NO99 etendus valiti Wiener Festwocheni põhiprogrammi

NO99 kunstilise juhi Tiit Ojasoo sõnul on Wiener Festwochenile kutsumine teatri jaoks oluline sündmus. «Ühelt poolt oleme küll Festwochenil korra juba esinenud,» ütles Ojasoo, pidades silmas lavastuse «GEP» osalemist festivali kõrvalprogrammis 2008. aastal, «aga nüüdne valik tõestab, et lisaks n-ö värskele lihale on meie lavastustes näha ka tummisemat sisu.»
Wiener Festwochen on üks suuremaid festivale Euroopas. Alates 1951. aastast ollakse muutunud teedrajavaks teatrifestivaliks mitte ainult Euroopas, vaid ka laiemalt.

Oluline poliitiline sõnum
Igal aastal osaleb festivali teatrijaotuses umbes 40 lavastust üle kogu maailma, möödunud aastal nt 27 riigist ja viielt kontinendilt enam kui 180 000 inimesele (koos muusikalavastustega).
Festwochenil on näidatud teiste seas Ingmar Bergmani, Peter Brooki, Peter Sellarsi, Ariane Mnouchkine’i, Christoph Marthaleri, Frank Castorfi, Chris­toph Schlingensiefi, Peter Zadeki, Alvis Hermanise jt töid.
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» ühendab festivali teatriosakonna peakuraatori Stefanie Carbi sõnul kaasaegse kunsti erinevaid vorme, liites neile poliitilise sõnumi, mis mõjub äärmiselt teravana mitte ainult Eesti kontekstis.
Ojasoo sõnul ongi lavastuse peateemaks see, et «on inimesed, kes teevad (kunsti), ja need, kes arvavad, et nad on kutsutud ja seatud seda suunama. Aga selline polaarsus on ilmselgelt laiema levikuga kui meie armas Maarjamaa, ja mõneti on vastasseis, kui nii võib öelda, paratamatu».
Festivali kataloogis kirjutab Stefan Schmidtke lavastuse tutvustuseks, et see on «monument Joseph Beuysi arusaamisele kunstist, mille südameks olev universaalne loovus peaks hõlmama tegelikkuse kõiki valdkondi – de facto seega ka Festwocheni külastajaid, olgu neiks poliitikud, vaesed või rikkad või mitte keegi mainituist».
NO99 on osalenud viimastel aastatel erinevate lavastustega rohkem kui 20 festivalil Saksamaal, Venemaal, Soomes, Šveitsis, Hollandis, Ungaris jm. Ka «Kuidas seletada...» on etendunud mitmes riigis, sh pälviti sügisel mainekal Baltiiski Domi festivalil Peterburis festivali direktsiooni preemia.
Ojasoo sõnul on selle lavastusega juhtunud Eestis nii, et enamik inimesi arvab selle kohta midagi juba enne, kui nad seda näinud on. «Välismaal selline kollane «ettehooldus» muidugi puudub, seega vaadatakse rohkem näitlejate performatiivsust, energiat, lavastuse struktuuri, teemat ja muid selliseid kriteeriume, mis ühe lavakunstiteose juures hindamist väärivad.»

Nagu esietendus
Kuigi «Kuidas seletada...» on saanud kutseid juba ka kevadeks, on iga külalisetendus lavastaja jaoks siiski nagu esietendus ning närvikulu suur. «Aga ma loodan, et oleme selleks ajaks juba piisavalt sedagi lavastust väljaspool Eestit mänginud ja suudame ennast Viini publiku jaoks õigesti häälestada,» ütles Ojasoo.
Vastuseks küsimusele, mida tema ja Semper lavastuses muudaksid, kui see esietenduks praegu, ütles Ojasoo: «Kaks korda samasse jõkke astuda ei saa, seega teeksime praegu juba hoopis uue lavastuse.
Lavastus muidugi ongi juba muutunud ja nagu teatris tavaliselt ikka juhtub, on lavastus läinud ladusamaks, improvisatsioonid lühemaks, arvan, et see on läinud pisut lihtsamaks – see on kindlasti asi, millega enne järgmisi etendusi peab tegelema.»
Järgmisel suvel toimuval festivalil osalevad teiste seas ka Robert Lepage’i, Peter Steini jpt uued tööd. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus etendub kolm korda – 12., 13. ja 14. juunil – Viini kesklinnas asuvas muuseumikvartalis asuvas Halle Gs.