Les Echos
Eesti trupp Teater NO99 toob oma lavastusega "NO51 Mu naine vihastas" meie ette teatri ja fotograafia vormis suurepärase mõistuloo
Mees, nii neljakümnene, viimseni lihvitud välimusega, tegutseb oma neljatärnises hotellitoas: liigutab mööblit, tõstab voodikatet, avab mini-baari, jätab banaanikoored lauale, käib vannitoas mitmeid kordi käsi pesemas. See kõik näeb üsna burn-outi moodi välja, nagu oleks tegu kompulsiivse maniaki puhkehetkega kahe lennusõidu vahel? Valju helifooni taustal kustub valgus ja süttib siis taas. Nüüd on müsteerium veelgi täielikum: nüüd ümbritseb meest seitse tegelast, kellel kaasas kohver, kellel seljakott - šikk daam ja härrasmees, kaks noort motohuvilist, kolm hipsterit...
Kokutades selgitab mees: ta on selle austusväärse seltskonna kokku kutsunud sellepärast, et ta naine vihastas ja kustutas ära kõik puhkusefotod. Ta tahab neid uuesti luua, siin, selles toas. Püüa taasluua, nii hästi või halvasti kui võimalik, neid kaadreid ja nende sisu. Ta palub oma "külalistel" võtta sisse poosid ja kehastada tema naist ja lapsi.
Just sellise absurdse ja totra algusega lavastus, mida Aubaneli spordisaalis igal õhtul täissaalidele mängitakse: "NO51 Mu naine vihastas", autoriks Eesti trupp Teater NO99. Vaimustav käsitlus kaasaegse inimese suhtest kujutistega. Kõigepealt pakub see uskumatu shooting lusti : grotesksed poosid, sunduslikud grimassid … Siis üllatab vaatajat fotode jõud, mida mustvalgena seinale projitseeritakse. Amatöörfotograaf taasloob neid käest voolava elu hetki - mis on tema jaoks hindamatud - sellise veendumuse ja täpsusega, et pildid näivad üha tõelisemad. Tegelased sukelduvad mängu: keegi naine asendab abikaasat, noored motohuvilised mõjuvad veidralt lapselikult …
Freneetilised ja virtuoossed ülesvõtted
Just sel hetkel lähebki kogu lavastuse tegevustik käest. Mees kaob ja tema alluvad võtavad üle - mõtlevad hullunud teknomuusika taustal välja omaenda pildimaailma. Orgastilise, kvaasi-pornograafilise maailma. Sel ajal kui vaataja näeb nende pool-alasti kehasid ruumis hüplemas ja pool-hämarusse sulandumas, projitseerub seinale nende bakhanaali reportage vérité.
Peagi ilmub mees taas välja ja püüab kontrolli tagasi saada, aga on juba liiga hilja. Tema teisikud on ahelad lõplikult maha heitnud ja toovad meie ette enne lahkumist muljetavaldava reisi läbi fotograafia ajaloo. Vaataja ette ilmub freneetilise ja virtuoosse ülesvõtte-seeria tulemusena kuulsaid fotosid patišeeriv artsy album.
Kõrvuti seisavad teatrimaagia ja fotograafia maagia, segunevad liikumine ja kujutised… NO51 ei ole pelgalt lihtsalt virtuoosselt sooritatud harjutus. Nende üliandekate eestlaste teos viib meid sinna, kus sünnib virtuaalsuse ja reaalsuse vahel meie ühiskonda halvav kokkupõrge. Ta viib meid kujutiste valedeni, mis vastanduvad inimeste valedega. See lavastus viib meid kunstini, mis tahab muuta elu ennast kauniks ning selle saavutamiseks muutub elu imevaks vampiiriks. Festivali korüfeede (Py, Lupa, Ostermeier) kõrval mängib Teater NO99 ideaalselt jõulise kontrapunkti rolli. See "dramaatiline shooting" jääb elavalt 2015. aasta Avignoni festivali mälestusse.
Philippe Chevilley
Les Echos
juuli 2015