Ene-Liis Semperi “NO43 KÕNTS”
Sopp, mida satub vaatamata sugestiivsele lavakastile, millesse see oma “agitaatoritega” on suletud, sageli ka lavalt publiku hulka, on sotsiaalne ja filosoofiline metafoor, mille toob Veneetsiasse 1969. aastal sündinud videokunstnik ja stsenograaf Ene-Liis Semper (oma 1977. aastal sündinud elukaaslase ja teatritrupi kaasvedaja Tiit Ojasooga).
Kahtlemata küsite, miks on nende tööde pealkirjades alati numbrid. See on osa vabadusest, millega need kaks autorit erinevaid distsipliine läbi kammivad - kunst, stsenograafia, videokunst, performance ning muidugi tants ja teater. Ühel hetkel jõuavad nad nullini: kasvamise asemel numbrid kahanevad.
Veneetsia nägi Semperit kui väljapaistvat kunstnikku oma videoga juba 2001. aastal Padiglione Italia ja Fondazione Levi näitusesaalides.
“Kõntsas” rabab ennekõike pea kaks tundi mudas töötavate näitlejate uskumatu meisterlikkus. Sellele järgnevad lahutamatult koreograafia ja tantsulised liikumised (sõnad tulevad hiljem nagu nooled, aga valitsevaks jääb kehade keel, mille autoriks on Jüri Nael), mis sobivad suurepäraselt ka selleks, et fantaasia ja loominguliste võtete abil vastata füüsilistele nõudmistele: muda jahtub ja taheneb ning nii näemegi paljudel juhtudel, kuidas tantsijad-näitlejad tahtlikult värisevad, et liikumatult paigal püsides lihased mudavannis soojad hoida.
Lavastaja ütles, et muda (materjal, millega ta oma loomingus juba pikalt on töötanud) on metafoor kaasaegsele ühiskonnale, milles rahumeelne koos-eksisteerimine on võimatu ning milles prevaleerivad madalad instinktid.
Semper läheb aga oma “Kõntsas” kaugemalegi, tuues lavale seksuaalse allasurutuse kuni vägistamiseni (mõistagi kui vihje, mitte akti enda). On tõenäoline, et neile teadmatuses pealtvaatajatele, keda pole hoiatatud, ent kes on tõepoolest vägivaldseid kogemusi läbi elanud, võib “Kõntsa” vaatamine põhjustada trauma või katarsise olenevalt inimesest või tema emotsionaalse seisundi taluvuse astmest.
Kindel aga on, et tükk pakub võimsat kunstilist elamust, mis jääb maksimaalse lubatud jõuga meeli rõhuma. “Kõnts” ei võlu aga mitte ainult oskusliku valgus- ja helikujundusega, vaid tungib klaasseina taha pealtvaatajate igasse keharakku tänu kõige üle võimust võtvale mudalehale.
Ehkki tegu on tragöödia ja enneolematu vägivallaga, purskas publik paradoksaalsel kombel kahe tunni jooksul mitmel korral naerma (siin on tõepoolest teatavat teiste meeleseisunditega vahelduvat koomikat, et maksimaalset tunnetetulva tekitada ja siis mõni sekund hiljem nutma puhkeda).
Soovitame vaadata, ent ettevaatlikult. Ja ennast selleks võimalusel psühholoogiliselt ette valmistades.
PR/Undercove