Jalutuskäik Jaak Printsi omailmas

NO99 teater on aeg-ajalt aktsioonis. Teatri kahekümne kahe korraliku lavastuse vahele on mahtunud aktsioone lausa kaheksa. Performance’i-laadse ühekordse aktsiooni idee on kasutada ära mõtted, mis lavastustes kasutamata jäänud, kusjuures ei saa olla kindel, kas need üldse õnnestuvad. Kes näinud, need teavad, kuid näinud pole paljud, sest kordamisele üks aktsioon juba ei kuulu. Minu ja teiste tunnistajate andmetel võib teatri aktsioonid siiski enamalt jaolt õnnestunuks lugeda. Esimene NO99 aktsioon oli kauni pealkirjaga „Mädand Harry” 2005. aasta sügisel. Kunstnik Marco Laimre näitas ekraanilt lainetavat merd ja kiskus näitlejatelt etüüde välja. Järgmine – „Ulgumerelainetel” – jätkas, nagu aktsiooni pealkirigi ilmselt vihjab, laineteemat, kuid alustas konkreetsemat näitlejas ja teatris surkimise sarja.

Selles mõttes on NO99 loonud suurepärase vormi, millega kogu seda teatri köögipoolt püüda ja mätsida. Eesti teatrid ei taha enam ainult kinniste uste taga proove teha, oma eksistentsiaalsed probleemid tuuakse ka publiku ette. Kui teistes teatrites on näitleja ja teatri teemadel arutlevad lavastused muutunud lausa tendentsiks (Võigemasti „Hecuba pärast”, Vihmari „Pärispea ehk Kreutzwaldi sõber”, Variuse „His Master’s Voice”, nimetades mõnda, küll väga erineva nurga alt asja uurivat lavastust eelmisest teatrihooajast), siis NO99 vabaneb oma painetest aktsiooni käigus ja jätab „pärislavastuste” ajaks köögiukse kinni. See pole kiitus ega laitus, pigem räägib No99 matemaatilisest selgusest ja täpsusest, mis ju ongi ühele numbriga teatrile kohane. Tooks välja veel mõned aktsioonid. Paar aastat tagasi toimus aktsioon „99x”. Kristjan Sarv luges just nii palju kordi ette lõiku Henry Milleri romaanist „Vähi pöörijoon”. Aktsioon kestis kümme tundi. Pärast seda lahkus Sarv NO99 teatrist ja tegutseb siiamaani vabakutselisena. Olgu, nali, tegelikult läks lahkumiseni veel terve aasta ja Sarv jõudis muuhulgas maha saada oma lavastajadebüüdiga („Rambo”).
Aktsioonis „Kohtumised” oli ka omamoodi lahkumise teemaga tegemist. Kõik teatri töötajad, alates piletimüüjast kuni kunstnikuni, jätsid üheks päevaks oma ametid ja loosisid välja uued. Igaüks sai Hunt Kriimsilma kombel uut ametit proovida, ainult mitte Ojasoo, kes jäi ikka lavastajaks ja tänase arvustuse peakangelane Jaak Prints, kes tõmbas mütsist välja näitleja ameti (võiks võrrelda jõulupakiloosis oma nime tõmbamisega). Tsiteerin oma tollast arvustust: „Kõik saavad uued rollid, välja arvatud Jaak Prints ja Tiit Ojasoo: esimene põhjusel, et tal ei vea, ja teine seepärast, et tema kogu asja veab” (Postimees 2. XII 2008).

Teen enda tsiteerimisega juba vaikselt soojendust, sest seda tuleb siin artiklis veel teha (ja kaua ikka Andres Keil ainuke ennast tsiteeriv teatrikriitik olla saab). Kohe, kui on ära mainitud veel kaks NO99 peaaegu-viimast aktsiooni: „Pekingi ooper”, kus tegid soojendust näitlejad, ja „Solaris”, kus loeti ette Stanislav Lemi samanimeline teos. Nüüd ongi jutujärg NO99 viimase aktsiooni käes. See kandis numbrit 77,5 ja pealkirja „Täna õhtul Jaak Prints”. Aktsiooni idee oli välja selgitada, mida teeb näitleja siis, kui ta midagi ei tee. Kuid enne veel, kui Prints lavale mitte-midagi-tegema lasti, anti sõna kolmele teatrikriitikule, kellel oli palutud ette valmistada ettekanne näitleja Jaak Printsist ehk siis sillutada tee mitte-midagi-tegemisele tehtust ülevaate kaudu. Kolm väljavalitut olid Ott Karulin, Kairi Prints ja Lea Tormis. Just sellises järjekorras, nagu kolm karu.

