Need Sibeliuse ja Papaioannou poolt sopas ellu äratatud zombid
Jutt käib lavastusest “NO43 Kõnts”, mida Veneetsias esitles eestlannast videokunstik, artist ja lavastaja Ene-Liis Semper Teatro alla Teses Biennaali poolt toetatud 45. Rahvusvahelise Teatrifestivali raames. Esiteks täpsustan, et tegu on Sologubi “Saadana sigidikust” inspireeritud lavateosega. Seda on oluline mainida ja mitte niivõrd selleks, et viidata süžeele, mida siin polegi, kuivõrd ja eelkõige seoses tõigaga, et see sümbolistist vene autor defineeris oma romaani (mida mõned pidasid kõige täiuslikumaks teoseks pärast Dostojevskit), kui “peeglit”, mis näitab meile “sama täpsusega” nii “kohutavat” kui “kaunist”.
Ma tahan väita, et “NO43 Kõnts” on üles ehitatud just sellele oksüümoronile. Ingliskeelne termin “filth” viitab korraga kõntsale (materiaalses tähenduses) ja räpasusele (spirituaalses ja moraalses tähenduses). Ja neile negatiivsetele topeltväärtustele lisanduvad ja vastanduvad rafineeritud kadentsid Sibeliuse “Valse triste’ist”, mis kordub läbi kogu etenduse. Tegu on ülitruu tõlgendusega sellest, mis moodustab Sologubi romaani ideoloogilise keskme: deemon Nedotõkomka esindab siin (peategelase Peredonovi teatava maieutilise “teise” või valgustatud “projitseeringu” kaudu) sümbolit üleminekule 18. sajandi kangelaste romantitsismist tänapäeva julmusse ja pahelisusesse.
Aga tõsiasi, et Ene-Liis Semperi lavastuses vahelduvad seisakufaasid pidevalt ootamatute kiirendustega, paneb mind Sibeliuse “Valse triste’i” kõrvutama ühe teist tüüpi muusikaga, mis kummitas mind juba siis (ja tõepoolest mitte juhuslikult), kui nägin Emma Dante lavastust “Vita mia”. Pean siin silmas Yannis Papaioannou, ühe suurima kreeka buzukivirtuoosi soolot. Sellel pole pealkirja, seda nimetatakse lihtsalt “Papaioannou sooloks”: esialgu väga aeglane, ebakindlad ja haihtuvad noodid; seejärel üha kiirem, kuni muutub samaaegselt kõrgeks kaugustesse kaduvaks lennuks, vabaks ja tugevaks nagu hinge ohe ja illusoorne põgenemine ühe ebatõenäolise ja “teistsuguse” maailma poole.
Täpselt nii juhtub ka “NO43 Kõntsas”. Nende mudas rähklevate kehade vahel on puudutusi, hellitusi, kallistusi, korduvaid ning rohkem või vähem eksplitsiitseid seksuaalseid strateegiaid, raevukaid masturbatsioone. Aga alati, vältimatult, koonduvad kõik need liigutused ja žestid, olgu nad raevukad või õrnad, lõpuks absoluutselt ebavajaliku jadana, peaaegu nagu hale unistus mingi elunägemuse võimalikust paikapidavusest. Ja taolise ebatõhususe sümbol on ühelt poolt vesi, millega laval olevad artistid üksteist ämbrite või pumba abil üle valavad (kui nad maha kukuvad, puhastunud ja läbimärjad, saavad neist tõelised kõntsamagnetid), ja samas vastupandamatu koomilise võõrandumise plaanilt vaadatuna see, kuidas nad, mustad nagu nad on, üksteise õlalt juuksekarva või juustest heinatuusti eemaldavad.
Mitmel korral kuuleme justkui sarnase oksüümoroni taaskinnitusena (ja need eristuvad selgesti, kuna on ühed vähestest sõnadest, mida selles tükis kuulda võib) sõnu “halleluuja” ja “it works”, millele järgneb kinnitus: “See oli üks suur arusaamatus / üksnes proov, mida võeti tõsiselt”. Tegelikult muudavad kõik need katalepsiad, lõputu näoli kukkumine, peadpidi muti moodi mudasse kaevumine, lootes sel moel omale pääsetee luua, lavastuse tegelased päris tõelisteks zombideks.
Esitajad on igati tasemel: Marika Vaarik, Eva Koldits, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik ja Reimo Sagor. Kui nad aga lõpuks üksteise järel ritta võtavad, ei meenuta nad mitte üksnes elevante, kes oma salapärase surmapaiga poole teele asuvad, vaid on selgelt väljajoonistuv illustratsioon Semperi ja teda siin kunstilise poole pealt toetava Tiit Ojasoo programmilisele väitele.
Nende trupi nimi on Teater NO99. Ene-Liis selgitab: “Kõik meie lavastused on nummerdatud, tekitades teatava pöördloenduse NO99-st nullini. Kui nullini jõuame, siis meie teater kaob. Nulli poole liikumine kannab endas vabatahtlikku ja veendunud harakirit (samuraide rituaalne enesetapp, t.m), vastuvaieldamatut liikumist lõpu poole. See tähendab, et enesekiituse asemel me ühel hetkel katkestame oma olemasolu – see on väga erinev teatud tarbijakultuurile omastest põhimõtetest.”
Tõepoolest. Need Tallinna “samuraid” andsid meile ühe kasuliku ja radikaalse õppetunni igasuguse eneseupitamise ja põhjendamatu turvatunde kohta, mis on omased nii meile isiklikult kui ka paljudele teatritele ja teatritegijatele tänapäeval laiemalt.
Enrico Fiore
27. juuli 2017