Mis on teater?
Kinomehaaniku õudusunenägu
Kinomehaaniku õudusunenägu on selline:
üks lind satub kinosaali,
leiab valgusjoa, lendab seda mööda,
põrkab vastu ekraani, kus näidatakse aeda,
päikeseloojangut ja kahte armunut.
Päris veri, päris soolikad voolavad
mööda puutüve kujutist alla.
“See ei kõlba kuhugi,” karjub publik.
“Ega me seda ei tulnud vaatama.”
(Brian Patten, tõlkinud Carolina Pihelgas)
Sellele küsimusele ei saa vastata. Sellele küsimusele ei tohi vastata. Teater võib olla kõike. Nagu võib olla kõike luule, inimene ja sipelgas. Teater ei pea meenutama mitte midagi – kõige vähem meie ettekujutusi maailmast. “Ma olen ainult iseenda sarnane! Nii Looja enda olemist tunnistas,” nagu kirjutas Juhan Liiv, mees, kes ennast teatri nimel paljaks kooris. Teater ei pea kopeerima meie moraalseid ootuseid, ta ei pea olema vahendiks meie poliitilise või eetilise sõnumi edastamiseks, teater ei pea olema kuulekas suksu meie ennasttäis vankri ees, vedama tuima näoga meie soovi publikule midagi öelda. Seda öelnuna tuleb aga ühtlasi öelda: kui teater soovib, võib ta seda kõike siiski teha.
Ikka ja jälle vupsab tagareast üles kellegi valvas sõrm, tõuseb kellegi murelik kere, avaneb kellegi tähelepanelik suu, ning sealt hakkavad kostma laused nagu “Teater ei tohiks…” või “Teater ei või” või “Teatri roll ei ole…” Lausete lõppe pole võimalik kuulda, enne lööb kirikutornis kell, hakkavad undama vabrikuviled, vibreerima iPhone, päriselu tungib sisse ja ei taha midagi kuulda sellest, mida teater võib või ei või. Keda huvitab aastal 2017, mida teater ei tohi teha? Kas kurb leiab lohutust, kui ta teab, et teater ei tohi enam olla poliitiline, hingeline, ajakirjanduslik, psühholoogiline, sotsiaalne, ignorantne? Miks ei tohi teater olla ignorantne? Kes keelab tal olemast ajakirjanduslik? Miks arvab tagareas istuv teatrivalvur, et tema käes on õigus nimetada teatri piire? Ükski astronoom ei keela galaktikatel laienemast, ükski botaanik ei keela tekkimast uutel liikidel, ükski poeet ei takista sündimast uutel sõnadel. Alles hiljuti teatati uute pilveliikide avastamisest. Ja ometi on ikka ja jälle lugeda usinate teatritsensorite arvamusi, et üht või teist liiki teater “ei ole päriselt see”, ei ole olemuslikult, ontoloogiliselt, ta ei ole tehtud hästi või halvasti, vaid teda ei tohiks lihtsalt olemas olla.
Mida nad unustavad? Nad unustavad, et teater ei ole meie leiutis. Meie ei tulnud geniaalse mõtte peale luua säärane kunstivorm nagu teater. Need, kellel sähvatas, on juba ammu surnud, tuhandete aastate vanusesse mulda vajunud, aga vaevalt oli neis isekust luua midagi, mida ei tohiks tulevikus tõlgendada miljonis erinevas suunas. Teater oli olemas enne meid ja on olemas pärast meid ning me võime küll rakendada teatrit oma sotsiaalse prestiiži tõstmiseks, võime nautida teatripreemiaid ja püsisissetulekut, renomeed ja populaarsust, mõnusat proovigraafikut ja poole vinnaga antud etendusi, teha seda, millest teatri leiutajad poleks osanud undki näha, kuid isegi selles oleme alles algajad. “I just went skiing with a bad bitch / I spent 20,000 on a jacket,” ütleb Future. Tõsine kuulsus, feim ja moraalne mõju on ühel Atlanta räpparil, mitte meil, teatraalidel. Kanye Westil on maailma kohta rohkem ja olulisemat öelda kui ühel keskmisel teatrilavastusel – ning ometi jätkub aeg-ajalt kellelgi ülbust rääkida “tõelisest teatrist” või teatrist kui kohast, mis on viimane autentsete väärtuste pelgupaik. Tühjagi. Teater mandub, mandub laiskuse, mugavuse ning eneseimetluse all, mandub äriprojektiks, mandub argpüksluseks või kambakaks, mandub üleolevuseks, ülbuseks ja domineerimiseks, mandub ohutuks armsuseks, millekski kodustatud opossumi laadseks. Kodustatud opossum on tore – ta ei riiva kunagi kellegi huvi, maitset, veendumusi või sisemist terviklikkust. Silitad kodustatud opossumit, ja ongi nagu tuju veidike parem, käed on puhtad ja terved, elu läheb edasi, nagu ei teakski me midagi.
