Ohtralt haavu, vähe verd

Rambo, meie aja üks arhetüüpsemaid massikultuurikangelasi, sündis 1972. aastal David Morrelli romaanis „Esimene veri“. Morrelli Rambo on posttraumaatiliste psüühiliste häirete käes kannatav olend, rikkiläinud sõjamasin. Ta ei suuda tavaellu naasta ja peagi saab temast hulgus, kes kondab vanu võitluskaaslasi otsides mööda osariike.

Just sellisena jõuab Rambo (Risto Kübar) ka Kristjan Sarve lavastusse, mis algab oma naisest värskelt lahku läinud ja seda raskesti üle elava Korea sõja veteranist väikelinnašerifi Wilfried Teasle’i (Rasmus Kaljujärv) portreteerimisega. Frustreerunud šerif, kel näib olevat kõrgendatult tundlik hulguste vastu, laseb sõjasangari vahistada. Teasle on liialt eelarvamuste kütkeis, et suuta märgata oma vangistatu meeleheidet, üleolev pealiskaudsus saab temale ning ta kaaslastele saatuslikuks.

Morrelli tekst on sotsiaalkriitiline, tema kangelane antisotsiaalne ja ühiskond, kuhu sõjasangar naaseb, kurdistunud, kapseldunud, sallimatu kõige normist hälbiva vastu. Sarve dramatiseeringus on Morrelli sõnum alles, ent lavastusega on lisandunud mitu kihistust-tõlgendusvõimalust, mis kõik kõnetavad, siin ja praegu.

Sarve-Kübara Rambo on surnud hing, masin. Kõik inimlik on temast välja koolitatud-piinatud. Seesugune inimrelv on harjunud elama sõjas, tema elu on lahinguülesanne. Kübara Rambost jääb mulje, et ta ei otsi ringi hulkudes mitte vanu sõpru, vaid uusi vaenlasi (ka kibestunud šerif tunneb vajadust end kellegi peal välja elada). Kui Teasle üritab hulkurit tulutult oma vastutusalast välja viia, tuleb Rambo põikpäiselt tagasi, võib-olla aimates, et on leidnud kellegi, kes suudab ja tahab sõdida. Sõda annab Rambo elule tähenduse, on ainus suhtlusvorm, milles ta ennast kindlalt tunneb, muid mõttekaid ühiskonnaga suhestumise võimalusi talle jäetud pole. Depressioon pärast sõjalisel missioonil käimist ja tsiviileluga kohanemise raskused on kahjuks ka Eestile tuttav nähtus.

Teine lavastuses kumav plaan on sotsiaalsed eelarvamused kui vägivald. Nii nagu šerif ei ole võimeline nägema Rambos abivajajat, nii pole ka Rambo suuteline politseinike kahtlusi mõistma. Rambo ja šerifi eelarvamuste pealispindsusest toituv vastandumine loob vägivalda. Viitsimatus või soovimatus eelarvamusist loobuda on varjatud (kuid väga levinud) vägivalla vorm, sest sellega omistatakse suhtluspartnerile meelevaldselt kavatsusi, omadusi, identiteete, mida ta ei pruugi soovida kanda.

Teasle’i ja Rambo tegelaskujud on antipoodid, kelle käitumist suunab viha. Nii Kübara kui Kaljujärve tegelaskujule saab vastasseisust kinnisidee. See ei ole tavapärane kassi-hiire mäng. Viha võtab vastased oma võimusesse ja kohe lavastuse alguses vallanduv konflikt areneb lõpuni antiiktragöödiale omase vääramatuse ja ettemääratusega, laastates mõlemad peategelased. Viha vangistab, vihkamine tähendab vabadusekaotust, muutumist oma viha sarnaseks. Šerif ja Rambo on oma viha ja seeläbi üksteise vangid.

Sarv on andnud vihjeid, et etenduv vägivaldne tants pole muud kui pettumuspiinades väänleva šerifi hullumise lugu, seda muu hulgas stseenis, kus hullunud Teasle naaseb jaoskonda, ähvardab relvaga kaasvõmmi, kuid haarab järsku telefonitoru ja räägib naisega, justkui polekski midagi eriskummalist lahti. Järsk üleminek vastandlikku tundetooni on efektne. Teasle’i tahtmatus oma probleemi tunnistada, mehelikku ise-hakkamasaamise-kohustusse kapseldumine viib autoagressioonini. Mahajätmist eitav šerif pöörab oma viha mahajäetud ja üksildase, sorakil juuste ja ajamata habemega alter ego ehk Rambo vastu. Sarv laseb šerifil ja tema ebaminal ka korra peegelpiltidena vastakuti seista.

