Brecht ja NO99 hoiatavad enesetapjaliku sõjaparanoia ohtlikkuse eest

Trummid löövad aina valjemini

Kui ma seda näidendit kirjutasin, kujutasin ma ette, kuidas mitme suurlinna lavadelt kostab näitekirjaniku hoiatus. Hoiatus selle kohta, et see, kes tahab kuradiga hommikust süüa, peab seda tegema pika lusikaga. Võib-olla see oli minust naiivne ... Lavastusi, millest ma unistasin, ei sündinud. Kirjanikud ei suuda kirjutada nii kiiresti, kui kiiresti valitsused suudavad sõdu korraldada: sest loomiseks tuleb kõigepealt mõelda.

Bertolt Brecht

Teater NO99 siiski jõudis siiski veel hoiatada. Ehkki võib-olla on ärinaine Anna Fierling, keda kutsutakse Ema Courage'iks, juba saatuslikust teeristist möödunud ja sõidab mööda teed, mis viib otse põrgusse.

Nüüd tuleb teha kõik hädavajalikud ettevalmistused, jätta hüvasti lähedastega, sest keegi ei tea ette, kes jääb ellu ja kes sureb. Neil viimastel päevil sureb palju inimesi. Minu armas kodumaa suundub peagi oma ajaloo süngeimasse perioodi, sest ta osaleb idas vallanduvas julmas ja apokalüptilises sõjas. Mind panevad sügavalt muretsema meid ees ootavad tagajärjed, sest sõjatrummid löövad üha valjemini.

Tema Ekstselents Suurbritannia kuninganna Elizabeth II kohtumisel Cantenburgy peapiiskopi Justin Welby ning Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilliga.

Eelmisena esietendus Teater NO99-s tõlgendus Shakespeare'i „Suveöö unenäost” - uskumatult kaunis ja esteetiline lavastus koos sümfooniaorkestri ja live videoga. Õunpuu seni viimaseks filmiks oli „Free range” - lugu noormehe leppimisest reaalsusega. Õunpuu loomingu kontekstis, keda oma varasemate filmide järgi oli teda peetud vaat et Eesti oma von Trieriks või Pasoliniks, oli selline süžee ootamatu.

Kuid kindlal sammul on saabunud aeg, mil tuleb unustada esteetikapüüdlus ja reaalsusega leppimine ning naasta sotsiaal-kriitilise kunsti manu. Kunsti kui hoiatuse juurde.

Õunpuu lavastus on ebatavaliselt (võrdluses Teater NO99 teiste sotsiaal-kriitiliste töödega) askeetlik. Ei mingit videot; stsenograafia (kunstnik Kairi Mändla) on äärmuslikult napp ja äärmuslikult väljendusrikas: ruugete laikude (kuuli- ja tuumalöögi märkidega) kaetud sein, mille alumises ääres on auk, millest tegelased ronivad neljakäpukil ja küürakil välja nagu hauast. Hiljem liigub seesama sein aeglaselt ja pöördumatult tumma Kattrini (Rea Lest) poole just nagu sõja masinavärk ise, mis surub maha kõik, kes on ta teele ette sattunud.

Sõjal on kaks nägu. Irvitav lõust ja koletise põlevad silmad ning „ametliku idioodi” tuim füsiognoomia, mis laulab „Me oleme vahvad sõdurid, meid armastavad noorikud” (ehkki pole välistatud, et ta vaid teeskleb uljust). Esimese on joonistanud Brecht, teise Hašek.

Ja kestku sõda sada aastat veel

Brecht pidas „Ema Courage'i” näidiseks oma eepilisest teatrist. Eepilises teatris „põimub dramaatiline tegevus eepilise loo-jutustamisega, autoripositsiooni ja autori isiksust ei varjata, see kostub avatud tekstiga. Toimib nö „võõritusefekt” - lavalist tegevust näidatakse ootamatu nurga alt. Lisaks toimib ka „distantseerimisprintsiip”, mis laseb näitlejal väljendada oma suhet tegelasesse. Lava publikust eraldav „neljas sein” on lõhutud ja näitleja võib suhelda publikuga vahetult.”

Eepilise teatri puhul peetakse oluliseks, et publik mitte ei elaks tegevusele kaasa, vaid mõtleks kaasa autoriga ja teeks järeldusi. Kujutage ette saali, kus istuvad külma kõhuga mõtlejad ning selle asemel, et kangelaste kannatustele ja heitlustele kaasa elada, viivad nad oma ajus läbi kaineid arutlusi. Brr!

