ENE-LIIS SEMPER – NO42 EL DORADO: KLOUNIDE HÄVITUSRETK
Orderico Vitale jutustab oma 12. sajandi kroonikates mungast, kes sattus ühel kaugel ja külmal Normandia ööl tunnistajaks Arlecchino juhitud jõugu möödumisele: see on lugu deemonitest ja piinlevatest hingedest, keda juhib eikusagile Harle King oma mingitud lõusta, kepi, rohmakate ning moondunud abilistega. Klounimaski taga on madalam, telluurne, absoluutselt paganlik maailm, mis mõjub veel tänapäevalgi rahutukstegevalt. It on vaid viimane näide nende maskide jõletust mõjuvõimust. Tema moonutatud lõusta, lamedate ja julmade naljade ning meist vastumeelselt välja rebitud naerupahvakute taga paljastuvad elu kohutav ja absurdne vägivaldsus ning armetu ja pateetiline roll, mida selles komöödias etendame me ise.
Laual lamab kloun. Maas kandelaaber. Oleme koheselt silmitsi surmaga. Pole kahtlustki: tegu on laibaga, ehkki ta liigutab. Surm on kohal ja pole ka, sellele vihjatakse, aga vaid piisavalt, et tunda kaelal tema jäist hingust. Seejärel kloun tõuseb ning sireenisarnased hääled täidavad ruumi. Nagu Prospero, kloun vaikib ja kamandab hääli, äratades nende abil lava maagilises ringis ellu oma moondunud ja hirmuäratava kaaskonna.
Ja nii hakkavad paarikaupa ilmuma klounid, kes lükkavad endi ees ostukärusid, mis on pilgeni täis räpaseid esemeid - odavaid, mõttetuid armetu elu reliikviaid, ja nad lükkavad neid meeletu vaevaga, näod moondunud, suud kõlatus naerus kõverdunud, jäsemed kanged, sootud, ei surnud ei elavad. Nende pikk ja obstsöönne rongkäik kordub igaveses tagasipöördumises, nõiaringis, mis vaatamata oma absurdsetele variatsioonidele lõpeb igasuguse eesmärgita. Esemeid näidatakse, kasutatakse, lammutatakse laiali ja pannakse uutes kombinatsioonides jälle kokku, samal ajal kui lavaruum muutub, pöörleb ümber iseenda.
Ja sellest surma ringkäigust, nende maagilis-müstilisi riitusi meenutavate maskide ideest, arenevad välja sündmused, mis viivad pea alati peategelase halvamise, amputatsiooni, füüsilise vägivallani, samal ajal kui pealikust kloun pealt vaatab ja kriiskab: vähe! Elu- ja surmajanu, mis eal ei ammendu, mis otsib üha uut. Klounid alandavad üksteist vastastikku, jagavad rusikahoope, rebivad üksteise kahjustatud kehi ning niivõrd palju ja püha vägivalda rakendades kisutakse meist välja naerupahvakud, need urgitsetakse meist välja tegelaste suvaliste ja samas ülitäpsete tegude teradega.
Ja ratas pöörleb, jätkab oma lõputult aeglast keerlemist, tuues endaga üha uusi juhtumeid, uut tüüpi vägivalda. Täispuhutav laps-kloun jätkab oma kõhust patjade sünnitamist ja naerab oma naeru nagu nõiutud leierkast; kloun-timukas roojab esemetele, mis jõugu tähelepanu püüavad ja hetkelises pidurdamatus rõõmusööstus tal sisikonna seest rebivad; munk amputeerib endalt õhtusööki valmistades kõik sõrmed-porgandid, tehes iseendast sel moel pidusöögi; olles just munandid saanud, kastreeritakse retuusides kloun eksituse tõttu ning kaduma läinud vara kinnitatakse taas oma kohale kleeplindi abil; veeuputus sunnib jõuku oma karavani kokku pakkima enne viimast hullumeelset õhtusööki hooletult püsti pandud ja ämbrisse pistetud risti ees.
Jõledad ja arusaamatud sündmused järgnevad üksteisele, kuni unustame, et tegu oli ühe klouni matustega. Tullakse tagasi lähtepunkti, kloun naaseb lahkamislauale, kloun-timukas rebestab oma tagumikku pistetud juhtmest toidet saava elektrisaega tal kõhu, kisub haava lahti, kaevab välja sisikonna, samal ajal kui koolja röögib iga meie teo kasutusest, pimeda ja eesmärgita elu mõttetusest, kus alles ei jää muud, kui vaid haav ja piin, mis sellega kaasneb. Samal ajal on aga ülejäänud seltskond lava tühjaks teinud, jäävad vaid timukas ja piinatu, mattunud kuldpallidesse, mida sajab pahupidi püsti pandud tsirkusetelgi laest. Pahatahtlik munev kott-putukas, mis matab kehad pallide alla.
Teos, mille Ene-Liis Semper on lavale toonud, on häirivalt jõuline paganlik müsteerium, müstiline riitus, milles klounid on kui absurdsed ja peletislikud jumalused Chtulu müütidest, keelatud ja ometi vajalikud, et heita teravdatud pilk meie armetu elu nüridusele. Olgugi, et aastatuhandete pikkune evolutsioon on meid edasi tõuganud, jääme ikka pimedateks loomadeks, keda liigutab arutu iha, rahuldamatud instinktid, mis ajavad meid üha vägivalla ja lõputu piinlemise sügavikku. Selle õhkkerge pealispinna all, mille abil ühiskond mõru pilli magusamaks muudab ja üle kuldab, liigatab Ene-Liis Semperi klounide maailm.
Vaadates vaimustunult, nagu minuga juba aastaid polnud juhtunud, seda žestidest, liikumisest, ruumist ja kehast tulvil ülivõimsat teatrit, ei saanud ma mõtlemata jätta Kantori teatrist tuntud protsessioonidele, kõige madalamast kihist pärit asjade reaalsusele, iteratsioonidele, korduvatele ja sundmõttelistele mehhanismidele, poola suurmeistri piinamasinatele.
Ene-Liis Semper näib olevat tema pärija, see tema NO42 šokeeris mind positiivselt samavõrra nagu Kantori “Las näitlejad kärvavad”. Nii intensiivseid lavaga seotud tundeid kogesin viimati Theatre du Radeau “Orpheon-i” nähes, ja kui saaksin seda veel 10 korda vaadata, teeksin seda väsimata. Kõne all oleva Ene-Liis Semperi teose näol on tegu kõige kõrgetasemelisema ülivõimsa teatriga, teatriga, mis kasutab kogu oma esivanemailt päritud rituaalset jõudu, et luua pilte, mis vaat et sõnu ei vajagi, ent on niivõrd mõjuvad, et mistahes selgitused on üleliigsed. Laval sünnib elu, kogu inimolendeid saatva julmuse võimas purse, kogu rebestav kannatus, mida olemine endas kannab, ilmutab end selles tohutus pulseerivas maailmas.
Enrico Pastore
28. juuli 2017