NO99
Vahel on tunne,
et elu saab otsa
ja armastust polnudki
MISHIMA/SEMPER/OJASOO
“Kahekümneseks saanuna oli ta veendunud: on ainult üks asi, milleks ma määratud olen, ja see on au, just nimelt – au! Tal ei olnud õrna aimugi, millise au järele ta igatseb või millise jaoks sobiv on. Ta teadis ainult, et maailmapimeduse südamikus oli valguskiir, mis mõeldud ainult talle, tuues ta ühel päeval enda juurde, et teda ja ainult teda valgustada.”
(Yukio Mishima. “Pärastlõunane valvekord”)
"Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” oli teatri NO99 avalavastus, mis esietendus 19. veebruaril 2005. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper käsitlesid oma lavastuses vaba mängu ja kirglikku elu, eelkõige aga julgust omada ideaale. Lavastuses põimusid improvisatsioonilised harjutused ja jaapani kirjaniku Yukio Mishima tekstid.
Yukio Mishima oli üks olulisemaid 20. sajandi jaapani kirjanikke, peamiselt draamakirjanik ja novellist, aga ka kolumnist, filminäitleja, fotomodell. Ta oli kiindunud traditsioonilisse samurai bushido-eetikasse ja igatses imperialistliku Jaapani järele, ent tema tekstid on õrnad ja romantilised, sisaldades pikki tundelisi kirjeldusi, aga ka mõistmatut brutaalsust ja jõhkrust. Tema usk oma ideaalidesse oli vankumatu ning kurbus talle oluliste väärtuste kadumise üle kirglik.
Esietendus 19. veebruaril 2005.
Lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Kunstnik Ene-Liis Semper
Tantsujuht Jüri Nael
Osades Rasmus Kaljujärv, Tiit Ojasoo, Kristjan Sarv ja Hendrik Toompere jr.
Etendus oli ilma vaheajata ja kestis umbes 1 tund 45 minutit.
Lavastust mängiti 2005. aasta veebruaris ning märtsis paarkümmend korda.