ME LÕPETAME

Me lõpetame

19. veebruaril 2005. aastal avaldas ajaleht "Sirp" loetud tunnid enne Teater NO99 esimest esietendust lavastusega "Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki" meie manifesti. Selle lõpuread ütlesid: "Tuled, näljane ja heatujuline, teed end soojaks, keskendud ja hakkad siis pihta just sealt, kust tundub, et on õige pihta hakata. Võib-olla see olekski meie avalavastuse manifest? Alustada sealt, kust tundub, et on õige pihta hakata." See ei käi ainult alustamise kohta. Ka lõpetada tuleb seal, kus tundub, et on õige hetk. See hetk on täna.

Oleme otsustanud lõpetada. See on meie loomingulise koosluse ühine otsus, me kirjutame sellele kõik alla, sest oleme jaganud 14 aastat ühesuguseid ideaale − ja täna tõdeme ühiselt, et kunagi seatud ideaalide vääriliselt me edasi töötada ei suuda. Teater NO99 on alati olnud idealistlik pürgimus, ja kui ideaalideni enam ei küüni, siis ei ole ka Teater NO99t. Teatrit ei lõpeta mõni meediat pingestav draama. Ei. Teater lõpetab, sest sammhaaval, vähehaaval, järk-järgult on toimunud miski, millele nime anda pole võimalik. See otsus teeb meile haiget. Vaikus, mis saabub Teater NO99 koridoridesse, on vaikus nagu iga teinegi, kuid meie jaoks on see valus vaikus. Aga see vaikus on ka aus. See vaikus on õiglane. Sest samamoodi edasi minna me ei saa − ja teistmoodi edasi minna me ei taha.

Olgu vaherepliigina öeldud, et ministeerium ja teatri nõukogu on meie otsusega kursis. Me oleme nendega kooskõlastanud põhilise − jaanuaris 2019 lõpetab Teater NO99 tegevuse. Järgmisel nädalal anname kolm viimast etendust lavastusega "NO30 Kihnu Jõnn", detsembri lõpus külalisetenduse Moskvas lavastusega "NO43 Kõnts". Siis on kõik. Kuidas täpselt lõpetamine käib, mis leping faksitakse kuhu, kelle telefon heliseb millal − seda me täna öelda ei oska. Aga varsti oskame. Selle nimel oleme ministeeriumi ja nõukoguga juba koostööd alustanud.

Meie ideaal on algusest peale olnud muutumatu: keskenduda maksimaalselt kunstiteosele, mis sünnib kõigi teatris töötavate inimeste ühise jõupingutuse, ühise põlemise, ühise armastuse tulemusel. Me täname selle eest oma publikut: kõiki, kes on aastate jooksul pühendanud hetke enda elust, et olla koos meie lavastustega. Me hindame seda hetke väga kõrgelt. Me täname kõiki inimesi, kes on meiega aastate jooksul koostööd teinud. Kes on viibinud meie proovisaalis, tööruumides, kabinettides, etenduse ajal puldis, vaheajal eesriide taga, eesriide ees, trepil, kassas, grimmitoolis, töörõdul ning lava peal − me täname kõiki ja me ei unustanud kedagi, mitte kedagi. Me täname kõigi nende hetkede eest. Me täname kriitikuid ja kaasamõtlejaid, kes on meid oma halastamatuse ja soojusega sundinud eneselt veel rohkem nõudma. Me täname Eesti riiki ja maksumaksjaid, tänu kellele meil on olnud 14 aastat privileeg teha kunstiliselt sõltumatut teatrit ja pühenduda täielikult kunstile. See on olnud õnn. See on olnud oluline. See on olnud erakordne võimalus. Me loodame, et Eesti riik leiab endas jõudu toetada nii, nagu ta on toetanud Teater NO99t, ka teisi, kellel sarnased eesmärgid, tahe ja ideaalid. Ja me täname midagi, millel pole õigupoolest kontuuregi, millel pole lõhna ega värvi, millest suits liigub läbi ja mida tuul ei kõiguta, kuid mis on ometi olnud meie jaoks kõige olulisem − see on armastus. Armastus, mis võtab teatris kõige erinevama kuju: ta ilmutab end proovis ja hommikusel töökoosolekul, ta muutub tajutavaks töökojas või helipuldis, ja ennekõike on ta kohal siis, kui saalis istute teie ja laval oleme meie. See ongi teatri tuum. See ongi teatri mõte. See üürike, kuid ometi ilma lõputa hetk armastust. Täna on tunne, et teater saab otsa − ja armastust on olnud väga palju.

Koos aktsioonidega esietendus Teater NO99s kokku täpselt 100 kunstiteost. Nad kõik said alguse proovisaali pimedast nurgast, teadmatusest ja ühest haprast momendist, mil kõik võib puruneda sealsamas. Ikka ja jälle viisime end tagasi hetke, mil me ei teadnud, kuidas edasi minna. Kus meie oskustest, ajaloost ja eelarvest polnud mitte mingit abi. Kus püstitatud ülesanne tundus võimatu täita, ettevõetud kujutlus lootusetu ellu viia, ja ühiselt unistatud kunstiteos näis olevat kättesaamatus kauguses. Vahel ta jäigi kättesaamatuks. Vahel me ebaõnnestusime. Tegime valesid valikuid. Kuid me ei häbene öelda: meil oli alati uudishimu, lootust ja usku, et edasi liikuda. Kust see tuli? See tuli isetust koostööst. Me usume, et Teater NO99 põhines isetusel. Iseenese äraandmisel millegi meist suurema nimel.

Kas mäletad, Andres, kuidas sa kord teise korruse fuajees klaverit mängisid − teater oli tühi, akende taga oli varakevad ja tuul puhus kusagil midagi, hiiglaslikud lühtrid kroonisid sind, kui sa valge klaveri taga istusid ja "Hirveküti" meloodiat mängisid. Kas mäletad, Andres? Seda hetke sealt filmist, kus jäetakse hüvasti. Jäetakse hüvasti teadmisega, et uuesti samal moel ei kohtuta enam kunagi. Mitte kunagi. Me tegime iga lavastust nagu viimast ja mängisime iga etendust nagu viimast. Ja me tegime ka seda teatrit nii, nagu see oleks viimane teater, mida me teeme. Teater NO99 oli vaid hetk. Samasugune hetk nagu etenduse lõpul saabuv pimedus, mil järsult kustunud prožektorid veel vaevukuuldavalt pragisevad; mil publik ei ole veel välja hinganud; mil näitlejad on kusagil pimeduses olematuse ja olemise piiril tardunud; mil valgusmees hoiab heeblit oma nimetissõrme all, väikesed ootusärevad piisad pärlendamas sõrmepadjakesel; mil inspitsient vaatab pimedusse ja mõtleb hetkeks millelegi tundmatule; mil lavamees hoiab töörõdul haamrit peos ja hinge kinni, nagu kardaks ta purustada midagi nähtamatut; mil all kabinettides on inimesed tõstnud pead ja kuulatavad krapist seda hetke, seda lühikest maagilist hetke, mil kõik, mis on olnud, on lakanud olemast, ja kõik, mis tuleb, pole veel sündinud. Teater NO99 oli säärane hetk.

Eero Epner, Rasmus Kaljujärv, Laur Kaunissaare, Eva Koldits, Rea Lest-Liik, Jörgen Liik, Helena Lotman, Tiit Ojasoo, Gert Raudsep, Ene-Liis Semper, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Marika Vaarik