Belgia-Prantsusmaa turnee. Provints on vaimne nähtus

02.12.2016

Pärast Charleroi post-industriaalset laost jõudsime Põhja-Prantsusmaa Õismäele.

Tiheda, magala kohta isegi küllalt sümpaatse planeeringuga paneelelamud, paar siilu parki, metroojaam, ostukeskused. Emad laste ja vankritega: mõni hidžabiga, mõni ilma. Keset igapäevaelu banaalsust kahe saaliga suur teater poole tuhande istekohaga: La Rose des Vents. Äsja täitus avamisest 40 aastat ja peamine prantsuskeelne teatriajakiri Alternatives Théâtrales tegi neist erinumbri. Siin on esinenud Jan Fabre ja Romeo Castellucci ja kõik teised, kes on Euroopa teatrimaastikul keegi. Kohalik kunstiline juht Didier Thibaut ütles, et küllalt eneseküllases prantsuse teatrimaailmas on just nemad pikalt olnud õhuaknaks maailma. Avarama meele ja maitsega Flandria on vaid paari kilomeetri kaugusel. Viimasel ajal on avatus siiski levinud ka teistesse prantsuse teatritesse, ka Pariisi.

Villleneuve d'Ascq on eeslinn, umbes nagu Maardu või Keila. Otse Prantsusmaa-Belgia piiril asuv Lille on suuruselt Prantsusmaa neljas ja õigupoolest on tegu pooleteistmiljoni elanikuga kobarlinnaga. Maailma esimene rongijuhtideta metroo ühendab eeslinnu keskusega. See on hetkel Prantsusmaa poliitiliselt võib-olla kõige huvitavam piirkond: pikaajalisest vasakpoolsete kantsist Nord-Pas-de-Calais'st on saanud ühiskondlik katselabor, kus natsionalistlik Front National (mõnede arvates sobib siinkohal tervitada Vladimir Putinit, ehkki teiste arvates ei ole see kõik nii lihtne) sai viimastel valimistel üle 40% häältest. See oli kaks korda rohkem kui pingereas järgmine partei. Sealhulgas toetasid Front National'i ka paljud endised kommunistliku partei püsivalijad. Järgmise aasta märtsis on igatahes presidendivalimised ja Marine Le Pen tekitab siin kelles uhkust, kelles süvaärevust. Öine taksojuht küll arvas, et ega ka Le Penist midagi head loota ei ole. Paari kilomeetri kaugusel Roubaix's (kus 40% elanikest elab alla vaesuspiiri) on riigi üks madalamaid valimistel osaluse protsente. Siit on mindud otsima paradiisi ka Süüriasse.

Hilisõhtud, mil algasid meie etendused, on siin vaiksed. Vahel harva sõidab mööda mõni auto, pisike nagu Prantsusmaal tavaks. Sisyphosed nagu me kõik tassivad koju olmetarbeid nagu ka eile ja üleeile. Koolilapsed räägivad läbisegi prantsuse keelt ja darija'd. Akendes süttivad tuled. Pereelu.

Vastu etendust täitub La Rose des Vents'i fuajee inimestest. Keskmiselt nooremad kui Charlerois's. Avatud ilmega. Palju rahvusvahelist teatrit näinud, mis sellest, et see ei ole Pariisi kesklinn. Kui paarkümmend aastat tagasi see mitut tosinat teatrit hõlmav scène nationale'ide võrgustik loodi, oli eesmärgiks, et elukvaliteet ei sõltuks elukohast. Provints on vaimne nähtus. Ka Prantsusmaal.

Laur Kaunissaare
2. detsember 2016