Je suis Murdoch

07.06.2017

Ka mina olen olnud lehepoiss. Je suis Murdoch. Esimene päev läks kenasti. Oli "Postimehe" päev, linn oli rahvast täis, paistis päike, jäätis voolas ojadena ja ma müüsin maha kümneid ajalehti.

Mäletan hästi ühte klienti. Ta oli keskealine naisterahvas, minu klassivenna ema, kes kutsus mind aastaid hiljem telestuudiosse arutlema gerontoloogia teemadel. Ta oli lahke ja ostis kaks numbrit. Pigistasin raha oma väikese tartlase pihku ja tundsin, et olen teeninud. Päev lõppes juba pärastlõunal ning ma tundsin, et pisikesest introverdist on kasvamas sotsiaalselt pädev inimene, minu suhtlusoskus oli teinud väikese hüppe, olin tahtejõuga ületanud barjäärid, ma ei tundnud ennast halvasti − ma tundsin ennast hästi.
Teine päev sadas vihma, ma müüsin kaheksa ajalehte.
Kolmandal päeval paistis päike, ma müüsin kakskümmend seitse ajalehte.
Neljandal päeval olin tüdinenud. Võtsin ajalehed, kõndisin üles Toomemäele, vaatasin päev otsa tennisemängu ja istusin lehehunniku peal. Siis tõusin, viskasin värsked väravad maailma prügikasti, jalutasin toimetusse, maksin lehed oma taskust kinni ja ütlesin, et sõidan ülejäänud suveks maale.

Mul ei ole väga tugevaid tundeid lehepoiste keelamise osas. Kui nii, siis nii. Aga kui tänavatel pole enam väikeseid logosid täis lapsi, kes on saadetud baasidest välja tegema oma elu esimesi armsaid äritehinguid, siis ma ei ole kindel, et maailm tingimata halvem paik on. Teatris on lihtne reegel: kui lavale lastakse laps või loom, ei pane enam keegi tähele näitlejaid. Laps on liiga ehe, liiga värske, liiga loomulik, et temast oleks võimalik mööda vaadata − eriti sellises teesklust täis maailmas nagu teater. Ma ei usu, et ükski laps kannataks sügavama trauma käes, kui ta peab ajalehti müüma. Aga ma ei usu, kui ajalehtede turundusosakonnad ütlevad, et see oli laste pärast. Sest lapsed on ennekõike head müüjad. Täiskasvanul tekib hale meel, kui ta näeb raske kotiga mudilast lunimas kahte eurot töökuulutusi ja mõrvalugusid täis ajalehe eest, kõndimas linna keskväljakul või bussi vahekäigus. Sa peaksid olema julmur, kui sa tema käest ajalehte ei osta. Ja turundusosakonnad teavad seda. Lapsed on ehedad, värsked ja loomulikud. Nad ei mõju nendena, kes ilmuvad su ukse taha tolmuimejaid müüma. Ei. Lapsed on kapitalismi agentidena ootamatud. Me usume, et nad teevad seda siiralt, südamest, lapsed tahavad müüa, tahavad teha eurode peale peastarvutamist, arendada oma kauplemis- ja tingimisoskuseid, edasi viia oma lunimis- ja haledusilmeid. Nad on väikesed usinad müügimehed, õppimas sisse kapitalismi paratamatusse, tunnistamas juba 12-aastasena, et paremaid süsteeme pole olemas ega tulemas − jah, see on okei, kui ma suvel anarhistlikult metsas lebotamise asemel õpin juba ise teenima. Lastesse istutatakse teadmine, et elus edasijõudmiseks tuleb varakult selgeks õppida kauplemisreeglid − see on elu valem. Ja kui see ära keelatakse, pole see mitte kauplemispiirang, vaid laste vabaduse piiramine, laste soovide kärpimine, laste ahistamine, mudilastelt elu ABC röövimine.
Aga nagu: come on. Kunagi küsis üks mainekas kuraator, miks lavakunstikoolis õpetatakse majandust, aga keegi ei tule selle peale, et majanduskoolis õpetada loomingu aluseid. Miks ei õpetata maailma kirjusust, vaid üks süsteem ongi saanud imperatiiviks? Miks ei tegele ajalehed laste saatmisega suvelaagritesse, ei õpeta neid leiutama või konstruktsioone ehitama, vaid õpetavad neid äri tegema ja paigutavad oma logod laste laulupeole? Miks muudavad ajalehed lapsed vahetusväärtuseks ja nimetavad seda sealjuures heatahtlikkuseks? Miks just selline ideaal? Või on see muutunud juba täiesti absurdseks küsimuseks? Küsimuseks, mida küsivad ainult lapsesuud. Ahjaa, õigus. Lapsesuud küsivad juba ühte muud küsimust. "Kas teil on kaks eurot, palun?"

Eero Epner