Ott Karulin rääkis kõigepealt oma esimesest kokkupuutest Jaak Printsiga, lavastusest „Kärbeste saar” Vanalinnastuudios, mis oli kokkupuude küll vaid ideelises mõttes, kuna kriitik Printsi tollest lavastusest ei mäleta. Karulin jätkas arutlusega Näitleja Jaak Printsi üle, liikudes postdramaatilisele teatrile iseloomulike rollihüpete ja nendest kondenseeruva Näitleja essentsi kontekstis. Veel rääkis Karulin Printsi lavalisest enesekontrollist ja kõrvalpilgust iseendale – et ta justkui veidi pelgaks oma rolliga ühtesulamist. Huvitav tähelepanek. Räägib väikesest ebakindlusest, mis on mu arust inimese ja isegi näitleja juures väga võluv omadus (muidugi teatavates piirides) ja ilmselt põhjustabki blogosfääris levinud „armas” ja „nunnu” kommentaarid, mida ka Karulin oma ettekandes mainis. Järgmine kriitik Kairi Prints ehmatas alustuseks pimestavate prožektoritulede peale ja siis jutustas Jaak Printsist läbi viie NO99 lavastuse.

Selle asemel et oma paberile kirjutatud juttu rääkida, uitas ta mööda oma veidi segaseid mälestusi ja tegi kohtlasevõitu nalja. Aga polnud hullu midagi, publik plaksutas tallegi ja sai kindlasti ka midagi uut teada. Prints tõi muuhulgas esile Jaak Printsi ümberkehastumisvõime, eriti tema näivalt leebe natuuri uskumatud äkilisusepuhangud, just tema meeletu „ulatuse” ja äärmusrõhutatuse, skaala keskpaiga mõnikord vaid möödaminnes riivamise. Midagi sellesarnast rääkis hiljem ka Jaak Prints ise, nii et arvatavasti kriitik väga mööda ei pannudki. Siinkohal tuleb ühes asjas veel selgus luua. Nimelt oli kriitikute esinemise ajal nende selja taga (kui alatu!) suur ekraan, mis näitas otsepildis garderoobis istuvat Jaak Printsi, nii et suurema osa publiku naerupahvakutest põhjustas ilmselt näitleja oma näoilmetega. Hiljem selgus, et need külluslikud grimassid polnud siiski reaktsioon kriitikute vapustavatele sõnapärlitele / küündimatule ibale, vähemalt mitte teadlikult, sest Prints ei kuulnudki seda juttu üldse. Siit võiks mõne sümboli kinni püüda, aga las see jääb.
Lea Tormis ei saanud haiguse tõttu kohale tulla, nii et tema teksti luges ette NO99 dramaturg Eero Epner. Lavakunstikooli endine õppejõud rääkis Jaak Printsi üliõpilasaastatest. Ta tõi välja oma õpilase nõudlikkuse ja kärsituse enese arengu suhtes, Karuliniga sarnaselt mainis ka näitleja kohati liigset enesekontrolli ja ülemõtlemise ohtu. Rõhutamaks Jaak Printsi sellist olemuspilti, mis ta endise õppejõu tekstist välja koorus, tsiteerin Tormist: „Inimese vead on tihti ta vooruste jätk”. See on ilus – tõepoolest, nii mõeldes on vead oma olemuselt voorused ja kui seda pidevalt silmas pidada, paranevad aegamööda vead ja tekib juurde head. See on küll aristotellik unelm, maailm sedapidi toimima (midagi silmas pidama) panna, kuid unelmad ju kipuvad tõeks saama. Kuid unelmatest tagasi reaalsusesse! Lõpuks oli käes hetk, kus kriitikud pidid taanduma ning publiku rõõmuhõisete saatel tuli lavale päevakangelane ise: daamid ja härrad – Jaak Prints. Laval olid peale näitleja veel vaid tool ja veepudel, kellest polnud suuremat lavapartnerit loota, nii et poolteist tundi tuli Jaagul üksinda lava täita. Aktsiooni tutvustust lugenuna oli teada ka küsimusepüstitus: „Mida teeb näitleja siis, kui ta midagi ei tee? Mis on näitleja meeleheide, mis tema kirg ja rutiin?”.

Jaak Prints istus maha ja asus asja selgitama. Jaak alustas algusest. Lavakunstikoolist. Ta rääkis lugusid oma noorpõlveaast (see kõlab, kui oleks jutt muldvanast ätist, kelleni Jaak Printsil veel üksjagu aega on, aga meenutused lasevad inimesel alati kuidagi vanana mõjuda). Aga see, kuidas ta rääkis oma erinevatest eluetappidest, oli väga haarav ja hirmus loomulik. Tähelepanuväärne oli just see, kuidas Jaak iseenda näitlejaks kasvamisse sisse elas. Lavaka ajast jutustades ta ainult ei rääkinud kohmetusest ja ebakindlusest, vaid oli ka ise taas selline. Enesekindlus kasvas koos ajaga, millest mälestused pärit olid. Selleks ajaks kui Prints jõudis jutuga oma NO99 rollideni, oli ta juba täiesti küps ega haaranud enam vahetpidamata närviliselt veepudeli järele. See dünaamika, see vaatenurga fleksibiilsus käsikäes ontogeneetilise sisekaemusega oli midagi, mis tegi aktsioonist mitte meenutuste õhtu, vaid kollektiivse ajarände näitleja minevikku ja veidi varjatumal moel ka tulevikku. Teisest küljest, veidi rohkem vidukil silmadega vaataja perspektiivist, oli aktsioon puhas stand-up comedy.