Kindlasti leiab veel teemasid, mis mahuksid lavastuse tõlgendusse, tähendusavarus on Sarve tüki peamine õnnestumine. Samas oleks oodanud, et Sarv annab rõhuasetustega aimu oma käekirjast. Peitu jäid nii lavastaja kui dramaturg. Sisuliselt ei arendatud lõpuni välja ühtki võimalikest tõlgendusliinidest ja nii jääb lavastusel sidususest vajaka. Kohati tekkis oht, et traagelniidid annavad järele ja tükk laguneb tulistamismänguks. Sarv loob tõlgendusvõimalusi, kisub rohkelt haavu lahti, kuid ükski neist pole piisavalt verine, surmav. Seisundeid on osatud tekitada, lavastust mõtestav narratiivne punane joon jääb aga kahvatuks.  

Vormiliselt jätkab „rambo“ NO99 senist liini: must lava, ohter video kasutamine, millega tuuakse lavale ka tegevus väljaspool teatrisaali, noored paljad mehed, palju võimlemist ja testosterooni. Aktiivne füüsiline tegevus tundus kohati viimistlemata (nt Rambo aegluubis kukkumine lae alt meenutas kartulikoti vinnamist), samuti ei mõjunud kõik liigutused mõtestatuna. Ehk oleks võinud kasutada koreograafi abi? Enim segas tehnilise külje pealt noorte meeste kehv diktsioon: sõnu täristati nagu roostes automaatrelvadest, häirivalt paljud neist kiilusid suhu kinni ega jõudnud publikuni. Diktsiooni nahka läks näiteks olulisena tunduv jahimehe ja Teasle’i suhteid avav stseen, mis jäi segaseks. Seetõttu ei mõjunud ka jahimehe surm nii, nagu võinuks mõjuda. Samas üllatasid uudsusega mitmed võtted: publiku selja tagant puhuv tuul ja peade kohal kõlkuvad prožektorid markeerimaks kopteri maandumist, näitlejad ei ilmunud aplodeerimise ajaks lavale, vaid lehvitasid garderoobis grimmi maha võttes hüvastijätuks rõõmsalt kaamerasse. Nutikaid detaile leidus veel.

Näitlejatööd on väga erinevad, nii tonaalsuselt kui läbimõelduselt. Risto Kübara Rambo on huvitav, kuigi vastuoluline roll. Tema Rambo on hamletlik (irooniline, distantseeritud, intellektuaalne, protestimeelne vagabund), aga ka programmeeritud tapamasin. Dramaturgist lavastajale tuleb küll ette heita seda, et roll ei ole terviklik: lavastuse esimese poole Rambo kaob keset tükki koobastesse ja jääbki sinna, teises pooles näeme vaid Rambot-tapamasinat, kellest ei saa aru, kes ta on ja mida ta seal mägedes teeb. Kübar suudab oma tegelase siiski enam vähem ühes tükis lõpuni vedada. Sarv justkui unustaks Rambo olemasolu lavastuse keskel, nimitegelane muutub pelgaks kujunduselemendiks, tähistajaks. Nii kujuneb tegelikuks peategelaseks Wilfried Teasle. Teasle’i ja Rambo vastasseisus on alguses lavastust pingestavat jõulist sümmeetriat, mille lagunemise järel hägustub lavastuse struktuur ja raugeb tükki koos hoidnud pinge. Stseen, kus kolonel Trautman (Jaak Prints) lõpetab Rambo piinad kuulipildujaga, toob publiku seast kuuldavale naerupurskeid.

Tõsi, Printsi kolonel ongi üles ehitatud groteskile, on detailitäpne, intelligentne ja eneseirooniline osatäitmine. Kaljujärve Teasle tundub aga veidi liiga sümpaatne ja koolipoisilik julma politseišerifi kohta. Enamiku rollide juures häirib ilmselt taotluslik suunatus tegevusele, psühholoogilise mängu puudumine, mille tõttu kõik jääb kuidagi pealispindseks, ühekülgseks. Oleks olnud huvitav teada, mis toimub tegelaste sees. Andres Mähari jahimees ja lavastuse alguse Rambo ehk on ainsad, kelle kesta alt kiirgab mõningast sisetegevust. Mõned korralikud psühholoogised rollid toetaksid noore ja andeka trupi mitmekülgsemat arengut.

Tundub, et lavastaja peamine võhm on kulunud teostusele, terviklikku ja selget sõnumit lavastusest välja ei joonistu. Julge pealehakkamise toel on Sarv suutnud riivata mitut olulist aktuaalset teemat, kuid tükk jääb veidi skemaatiliseks, visandlikuks. Järgmisel korral näeme ehk verd ka.


Meelis Oidsalu
Sirp, 24. oktoober 2008