Orgaaniliselt tabatud absurdistlik süüdimatus

Nägin esietendust, mis oli veel rabedavõitu. Siiski oli üldmulje päris hea. Mängukoht ideaalselt sobiv, atribuutika vaimukas. Absurdistlik süüdimatus orgaaniliselt tabatud. Peategelased (Mägi ja Vaarik) läbivalt kõrgel tasemel: tüübid vajaliku täpsusega paika pandud ja lõpuni välja peetud. Kusjuures Mägi näis oma tegelast kogu tolle tühmakuses rohkem südamesse võtvat, samas kui Vaarik esitas proua Ubut üleolevama kõrvalpilguga.

Üks hämmastav asi: Mägi liikumise, intonatsioonide, häälekasutuse sarnasus Lembit Eelmäe grotesksete rollidega Jaan Toominga ligi neljakümne aasta tagustes lavastustes, mida Tiit Ojasoo ei saa kuidagi näinud olla, ja kas Mägigi. Mingi läbi õhu kandunud järjepidevus? Kuulsin hiljem, et ka mõni teine oli sama täheldanud.

Ajakohastamisnaljadega liialt punnitatud pole. Parimana (mitmekihilisimana) jäi meelde Chalice’i “Minu inimeste” (laul Vabariigi aastapäeva pidulikult kontserdilt) nagu muuseas äraparodeerimine.

Kõik kokku oli minu maitse või vastuvõtuviitsimise jaoks liiga pikk, võibolla tasuks vähevariaablite korduste arvelt kriitiliselt üle käia ja kärpida. Midagi tuleks teha algusega, mis hirmsasti venis, enne kui ükskord käima läks. Läbi võiks mõelda tegelase, kes Ubule aeg-ajalt sõnu suhu paneb või tema selja taga tema eest räägib. Praegu on ta kasutamine kuidagi juhuslik.

Aga nagu öeldud – üldmulje täitsa positiivne.


Paul-Erik Rummo
Teatriaasta koduleht, 18. juuli 2006