NO71
põhuteater
Idee ehitada teatrihoone-installatsioon, mis mõjuks mitte ainult oma funktsiooni, vaid ka vormi, idee ja materjaliga, on liikunud erinevates peades ammu. Näiteks Saksa lavastaja Christoph Schlingensief jõudis enne oma surma käima lükata projekti, mille kohaselt tuleks rajada keset Aafrika väike ooperiküla. Ettevalmistused käivad, lootust on.
Kuid mõned aastad tagasi hakkas Peeter Jalakas unistama säärasest teatrist, mis oleks ehitatud põhust. Unistuses oli poeesiat. Pealegi hakkasid energiasäästlikud ehitusviisid just toona populaarsust koguma. Mõte põhust teatrist võttis alla oma esimesed juured.
Teatepulga võttis üle Ene-Liis Semper, kes on alati huvi tundnud erinevate ruumikogemuste vastu. Mõte sellest, et keset Tallinna kesklinna oleks ühtäkki must kuup, inspireeris teda. Ja tõepoolest - säärane objekt oleks mitte pelgalt maamärk,
vaid otsustavalt ühe linna ruumilisi suhteid ja ruumikogemust nihestav kogemus. Miski, mida ei tohiks urbanistliku loogika kohaselt olla, on ometi. Ja selles mõttes oli kontseptuaalset täpsust, vormi puhtust ning tegevuse pingestatust. Teater NO99 mõistis Semperi kavatsusi. Edasi mindi juba koos.
Seega lähtus Põhuteatri idee algusest peale mõttest luua installatsioon, nihestada senist tallinlase ruumikogemust. Siia lisandus juurde ka mõte põhust - tavapäratust ehitusmaterjalist, milles on nii arhetüüpset jõudu kui ka faktuuri ilu. Skoone bastion: koht, mis ootas juba ammu mingit rituaalset aktsiooni, midagi, mis murraks senise suletuse. Lisaks veel vajadus uut moodi avaliku ruumi järele: mitte putkade, šašlõki
või ökokaupadega okupeeritud ala, vaid mänguväljaku, raamatulaenutuse, suure male ja väikese kohvikuga vooderdatud avalik ruum puude all ja vaatega merele, kus kõigil oleks hea ja vaba olla. Ja lisaks veel ka teater: kui juba säärane installatsioon ja säärane avalik ruum luua, siis võiks komplektiga kaasas käia ka kaasaegse kultuuri laks. Miks mitte proovida suveks kutsuda siia need kunstnikud kogu maailmast ja Eestist, kes on
Teater NO99 tegijaid inspireerinud, köitnud ja vaimustanud? Miks mitte luua koht, kus me ise tahaksime iga päev olla? Miks mitte Põhuteater?
Ja veel üks idee. NO99 Põhuteater on sündinud Euroopa kultuuripealinna raames ning on selle üks olulisemaid sündmuseid. Tema ümber ja temasse koondub mõte koostööst: erinevad inimesed, asutused, ideed ja unistused annavad endast kõik, et linnakodanikule avaneksid uued avalikud ruumid ning tema inspiratsioon ja empaatiavõime leiaksid uusi väljakutseid. NO99 Põhuteatrist on võimalik saada ka informatsiooni selle kohta, mida teevad Põhuteatri sõbrad mujal linnas.
Kõigile neile mõtetele andis krooni viimane: idee Põhuteatrist kui ajutisest hoonest.
Ta kestab vaid viis kuud. Seega: aeg on loetud. Mis sel suvel siin juhtub, ei juhtu enam kunagi. Mis täna oli, seda homme enam pole. Me tuleme Skoonele, ehitame hoone, toome lapsed mängima, toome gurud kunsti tegema ja näitama, ning sügise saabudes pakime end taas kokku, lammutame Põhuteatri ja siirdume tagasi endise elu juurde. Selles kõiges on loomise kurbust ja lahkumise ilu.