Lõkked, mis viivad peole


Külaliste raske teekond ERM-i harmoneerus suurepäraselt NO99 film-etenduse kandva ideega.Foto: Andres Putting
Lõketest palistatud teekond ERM-i haakus hästi Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja Teater NO99 etenduse ideega.
Mul pole kunagi varem õnnestunud sõita peole õhturiietuses, orienteerudes lumme süüdatud lõkete järgi. Eesti Rahva Muuseumi ultramodernne hoone ühendatuna lõketega viis mõtted paganlikele pühadele, isevalmistatud maandusmisradadele, metsas ekslevatele teelistele, muinasjutumetafooridele – kindlalt ühendatud minevik ja olevik aitasid sulanduda peoatmosfääri sündmusel, milleni käidud rada võttis sajandi.
Ilm – jäine tuul ja külm (22 kraadi alla nulli) – süvendas tunnet raskest teekonnast. Autod peatusid sissepääsust üsna kaugel ja pikk sinine teekond tuli läbida telekaamerate teravate pilkude all, pööramata tähelepanu läbitungivale külmale.
On ju paljud folkloorimotiivid seotud metsaga, metsades peegeldub paljuski rahva elu ning nende hävitamine on suur probleem.
See väike lumine eelmäng oli, nagu tuli välja, ühendatud Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja Teatri NO99 etenduse ideega: näitlejad tulid kaameratega muuseumihoonest välja, istusid demokraatlikku bussi (millega harilikult rändavad võttegrupid) ja sõitsid kontserdi lõpuks läbi kogu Eesti, näidates, kuidas tema eri otsas pidutsetakse ja lauldakse, austatakse traditsioone, hoitakse oma muusikalist minevikku ja mõeldakse muusikalisest tulevikust.

Kõlas Arvo Pärdi, maailmas enim esitatud elusoleva helilooja jumalik muusika („Püha Patricku palve”). (Kunagi rääkisin noorele Peterburi heliloojale Pjotr Tutškovile, et nägin, kuidas silmapaistev Hispaania koreograaf Nacho Duato hardalt ja vaimustusega Pärdi kätt suudles. Tutškov vastas: „See oli Duatole suur au. Ma oleksin õnnelik, kui saaksin sama teha.”)
Kombinatsioon folklooriga

Kõlasid kõige erinevamate heliloojate esitused eri žanrites: Veljo Tormis, Lauri Õunapuu, Erkki-Sven Tüür, Sven Grünberg ja teised. Nad kombineerusid iseenesestmõistetavalt folklooriga. Rahvamuusikaansamblid esitasid rahvalaule: oma piirkondade rahvariideid kandvad inimesed istusid keset metsi oma talumajades laua taga, laulsid ja tantsisid, aga võttegrupi liikmed laulsid ja tantsisid nendega kaasa.
Vahetevahel ilmus ekraanile uduga kaetud kalmistu kontuur – viide usule hirmsatesse muinasjuttudesse, mis on kõikidel rahvastel seotud elluärkavate esivanemate ja teiste kalmistuõudustega. (Niisugused lood on kaunistanud kogu inimkonna lapsepõlve ja saadavad inimeste lapsepõlve siiani. Lastele meeldib õhtul õudusjutte kuulata.)
Üles oli võetud ka tänapäevane muinasjutt puid järavast koletisest. On ju paljud folkloorimotiivid seotud metsaga, metsades peegeldub paljuski rahva elu ning nende hävitamine on suur probleem. Mets toodi esitusse nimme sellepärast, et ühendatuna muusikalise harmooniaga, sellega, mis mõjutab heliloojaid ja lauljaid, kuulutab ta nende kordumatut eripära.
Finaalis naasis võttegrupp rahvusmuuseumisse, kus Tõnis Mägi esitas oma „Palve” juba lavalt otse.
Sel viisil ei tulnud metsadest haaratud NO99 teater mitte üksnes president Kersti Kaljulaidi külaliste, vaid ka kõige tavalisemate inimeste juurde, kelle jaoks luuakse muusikat, kirjutatakse luuletusi ja kelle seast kasvavad välja uued heliloojad.
Kogu etenduse epigraafiks oli valitud Juhan Liivi luuletus „Sinuga ja sinuta”, mis lõpeb ridadega:
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma sinuta!
Neid ridu mõistab iga inimene, ka see, keda luuletused jätavad harilikult ükskõikseks.
Kui elu koosneks üksnes rõõmudest, oleksime ilmselt juba igavusest surnud. Kui elu koosneks ainult hädadest, siis me loobuksime sellest. Tähtis on, et me ei uinuks lainetel, mis viivad rõõmudest muredeni, muredest rõõmudeni, minevikust tulevikuni ja tulevikust mineviku meenutusteni.
Poeesia on vabaduse sümbol
Kontserdi ajal küsisid eri kanalite ja portaalide ajakirjanikud peokülalistelt: millega seostub teile Eesti?
Minu jaoks seostub ta poeetiliste luuleridade ja muusikaga. Etenduse autorid valisid välja Kristjan Jaak Petersoni, Betti Alveri, Mats Traadi ja Lauri Sommeri tekstid. Võib-olla valinuks ma ise mõned teised enda lemmikpoeetide read. Nende omad, mida olen tõlkinud ja mõistan enda arvates viimase täheni.
Minule on vabaduse sümboliks alati olnud ja ka jääb poeesia, mis ei oska valetada, sest mitte ükski poeet ei suuda kirjutada häid luuletusi jõu sunnil, käsu peale või hirmust. Ta kas vaikib või kui on sunnitud, siis kirjutab… halbu luuletusi. Muusika ei sünni käsu peale, ta tuleb taevast neile, kelle kõrvad pole valedega lämmatatud.
Poeesia ei oska valetada, sest mitte ükski poeet ei suuda kirjutada häid luuletusi jõu sunnil, käsu peale või hirmust.
Kunstiline vabadus on maailmas ainus vabaduse liik, millel pole vaja täpsustusi, parandusi, allmärkusi või klausleid. (Kõik ülejäänud vabadused sõltuvad ajaloolistest tingimustest, riikide strateegilistest eesmärkidest, hirmust anarhia ees jne.)
Minu jaoks oli möödunud pidu peale kõikide objektiivsete omaduste ka kirjutava inimese subjektiivne pidu. Inimese, kes kirjutab ja koostab – vabalt ja vabaduses.
Öösel Tallinna naastes mõtlesin möödaminnes vaat millest: öised tuled pimestavad ja tee muutub ohtlikuks; aga muuseumi juurde läidetud lõkked annavad sooja ja aitavad jõuda sihtpunkti.

Jelena Skulskaja
EPL, 26. veebruar 2018