Kokkuvõtvalt

Neljal juulikuu õhtul – ühel õhtul lausa kahel korral – mängis Teater NO99 Avignoni teatrifestivalil pilgeni täis saalidele Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastust „NO51 Mu naine vihastas“. Tagasisideks publiku vahetu vaimustus ja kriitikute kiidusõnad Prantsuse väljaannetes konservatiivsest Le Monde'ist liberaalse Les Inrocks'ini.

Avignoni festivali peetakse Euroopa, isegi maailma kõige austusväärsemaks teatrisündmuseks, mille põhjus on lisaks asjatundlikule programmile ka selles, et siia Lõuna-Prantsusmaa väikelinna koguneb kuuks ajaks uskumatu hulk teatrihuvilisi, kümneid tuhandeid. Meil läks Avignonis väga hästi ja sellest annavad tunnistust ka arvustused Prantsuse ajakirjanduses, millest siin mõned näited.

„Kui õnnelikud nad õnnitlushüüete üle olid, need näitlejad! Publik apolodeeris neile etenduse lõpus ühes rütmis ja näitlejad aplodeerisid vastu. Nende pilgust võis lugeda: "Ära tegime!" Võis arvata nende uhkust, mis tulenes ühtaegu nii lavastuse vastuvõtust kui ka tõigast, et nad on esimesed Eestist, kelle on Avignoni festivali kutsutud. /.../ Teater NO99 näitlejad on oma mängus suurepärased, tihti isegi virtuoossed. Neil on silmapaistev rütmitaju ja nende mängus on midagi, mis annab edasi ajastu vaimu,“ kirjutab Le Monde'i erikorrespondent Avignoni festivalil, Brititte Salino.

„Teater N099 Eestist teeb Avignoni festivalil võimsa läbilöögi. Segades teatri ja representatsiooni koode, loob ta lavastusega „NO51 Mu naine vihastas“ banansseeriva lavalise olukorra, omamoodi fotograafilise performance'i. /.../ Lavastuses ei ole midagi didaktilist, ta eksperimenteerib ja teeb vaatajast aktiivse osalise, lastes ta pilgul liikuda lava ja ekraani, elu ja kujutise vahel. Tuletades nii igaühele meelde sellise eristuse tulutust,“ kirjutab kaasaegse kunsti portaalis Naja21 Veronique Giraud.

„Alustades lihtsast loost mehest, kelle ta naine on maha jätnud, hävitades lahkudes kõik puhkusepildid, jõuavad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo (Teater NO99 loojad) lavastuseni, mis on hoopis vähem narratiivne ning koosneb piltide ja helide plahvatustest. /.../ NO51 on lavastus kui performance, milles pöörasus seisab kõrvuti huumori ning üksikisiku ja pildi vahelisse suhtesse süüvimisega. See on on 2015. aasta Avignoni festivali alguse hea üllatus,“ kirjutab sõltumatu teatrikriitik Rick Panegy.

„„NO51 Mu naine vihastas" puhul on tegu väikese pommiga, mis teeb sellest lavastusest eduloo, mida lihtsalt peab nägema. See on selle aasta Avignoni festivali esimene suur avastus,“ kirjutab Amelie Blaustein Niddam kultuuriportaalis Toutelaculture.

„See Eesti trupp on üks kogu festivali suuri avastusi,“ ütleb oma arvustuses Radio France Internationale'i – prantslaste BBC – portugalikeelse teenistuse teatrikriitik Maria Emilia Alencar.

Ja Rosslyn Hyams lisab sellesama Radio France Internationale'i inglisekeelse toimetuse poolt: „„NO51“ on osutunud väga populaarseks, eriti keskmisest noorema, Avignoni-tüüpi publiku hulgas. /.../ Arvestades seda, milline on olnud „NO51 Mu Naine Vihastas“ vastuvõtt, võib nende ja festivali vahel olla tegu pikema suhte algusega,“

„Intiimsest sotsiaalseni, bulvarikomöödia vihjetega teatrist hävitava happening'ini - Semper ja Ojasoo suudavad vaataja naeruga sadulast visata, et talle samas – ja seda näiliselt pingutuseta – tõestada, et nii nagu näitlejad laval, võib ka igaüks publikust olla täievoliline kunstnik,“ kirjutab Patrick Sourd Les Inrocks'is, prantsuse peamises kultuuriajakirjas.

„Teater NO99 puhul on tegu teravdatud stsenograafia- ja tempo-, kehavabaduse- ja lavaplastika-tunnetusega, mis kõik on vaimustaval tasemel,“ ütleb Emmanuelle Bouchez ajakirjas Telerama.

"Teater NO99 Eestist toob oma lavastusega "NO51 Mu naine vihastas" meie ette teatri ja fotograafia vormis suurepärase mõistuloo. /.../ See on vaimustav käsitlus kaasaegse inimese suhtest piltidega. Kõrvuti seisavad teatrimaagia ja foto maagia, segunevad liikumine ja kujutised … NO51 ei ole pelgalt virtuoosselt sooritatud harjutus. Nende üliandekate eestlaste teos viib meid sinna, kus virtuaalsuse ja reaalsuse vahel sünnib meie ühiskonda halvav kokkupõrge. Ta viib meid kujutiste valedeni, mis seisavad kõrvuti inimestevaheliste valedega. See lavastus viib meid kunstini, mis tahab muuta elu ennast kauniks ning selle saavutamiseks muutub ise elu imevaks vampiiriks. Festivali korüfeede (Py, Lupa, Ostermeier) kõrval mängib Teater NO99 ideaalselt jõulise kontrapunkti rolli. See "dramaatiline shooting" jääb elavaks mälestuseks 2015. aasta Avignoni festivalilt,“ kirjutab Philippe Chevilley ajalehes Les Echos.