Brecht lõi suurejoonelisi näidendeid just sellepärast, et (teooria teooriaks!) range (liigagi range ja seepärast ka vaevu rakendatava) teooria ning tormi, vastuolulisust ja kirgi sisaldava normaalse lavategevuse vahele jääks tema jaoks siiski mingi erisus. Ema Courage'i” saab lavastada ainult siis, kui sul on teatris suurepärane (hoidugem siiski ettevaatlikult epiteedist великая!) tragöödiatalendiga näitlejanna, kes suudab oma energiaga täita kogu saali ja panna publiku kaasa elama oma nii eksimustele kui kannatustele, mida elab läbi tema kangelanna, keda sõda solgutab ühest äärmusest teise.
Teater NO99-l selline näitleja on – Marika Vaarik. Ja Õunpuu laseb tema tragöödia-andel täie jõuga väljenduda.

Lavastaja töötab justkui Brechti teoreetiliste seisukohtade ja kaasaegse teatri praktika vahel. Ja jätab ruumi „võõritusefektile” - Paul Dessau muusikale kirjutatud Brechti songidele, mis kord agressiivselt kõmisevad, kord jälle kostavad sootuks kurblikult. Laule esitades väljub näitleja hetkeks rollist, kuid siiski mitte päriselt. Kui Marika Vaarik laulab finaalis: „Ja kestab [sõda] veel sada aastat, kuid eal ei võida väike mees” – siis laulab ühtaegu nii näitleja ise kui ka vaene Ema Courage, kes on kolmekümneaastases sõjas kaotanud kõik oma lapsed ja vara, kuid pole siiski mõistnud, et sõda ei anna mitte ainult talle kui ärinaisele elatist, vaid ka tambib ta mutta.

Kui vapper sõdur Eilif (Jarmo Reha) on saanud hakkama järjekordse „kangelasteoga” (lühikesel vaherahuhetkel on selline kangelastegu tsiviilelanike vastane sõjakuritegu!), laulab ta ulja sõdurilaulu „Kui jälle sindelkatusel kumab valge kuu, koju mind oota ja ole mulle truu, nii sõjamees naisele hõikas” ning Ema Courage vastab talle samas marsitaktis: „Nagu pilv mööda vaob, koos nendega kaob meie õnn, teie teod meid ei soenda. Naine üksinda jääb, ainult jumal taevas näeb, ei keegi ta pisaraid loenda.” Sel hetkel pole meie ees laval pelgalt näitlejad, vaid ka nende loodud tegelaskujud: põrgutulle vajuv noormees ja kõige toimuva paratamatuid tagajärgi nägev ema.

Brechti näidendis on Kolmekümne aastane sõda kõigi sõdada mudeliks ja sümboliks. Sõdade, mis algavad ühtede aplusest, teiste enesekindlusest ja kolmandate tuulenuusutamisest. Nendeks kolmandateks on valitsejad, kelle alamatest kolmandik ei soovi elada nende andetu võimu all. Ja need valitsejad on seadnud osa oma maast võrdseks tähtsuselt kogu maakeraga ning kui ka see ei aita – jooksnud „suuri poisse” appi paluma.

Lavastuses kostub täiesti suurepärane dialoog:

COURAGE: Poolakad siin Poolas poleks tohtinud ennast sellesse segada. Tõsi küll, et meie kuningas meie vägedega siia sisse marssis, aga selle asemel, et poolakad rahu oleksid pidanud, hakkasid nad siin ennast omaeneste asjusse segama ja tungisid kuningale kallale, kui see parajasti kõige rahulikumate mõtetega maale tuli. Nii on nad ise rahu rikkumises süüdi ja kõik veri langeb nende pea peale.

PASTOR: Meie kuningas peab silmas ainult rahu. Keiser on painutanud oma ikke alla kõik rahvad, niihästi poolakad kui sakslased ja meie kuningas peab nad vabastama.

