Les Inrocks
Fotograafiline obsessioon
Mälukaardi kaotamise draamast tänapäeva ikonograafia ajaloo ühe peatüki live'is reprodutseerimiseni - eestlased Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo naudivad klišeedest vabanemist.
Arvestades meie kalduvust delegeerida oma mälestuste töötlemine nutitelefonidele ja tahvelarvutitele, võib ootamatu viga tarkvaras või lähedase inimese pahatahtlikkus viia igaüht meist ähvardava katastroofini, nii et tagajärjeks on meie olemasolu tõenduste pöördumatu kadumine ja tunne, et oled alasti kui vastsündinu.
Pärast peretüli on selle loo peakangelase naine sooritanud fataalse teo ja kustutanud kõik fotod nende pere ühisest puhkusest paradiisisaarel. Jäänud ilma oma virtuaalsest mälust, mahajäetud lähedastest ning toimunust jahmunud, asub abikaasa asja kohe parandama ning võtab aparaadi, et taastada oma puhkuse olulisimad pildid ja enne lennukile minekut need taas igavikustada, pannes selleks kaasa töötama teisedki grupireisil osalejad.
Draamast komöödiani on vahel vaid samm ... Olles harjunud kahekesi lavastama, on eestlased Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo tulnud heale ideele kasutada oma lavastuses vendade Marxi filmi "Öö ooperis" (1935) kajutistseeni võtet. Vaese mehe hotellitoa vallutab äkitselt turistide hord, kohvrid käes, ning peategelane veenab saabunuid neis kitsastes tingimustes oma katastrofaalse puhkuse kronoloogiat uuesti läbi mängima.
Hävitav häppening
Pole siis üllatav, et kõik järgnev läheb päris ambivalentseks kätte ja nii võib näha võõraid inimesi andmas uut elu isiklikele stseenidele, mis pole sugugi nii süütud, kui siis, kui need toimuvad vanemate ja laste vahel. Iga etenduse käigus tehtud foto projitseeritakse reaalajas ekraanile, samas kui aparaat käib käest kätte ja kõik tunnevad tiivade sirutumise tunnet, nagu oldaks Peter Lindberghi või Terry Richardsoni shootingul.
Õhustik läheb kuumaks, kui äkitselt sünnib improviseeritud pidu ja me ei näe enam mitte puhkusemälestusi, vaid meie ette ilmub terve peatükk kaasaegse fotograafia ajaloost, mida meie ühe-õhtu-amatöörid reprodutseerida suudavad: moe suurkujude ikonograafiast kuni 'porno chicini, kuulsa portree replikatsioonist kuni hetke tabava fotoajakirjaniku ülesvõtteni.
Intiimsest sotsiaalseni, bulvarikomöödia vihjetega teatrist hävitava häppeningini - Semper ja Ojasoo suudavad vaataja naeruga sadulast visata, et vaatajale samas - ja seda näiliselt pingutuseta - tõestada, et nii nagu näitlejad laval, võib ka igaüks neist saada täievoliliseks kunstnikuks.
Patrick Sourd
Les Inrocks
juuli 2015