Rongkäigu anatoomiast
30.11.2015
Meie lähiajaloo kuulsaim rongkäiguepohh oli laulva revolutsiooni ajal, mil inimesed käisid muinsust kaitstes varahommikuti ümber vanalinna või liikusid laulupeorongkäiku imiteerides lauluväljakule, kus järgnes see, mis järgnes. Mis on erinevus toonaste ja tänaste rongkäikude vahel? Laias laastus ei olegi. Kumbki pole demokraatlik.
Meeleavaldus on. Koos platsi peal seistes tekib avaliku koosolemise platvorm ning sellelt platvormilt on võimalik kõneleda ka erinevaid seisukohti. Nii tõesti ka juhtub. Teame hästi, kuidas meeleavaldajatele on tulnud vastama inimesed, kel on täiesti erinev nägemus maailma asjadest kui meeleavaldajatel. Seetõttu kuulub meeleavalduste publikureaktsioonide hulka ka näiteks väljavilistamine: sest on, keda välja vilistada. Ka legendaarne aktsioon Occupy Wall Street ei toimunud juhuslikult mitte rongkäigus, vaid piiratud territooriumil, sest nii oli võimalik juurutada erinevaid diskussioonimehhanisme. Või võtkem näide radikaalse avanagardteatri äärealadelt. Kui Interrinde orgunnitud rünnak 15. mail 1990 tagasi löödi, tekkis Toompea platsil kaks üksteise suhtes antagonistlikku leeri, kuid − nad mahtusid sinna ära ilma vägivallata. Tõsi, üks leer sunniti lahkuma, kuid ühe lühikese hetke jooksul jagasid nad ühist pinda ning ükski kivi ei lennanud.
Rongkäik on seevastu inimteerull. See liigub vääramatult ühes suunas ning sellega pole võimalik vaielda. Kõnesid ei peeta, küll aga ergutatakse omasid hüüdlausete, loosungite ja lauludega − sest kõik on omad. Isegi uudishimulik publik muutub osaks rongkäigust, tahab ta seda või mitte. Ekslikult võib teatrite suitsunurkades kuulda arvamust, et hoopis rongkäik on demokraatia õieke, sest liigutakse rahumeelselt ning eriarvamusi pole. Kuid demokraatia ei ole eriarvamuste puudumine. Demokraatia on eriarvamuste lakkamatu kohalolu. Rongkäik ei luba aga eriarvamustel üleüldse ilmudagi. Rongkäigus saab kehtida ainult üks Tõde. "Eesti vabaks − hurraa!" "Pagulased välja − õige!"
Poliitilised rongkäigud toimuvad reeglina linnas ja mitte maal. Sel on oma põhjus. Maal toimuv rongkäik viitab pigem matustele ja tema aeglane kulgemine mööda maastikku on kõike muud kui performatiivne ja meediakõlbulik. Linnas on seevastu kõik teine. Kitsastesse tänavakanalitesse surutuna jätab ka kõige pisem rongkäik mulje sellest, et "tänavad on täis". Platsi peal mõjuvad sada inimest kärbsemustana, Lühikeses jalas aga massina. Seetõttu sobib rongkäik eriti kenasti neile, kes väidavad, et nendega on "enamus" (isegi kui see nii ei ole). Enamgi veel: meeleavalduse staatilisus asendub rongkäigus dünaamilisusega, paigalseis hooga, vaikne laine tormiga veeklaasis. See, mis kusagil Räpina taga tühermaal mõjuks Eesti filmina, on linnas, palun väga, elus kraam.
Sümboolselt juhtub veel midagi. Nimelt kaaperdatakse rongkäiguga kogu linn enda sõnumi taha. "See linn on minu," nagu ütleb luuletaja oma laulusalmis. Rongkäigus mööda linna pagulasvabu tänavaid ja kvartaleid marssides markeeritakse tänavad oma kohaloluga ning visualiseeritakse seeläbi linna omandus − see linn kuulub "meile". Säärast valduse põlistamist võiks võrrelda huntide käitumisega, kes uriiniga oma territooriumi märgistavad. Kui sa peaksid aga elama mõnes sellises linnas, kust rongkäik läbi veereb, puudub sul igasugune võimalus öelda: "Mina nii ei arva." Sa võid ju pea aknast välja pista ja midagi mannetut hüüda, kuid linn ei kuulu juba ammu sulle. See on meie linn, ja sina ei ole meie.
Rongkäigul on veel üks oluline konnotatsioon: kontroll. Mäletan oma lapsepõlve hea haljastusega piirkonnas Tartus, kuhu ainsa ohutundena lõikasid sisse isa regulaarsed rahvamalevas käimised. Ma ei käinud temaga kunagi kaasas, kuid kujutasin isa nappide kirjelduste põhjal endale ette mööda öiseid tänavaid dünaamiliselt liikuvaid väikeseid inimrühmi, kes on võtnud kvartalid enda kontrolli alla ning patrullivad oma kodulinnas, et saast tänavatele ei voolaks. Kui sa defineerisid ennast Tartu kurjategijana, pidid sa olema põhimõtteliselt kogu aeg on the run, sest mu isa võis su ükskõik kust kätte saada − ta oli liikumises ja tema homie'd koos temaga. Ma ei usu, et kurjategijad end turvaliselt tundsid. (Mina isa oodates kindlasti ei tundnud.)
Säärased öised isealgatuslikud või ka riigi poolt organiseeritud patrullid on aga tunnuslikud niiütelda "ärevatele aegadele". Isa liitus rahvamalevaga ajal, mil toimus laulev revolutsioon ja oht pogrommideks oli reaalne. Ka komandanditund kehtestatakse tavaliselt eriolukordades, näiteks sõja ajal. Tänapäeval on aga valem teistpidi keeratud. Mitte ärev ajastu ei too tänavale tõrvikurongkäike, vaid tunglamehed, käesidemed (oluline rekvisiit!) biitsepsi ümber, defineerivad ajastu. Mööda tänavaid liikuv suurpatrull tahab öelda meile, et ühiskonda ähvardab mingit sorti oht. Mingi ähvardus, mingi peltsebul, mingi lõpetamata kõrgharidusega pagulane. Sest kui puudub võimalus ohule otse osundada (sest ohtu ei olegi), siis tuleb kasutada klassikalist teatraalset võimalust ning tekitada publikus tunne, et oht on võimalik, kriis on siinsamas, ning tänavatel marsib viimane õhuke päästefilter meie ja vaenlase vahel. Mine tänavatele patrullima ja inimesed usuvad, et on, mida patrullida.
Lõpetuseks võib küsida − nagu uuemal ajal teatrite sööklates sageli küsitakse −, missugusesse teatrižanri rongkäik liigitub? Mul on tunne, et selleks on tragöödia. Draama tähendab erinevate arvamuste ja võimaluste konflikti. Komöödia tähendab inimlike apsude võimendamist ja lõpuks nendega leppimist. Tragöödia liigub aga oma traagilise lõpu poole sama vääramatult nagu mööda tänavaid veerema pandud inimteerull, mis kutsub üles põlgama teist inimest. Jah, kindlasti tragöödia.
Eero Epner