Ma polnud ammu Brechti üle lugenud ja arvasin, et kindlasti on teater selle teksti juurde kirjutanud: kui valulikult aktuaalselt see kõlab! Jõudsin koju, avasin raamatu. Ei – mitte midagi ei ole juurde kirjutatud. Näidendi tekstile ei ole midagi lisatud, ainult kärbitud. Neidki kärpeid on üsna vähe, kuid lavastus kestab ometi kolm ja kolmveerand tundi. Algul on lavastuse rütm energiline, sõdurlikult uljas. Kohtab erilise musta huumoriga tembitud stseene nagu näiteks see, kus värbajad veenavad Eilifit teda ootavates säravates saavutustes või kus seesama Eilif loodab oma marodöörluse eest au kord kindralilt, kord pastorilt (pastorit mängiv Gert Raudsep paneb talaari peale mundri ja pähe sulgedega kiivri). Aeglaselt nõrgub energia lavastusest välja ... (Väliselt! See on teadlik lavastuslik võte: vaatajani peab jõudma tegelaste väsimus üheülbasest sõjaskisofreeniast!)

Väike inimene – meie ajastu traagiline kangelane

„Ema Courage'is” on sõda nagu kiuste vabastatud kogu oma paraadfassaadist: au kuulub kõigile neile, kes on kuskil kaadri taga, keda me ei näe, lavastuse tegelaste osaks on vaid sõjakohustuse raskused ja kaotused, mis tuleb kannatlikult ära taluda (see väljend on jäänud meelde Nõukogude armeest, kus selle tähendust sai kogeda omal nahal!)

(Väike) rea-inimene, kes elab (nagu kõlab hiina needus) huvitaval ajal, saab elukogemuse peamiselt katastroofiolukordadest ning peab seejuures ise jõudma arusaamisele kriiside, depressiooni, sõdade ja revolutsiooni põhjustest. Tal on valida mitme halva vahel, mille hulgas vaevalt küll on võimalik leida vähem halb. Suured inimesed jäävad ise tragöödiaväljalt välja. Nad viivad maailma katastroofideni, riskeerides ise seejuures vähesega – kui ka midagi peaks juhtuma, oskavad nad alati oma pangaarvetega ohutusse kohta pakku jõuda.

Need, kes on selle maailma jaoks liiga head – hukkuvad. Ma olen õpetanud sind olema aus, aga igal asjal on piir,” ütleb Ema Courage lihtsameelsele pojale Schweizerkasele (Simeoni Sundja). Schweizerkas sureb ausalt, aga mõttetult: päästes endale usaldatud polgukassa. Tumm Kattrin hukkub kangelaslikult: tema trummi helid päästavad sissepiiratud linna. Tegu oleks puhta ja ennenägematu kangelasteoga, kui poleks seda, mis juhtub järgmisel päeval. Courage peab oma matka jätkama. Päästetud lubavad Kattrini maha matta. Aga mitte lihtsalt niisama: üks neist haarab Courage'il hõlstist, teine sirutab tema poole paluva peo. Ja ema loeb sirutaja jäise pilgu all peole münte. Need, kelle eest Kattrin hukkus, pole sugugi muutunud puhtamaks ega ausamaks.

Väikese inimese osaks on suur tragöödia. Isegi kui ta on geniaalne survivor (ellujäämiskunsti meister). Nagu imeliselt küüniline Kokk (Rasmus Kaljujärv). Nagu ka Courage ise ...

Mida lähemale liigub lavastus finaalile, seda enam tumenevad paljude tegelaste näod, alustades sõjateedel edu kogenud kurtisaan Yvette'ist (Helena Pruuli). Algab inimlikkuse kadumine.

Viimane „lahingustseen”, milles hukub Kattrin, on Teater NO99 lavastuses lahendatud väljendusrikkalt ja hirmuäratavalt. Linna piiravad poolpaljad, kurjakuulutavates sõjamaalingutes metslased. Euroopa tsivilisatsioon on end selles sõjas ise hävitanud ja Euroopa varemeil võideldakse selle eest, mida ringiuitavatel metsikutel hordidel õnnestub veel säilinust endale rebida.

Viimane hoiatus – ühtaegu loojate isiklik ja brechtilik

Ja viimane song – Courage laulab seda teatri väikese jazz-bandi saatel, kus muusikuks on pea kõik näitlejad. Selline väike orkester. Aga mitte enam lootuse-orkester nagu sentimentaalsel Okudžaval, vaid lootusetuse.

Courage on kaotanud kõik – ja ta ei ole mõistnud mitte midagi. Ta jätkab oma matka mööda vareste, granaatide ja vaklade poolt tuuseldatud teed. Väike inimene loodab ikka veel, et juhtub ime. Tema usku ei murra miski.

Teater NO99 „Ema Courage” – just sellist sõnumit tänapäeva teatrilt ootakski. Kui see sõnum veel vaid jõuaks ka pärale!