Mulje. Üksainus vesi on

Revolutsioon on nõrkadele. Kõige lihtsam on kisada "revolutsioon" ja saagu siis, mis saab. Et minu asi pole, kui saab kaos. Ja seegi on kellegi teise tekitatud, sest mina ainult kisasin. Pärast mind tulgu või...

Õõnsana kangastus mulle NO99 "Revolutsioonile" minnes tänase revolutsionääri poos. Kõik kohad on seda tühja revolutsiooni täis. See on kõlav sõna, mida loobitakse tühja. See on moesõna nagu pop-up. Ja revolutsioon ongi täna pop-up. Õhtul viskab revolutsionäär jutujätkuks kalli kvaliteetveini taga tuttavatele "revolutsioon, jejejee", hommikul ehitab tööl oma tulusat idufirmat edasi. Yuppie-revolutsionäärid. Toiduhipsterid.

Edu ja hea elu on asjad, mida Eestis 2017, kogu maailma katastroofide ja veeuputuste paistel taga aetakse ja siis teeme näo, et tegelikult oleme kõvad mässajad ja revolutsionäärid, aga näe, huumorimeel kadunud, CCCP särk, mida 15 aastat tagasi nalja pärast kanti (mitte, et see hea nali oleks, vastupidi), nüüd kapist välja otsitud ja tõsiselt seljas, selle kuu iPadi-mudel Hugo Bossi viikarite taskus. Kas kohtab me laundžides ja kontorites selliseid või ma kujutan ette ja mul on halb kujutlusvõime?

Olin skeptiline EV100 lavastustesarja osas, skeptiline kümnendi 1910-1920 kujutamise suhtes (tingimata 1917 ja revolutsioon?), skeptiline revolutsiooni mõiste suhtes ja tahtsin teatrisse minnes, et mind üllatataks. Ma ei arvanud, et NO99 lihtsalt mingit punalippudega vehkimist ja töölisklassi ahelaid ja tsaaripurustamist kujutab. Sest NO99 on revolutsiooniline teater.

Eelkirjeldatut me aga lavalt esmalt nägime. Nõrk hüüd "Revolutsioon" kõigi kuue näitleja suust üksteise järel kõlas teema ja revolutsioonilise teatri paroodiana.

Ja just see ta ilmselt pidigi olema. Revolutsioon "Sajandi loo" sarja suhtes. Revolutsiooni kujutamise klišeede purustamine matkides neid poole peale, minnes teisalt lavastusega lõpuni. Kui Marika Vaarik puust ehitist punaseks pintseldama asus, mõtlesin, et kui ta sellega lõpuni läheks, oleks seda a) tüütu vaadata, b) liiga puust ja punaseks, õnneks piirdus tema tegelaskuju paari tõmbega ja jätkas plätserdamist Rea Lesta õlavarrel. Kui see ei ole kujundite nullimine, siis... on see midagi muud.

Umbes kolmandikuni lavastusest ongi teeseldud ajastutruudust. Tõmblevad kujud, kes võbeledes ehitavad hullu habrast kolossi kehastasid minu silmis 1910ndate filmi. Eisenstein, dokk ehitavatest töölistest, võbelev pilt, särisevad figuurid, vähe kaadreid minutis, koloss saab vaatamata filmi tõmblusele püsti, sest tõmbleb ju film, mitte ehitajad.

Edasi aga sattusime apokalüptilisse muinasjuttu, aluseks Hasso Krulli hävitav ja uuestiloov eepos "Meeter ja Demeeter", keskkonnaks lavastajate ja kunstnike Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo suurepäraselt hullumeelne visuaalne ruum ja kostüümid, põhjaks Jakob Juhkami manav maniakaalne minimalism.

Mulle meeldib, et teksti on ja see kannab. Liiga kergelt minnakse viimase aja füüsilises teatris koreograafiliste kujundite peale, samal ajal teksti anda on keerulisem ja mõjuvam. Kõige löövamalt räppis tol esikaõhtul Jörgen Liik, aga ka tantsukunstnik Mart Kangro on lavastuses sõnaliselt tugev.


Kuidas kujutada 1910ndaid? Ehkki oluline kümnend poliitikas ja kultuuriloos (dadaism möllas, sürrealism hiilis, jazz algas, Eestis luule kõrgaeg -- sellest kohe ka allpool), on see tilk merre. Veeuputuse seisukohalt tühisus. Kas alahinnata?

Kuidas kujutada 1910ndaid? Ehkki universumi palge ees tilk merre, on see üüratu kümnend ajaloos üksnes Eestitki silmas pidades. Tsaarivõim, maailmasõda, revolutsioon, vabadussõda. Seda realistlikult kujutada kahe tunniga teatrilaval oleks mõttetu.

Liiga vähe. Liiga palju. NO99 ei läinud kumbagi teed. Ühest küljest läheneti kogu "Sajandi loo" sarja üleselt: mitte eestlase koht vabaduses, vaid inimese koht maailmas. Dervišid tantsisid lavastuse esimese 20 minutiga Eesti Vabariigi ego maha. Me oma "väike ja tubli" ohvripositsioonilt muutume muidu väiklasteks jonnipunnideks, me peame nägema tervikpilti, ette ja taha.

Teisalt on lavastus ajastutruu. 1910-1920 oli Eesti kultuuris kesksel kohal luule. Noor-eestlased tegid revolutsiooni, nimetades varasema kohaliku kultuuri olematuks ja hakkasid ise uut ehitama, meie keelde toodi prantsuse dekadentide luulet ja tutvustati modernistlikke kirjandusvoole, loodi Siuru, Marie Under avaldas 1917. aastal "Sonetid", kogu Eesti luuleloo ühe mõjukaima teose. NO-Revolutsiooni kannab luule.

Luule, milles meid kallatakse üle. Mille jooksul meie üle ironiseeritakse ja meid tapetakse ja meid pühitsetakse ja siis antakse uut lootust mingitele olenditele, kes võivad olla meie, aga ei pruugi olla.

Ei tasugi liiga palju ise olla. Esimesed 20 minutit lavastusest ma ei mõelnud mitte midagi. Mul ei ole kaks kuud pea tühi olnud. See on õnnistus. Peab panema vahel pidurit. Siis tulevad uued mõtted. Pärast "NO34 Revolutsiooni" tulid uued mõtted. Võibolla homme ma mõtlen sellest lavastusest juba teistmoodi.


Valner Valme
ERR kultuuriportaal, 19. september