Totu Kuul ehk seekord kontoris

Teisipäeval jõudis lavale NO89 lavastus «Totu Kuul». Jõudis lavale küll, aga mitte laval, vaid GILD Bankersi kontoris. Esialgu detsembris NO99 oma majas esietenduma pidanud tükki mängitakse nüüd üksnes kontorites, rekvisiitideks kontoriatribuutika, meeleoluks rokkmuusika.

Nikolai Nossovi samanimelise kapitalismikriitilise teose lavaversiooni lavastajaiks on Kaspar Jancis ja Tiit Ojasoo. Ojasoo räägib Totu loo taustast.

Kui palju sellest, mis detsembriks «Totuga» tehtud sai, on osa käesolevast «Totu» loost? Ehk siis, mis muutused «Totu» on läbinud?

Nagu iga lavastusega, nii on ka siin kõik, mis juhtus proovides, igal etendusel näha. Mingil kujul. Teatavasti jätab ka sisaliku tee jälje. Kui konkreetseid muutusi vaagida, siis rollijaotus on sama, ideestik samuti. Muutunud on see, kuidas lavastus publikuga kommunikeerub.

Kelle algatusel üldse «Totu» mõte teie majja tee leidis?

See mõte sündis erinevates teatrisisestes vestlustes, ma ei mäleta, kes esimesena pealkirja välja ütles.

Vahepeal muutsite lavastajat. Kaspar Jancise asemel olete nüüd lavastaja teie. Miks nii?

Kavalehe täpsemal lugemisel tuleb küll välja, et lavastajaks oleme me Kaspariga mõlemad – tema töötas alguses, mina lõpus. Suuresti tulenes see sellest, et Kaspar läks ise lavale, aga ka sellest, et praegune mängulaad on minu otsus ja ainult nii oli võimalik seda ellu viia.

Mis põhjusel teatrisaali planeeritud tükki nüüd üksnes kontorites mängite, ja kas nii ongi, et tükki «Totu kuul» tavaline teatrikülastaja näha ei saagi, vaid üksnes teatud kildkonda kuuluvad inimesed?

Inimeste kildkondadesse jagamise mõte on mulle võõras. Esimesed kolm etendust on mängitud headele sõpradele ja nende sõpradele. Ja me ei vali oma sõpru rahakoti, vaid isikuomaduste järgi. Põhjus, miks me mängime kontorites, ei ole reklaami, kintsukaapimise ega eputamisega seotud – kunstilised kaalutlused, väljakutse näitlejatele ja kokkukõla looga on märksõnad, millest lähtume.

Üks põhjusi, miks käime mööda kontoreid, on ka see, et meie majas sobivat ruumi ei ole – on suhteliselt raske müüa pileteid kellegi teise kontorisse. Aga ma luban, et õige pea avaneb ka «tavalisel teatrikülastajal» võimalus lavastust näha.

Kontseptsiooni vaadates jääb mulje, et te lähete teise koju talle ütlema, et tema maailmapilt on veidi paigast ära. Mis siis, kui n-ö kapitalismi südames teie kriitikat kuulda ei taheta?

On hämmastav, et lavastuse kontseptsiooni suudavad kõige paremini kokku võtta need, kes pole ühtki etendust näinud! Mul ei ole enam ammu soovi kedagi kritiseerida, kui, siis ennast.


Merit Kask
Postimees, 8. veebruar 2007