Blogi

Belgia-Prantsusmaa turnee. Me olime jälle sattunud õigel ajal õigesse kohta.

01.12.2016
Me olime jälle sattunud õigel ajal õigesse kohta.
Meie sügisesest turnee algusest on möödunud nädal. Kaks nädalat on veel ees. Oleme jõudnud Belgiast Prantsusmaale. Teatrid, kus me oleme mänginud, on üsna erinevad, aga miski neid paiku selgesti ühendab. Need on suurepärase rahvusvahelise programmiga teatrimajad, mis asuvad eemal pealinna peatänavate glamuurist. Belgias Valloonias asuvas Charleroi's ja Põhja-Prantsusmaal asuvas Villeneuve d'Ascq'is võis jälgida aeglaselt foonil kulgenud protsesse, mis on nüüd nö „eliidi-vastase” protesti näol esile kerkinud. Me olime jälle sattunud õigel ajal õigesse kohta.

Charleroi on suur tööstuslinn. Õigemini oli, sest enamus kohe kesklinna kõrval asuvatest tehastest on praeguseks suletud ja räämas. Vahel korraldatakse neis mõni photoshoot, vahel toimuvad mõned Hollywoodi filmi võtted. Metallurgia ja söekaevandamine on igatahes Hiinas või Kasahstanis lihtsalt palju odavam. Töötuseprotsent on kõrge. Karmid näojooned tänavapildis. Ka kerjused (kohalikud, mitte Rumeeniast). Teatrist välja astudes näed, kuidas taamal kerkib veel mõnest üksikust korstnast dramaatilist suitsu. Ja kõik tehased on vähemalt nii suured nagu Iru elektrijaam. Hiljuti teatas siinne ameeriklastele kuuluv tehas, et nemadki lõpetavad ja koondavad 2000 inimest. Linnavalitsuse ees leekisid (küll viisakalt vineeralusele asetatult - ikkagi euro-vasakpoolsed) paar autokummi, mida valvas üksik resigneerunud politseinik. On tunne nagu kõnniksid mõnes Zola romaanis. Muide, Charleroi on Donetski sõpruslinn.

Muidugi on püütud post-industriaalse olukorraga kohaneda. Ühes tehasetsehhist on tehtud suur kultuurikeskus, teisest kontserdisaal, kolmandas asub popp restoran. Aga mida teha kümnenda ja kahekümne kolmanda tsehhiga, ei tea keegi. 70ndatel töölisteks tulnud ja nüüdseks pensioneerunud Maroko vanamehed istuvad nahkjopedes oma kohvikutes, joovad piparmünditeed ja mängivad kaarte, samas lauas nende pojad. Ja ega valloonidki teisiti. Liinibussis mängib raadio „Nostalgia”. 19. sajandi lõpul oli siin Euroopa jõukaim tööstuspiirkond. Nüüd on kvartali popim õllekas suitsune „Kuldaeg”.

Viimati sattus Valloonia tähelepanukeskmesse transatlantilise vabakaubanduslepingu blokeerimisega. Linna ääres, mahajäetud tehase territooriumil paistsid võsa varjust telgid. Neis elati. Ja need ei olnud põgenikud. Raudbetoonist ülesõidu tugisambale oli pihustatud jõulise käekirjaga „STOP TTIP”. Ka selline on Lääne-Euroopa 2016. Kunagi valiti siin kommuniste, nüüd ei käida suurt valimaski. On nagu on. Mõned arvavad, et sellistest paikadest sünnib toetus Trumpile ja Le Penile. Mõned arvavad, et see kõik ei ole nii lihtne.

Aga vähemasti päike paistis.

Charleroi 1950ndatel ehitatud Palais des Beaux-Artsi programmis on meiega kõrvuti Alain Platel või Anne Teresa de Keersmaeker. Need on praeguse Euroopa parimad nimed. Aga siinne kunstiline juht Pierre Bolle ütles, et töölistaustaga vaatajaid Plateli vaatama naljalt ei saa, olgugi et pilet on odav. Kui aga Pariisist tuleb mõni stand-up'i-staar, on 1500-ne saal ka kolm korda kõrgemate piletihindadega pilgeni täis. Go figure.

Sellises kontekstis mängisime lavastust „Mu naine vihastas” - pildi ja emotsiooni, fassaadi ja tegelikkuse suhtest. Ja siis sõitsime bussiga Prantsusmaa poole.

Laur Kaunissaare
30. november 2016