Blogi

Ameerikas, vol 1

31.10.2015
- You know what the funniest thing about Europe is?
- What?
- It's the little differences. I mean, they got the same shit over there that we got here, but it's just ... it's, there it's a little different.

Samasugune taipamine, nagu Tarantino kultusfilmi Vincenti ja Jules'i, tabas meidki, kui me pärast hävitavat jetlagi hommikul jälle ringi vaatama hakkasime ja meie nägudele ilmus pisut totter naeratus. Ameerika ja Euroopa, Ameerika ja Eesti. Kõik on justkui samamoodi, aga siiski mingi väikese, kuid seda teravamalt tajutavama nihkega.

Umbes Tartu suurune Hartford on Connecticuti osariigi pealinn. Paarsada kilomeetrit New Yorgis põhjapoole. See on väga rikas linn (SKP on Genfi tasemel) ja samas väga vaene linn (üks viiest kõige suurema vaeste osakaaluga linnast USA-st). Rikkus tuleb sellest, et väikelinn Hartford on üks kindlustusmaailma keskusi. Vaesus tuleb ...jah, millest tuleb vaesus? Kindlustusvaldkond igatahes ei nõua just väga palju tööjõudu. Statistika järgi olla Hartford ka üks ohtlikumaid linnu USA-s. Tunda küll ei ole.

Karge tuul puhub mööda avaraid tänavaid, pea kohal särab pilvitu taevas ja läbi parkide punakollase paistab igavene päike. Klišeelik New Englandi sügis. Tänaval tuleb vastu tüüp, kellel mängib seljakotis mitte väga mage ghetto-blaster. Mööduva vanamehe näojoontes on tunda Abraham Lincolni iseloomu ja skandinaavia esivanemaid. Home of the free, land of the brave.

Puhtalt funktsionaalsete uusehitiste kõrval, mis moodustavad üldise fooni, kohtab siin ka 19. sajandit ja varasematki aega, mil USA oli laiuvate impeeriumite ajastul revolutsiooniline start-up. Sambad, stukk, püüdlik suursugusus – stilistiliselt on kõik justkui Euroopast ammu teada, ometi mõjub see siin kuidagi täiesti teisiti. Kuidagi dekoratiivselt, ehkki need hooned ise on siin, kus tõsist sõda pole olnud pea sama kaua, kui Skandinaavias, vägagi päris. Selle kultuurilise nihke üle tahaks veel kaua järgi mõelda. Ja Tocqueville'i lugeda.

Aga me ei tulnud Ameerikasse arhitektuuri- ega ajaloohuvist. Kohtume siinsete teatrijuhtidega ja võib-olla tuleb sellest kunagi Teater NO99 uus, trans-atlantiline koostööprojekt, aga see selgub alles tulevikus.

Tuleb tõdeda, et keskeltläbi on teater USA-s esteetiliselt üsna konventsionaalne. Samas, keskmised lavastused on konventsionaalsed väga paljudes riikides. Aga hoopis huvitavam, kui esteetika, on see, kuidas teater toimib siinses ühiskonnas, siinsete vaatajatega: kuidas suhestub või ei suhestu oma põhikülastajaga, valge pensionieelikuga ja kuidas linnakodanikud teatrit ise üleval peavad (USA-s ei ole kultuuriministeeriumit).

Eilse esietenduse eel olime kutsutud sissejuhatavate kõnede ja tänusõnadega dineele – endised ja praegused teatri nõukogu liikmed, ülikonnad, pärlid, naeratused, käepigistused, sajad külalised. Teatri keskmes on Ameerikaski näitleja, aga ühes teises mõttes need inimesed siin pidulaudade ümber ongi see teater. Euroopa teatrisüsteemiga harjununa oli see üsna kummastav. Aga samas oli selles kodanike endi aktiivsuses ka midagi tõeliselt ilusat ja imetlusväärset.


Laur Kaunissaare