Kõik „püstiseisu-komöödia” elemendid olid esindatud (vahepeal Jaak küll istus), aga seal oli nii palju enamat kui vaid publiku lõbustamiseks õhku visatud huumor. Muidugi võibki stand-up comedy oma parimas vormis olla enamat kui publiku täna naljakas, homme meelest läinud stiilis lõbustus, aga siiski ei ole sellise teatrivormi objektiks tavaliselt subjekt ise, vaid nähtused tema ümber. Aktsioon „Täna õhtul Jaak Prints” oli (Jakob Uexkylli parafraseerides) jalutuskäik läbi näitleja omailma. Siiski ei ole võimalik kellegi omailma päriselt siseneda, aga tema efektor- ja retseptorsüsteemide tööd, reaktsiooni välistele ärritajatele vaadeldes saame sellele lähemale kui näitlejat vaid rollis nähes, olgugi postmodernses teatris (või postdramaatilises), on see roll näitlejale kõvasti lähemale nihkunud. Roll on ikkagi roll, kõik me, mitte ainult näitlejad, elame rolliloomes.

Ning et jõuda rolli taha, olemuse või millegi sellesarnaseni, tuleb veel üks pööre peale keerata. Seda Jaak Prints üritaski teha, vastupidiselt enne teda esinenud kriitikutele, kelle ülesanne oli just teha pööre oma olemuselt (teatrikriitiku) rolli. Sellised pöörded ajasid muidugi publiku piisavalt pöördesse, et Jaak Prints saaks tulla ja publiku hetkega ümber oma väikese sõrme keerata. Umbes poole aktsiooni pealt ilmus ühemeheshow’sse veel üks aksessuaar. Festivalil „Balti teatrisügis”, mis toimus Leedu hämaralal Panevėžyse linnakeses Nevėžyse jõe kallastel, käis ka NO99 lavastus „ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni”. Teater tõi sealt koju parima lavastuse preemia ning lisaks veel parima kõrvalosatäitja preemia Jaak Printsile. Koukinud trofee kuskilt lava kõrvalt välja, esitles näitleja seda uhkelt publikule ning esitas siis küsimuse: „Kuidas ma ikkagi teenisin parima kõrvalosatäitja auhinna lavastuses, kus on ainult peaosad?”.
Selle ümber hakkas käima edasine tegevus. Prints esitas „ГЭПi” etüüde, esitades kõrvuti nii enda kui oma lavapartneri(te) teksti, demonstreerides taas oma suurepäraseid rollihüppeid, paludes korra küll esireas istuval Mirtel Pohlal endale teksti meelde tuletada, kuid andudes igale rollile ühtmoodi kui kõige kirglikum ning valimatum armastaja. Kuid muret kõrvalosatäitja rolli pärast illustreeris kõige paremini etüüd lavastusest „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Pandi mängima üheksa näitlejaga stseeni lindistus, kus arutati mingit tähtsat küsimust, vist midagi improvisatsiooniga seoses. Pika ja tulise dialoogi vältel ei jõudnud Jaak öelda rohkem kui paar korda „noh” või „mm” ning ühe korra „ma arvan, et ...”, kuid kuna ta oli siiski vestluse aktiivne osaline, pidi ta teistega kaasa hüplema, žestikuleerima, grimassitama ja pilku kõnelejaid mööda suunama.

Vaadata sellist rolli stseenist väljatõstetuna oli košmaarselt naljakas. Kui selliseid stseene tavaetendusel jälgida, ei pane taolisi asju eriti tähele, pilk on suurema osa ajast ikka rääkijal ja taust hakkab pilku köitma pigem siis, kui see läheb valgusvihus toimuvaga konflikti. Kui palju teatris käia, õpib muidugi tegevust jälgima, pöörama tähelepanu tagaplaanile, kuid esiplaani päris silmist kaotada ei õnnestu kuidagi. Nii et Jaak Printsi kõrvalosatäitja essentsi avamine oli tõesti elamus. Essentsialistlik elamus.
See jalutuskäik Jaak Printsi omailmas jättis puhanud ja mõnusa tunde. Vahepeal kiskus küll veidi tervisespordiks – jalutuskäigust sai kerge sörk ja kohati lausa jooks –, kuid pulss stabiliseerus kiiresti ja hea oli olla. Lisaks õnnestus oma jalutuskäigul veel mõnda omailma kaeda, näiteks seriaali „Seitsmes taevas” osaliste omi. Palju pisaraid ja embusi selles maniakaalselt pereväärtusi fetišeerivas sarjas mõjusid suurelt ekraanilt koos Jaak Printsi tutvustuse ja kommentaaridega kui värske tuulehoog juba armsaks saanud jalutusteedel. Aktsioonist „Täna õhtul Jaak Prints” ei saanud tema austaja(nna)d küll ehk Printsi veel päriselt kätte, aga palju varandust ja pool kuningriiki kindlasti! Ning Prints sai oma parima peaosatäitja preemia (kui selline oleks olemas) ka lõpuks kätte.

Kairi Prints
Sirp, 18. detsember 2009