Ükski kunstivaldkond ei küsi nii palju enda “tõelise” moraalse loomuse järele kui teater. Luule, skulptuur, arhitektuur – nad pulseerivad, elavad, liiguvad kümnetes suundades korraga, ning keegi ei tule selle peale, et suruda näiteks arhitektuur tagasi sinna, mis on “õige arhitektuur”. Aga teater sellest ei pääse. Miks?
Võib-olla on see elavast kontaktist. Olles elavate inimestega ühes ruumis, tundub meile terve rida asju “liigsed”. Kui me oma elutoas kedagi verega ei pillu, miks teeme seda teatris? Kui me tänaval ühegi inimese tundeid ei haava, miks esitame teatris kujundeid, mis võivad kedagi riivata? Kui me viisakate idaeurooplastena ei karista võõraid inimesi oma fantaasiate tumedusega, siis miks teeme seda teatris?
Sest teatris võib seda teha. Teater ei ole elutuba. Teater ei ole tänav. Teater on elav kontakt ja just seetõttu on siin kõik lubatud. See on aus, vaataja teab seda, et 19 euro eest siseneb ta ruumi, kus temaga võib juhtuda kõike, isegi hingelisi vapustusi. Või oleks ausam istuda popkorniga kinos ja nautida, kuidas õudsed läbielamised juhtuvad kellegi kolmandaga kinoekraanil? Teater võib kiskuda meid puruks, sest miks ta ei võiks. Teater võib olla ebamugav, sest miks ta ei võiks. Teater võib hingeldada meile kõrva, istuda meie sülle, kiskuda meie südant, sest ta tavaliselt ei tee seda. Tavaliselt ei tee keegi seda. Kui vaataja astub teatrisse eeldusega, et tema õhtutualett ja hing väljuvad sealt kriimudeta, siis on keegi talle valetanud. Ilmselt teater, kes muu valetab enda kohta nii palju kui teater. Teater on vaatajale öelnud, et lõhna võib täna julgelt panna, sest pärast etendust on võimalik broneerida endale lauake lähikonna restoranis ja nautida seltskonda. Teater on eelmäng, seltskond on real stuff. Tulge ja nautige mind, teatrit, nautige seda minu teflonistmetel, kuhu miski külge ei jää, nautige seda turvalist keskkonda, kus ükski juuksekarv kunagi kellegi peast ei lange, kus näitlejad on oma lõualuud arendanud sellisesse vormi, et iga sõna on nauditav, nauditav, nauditav. Tulge. Midagi halba ei juhtu. Midagi ei juhtu.
Teater võib kõike. Ja tänasel päeval võiks ta seda rohkem teada kui kunagi varem. Ajastul, mis nunnutab ja kallistab, suudleb ja musitab, paitab ja hoiab, võib teater olla koht, kus säärast patroneerimist ja infantiilsust ei ole. Ajastul, mil ei lubata enam katkiseid hingi, kõik tahetakse mätsida ühtmoodi harmooniliseks plömmiks, kõik lepitatakse, lohutatakse ja pannakse taas lootma, kõik on turvaline ja armas (kujutage ette, et teatri leiutajatele oleks keegi kunagi öelnud, et kunagi hakatakse nende poolt loodu kohta ütlema “armas”), võib teater olla midagi muud. Inimesed võivad siin karjuda – ja mitte leida lahendust. Nad võivad unistada – ja nende unistused ei pruugi täituda. Nad võivad loota – kuid asjata. Nad võivad nõuda, karjuda, paluda – kuid neid ei kuulda. Teater võib olla koht, kus miski pole enam armas ega ilus, valgus moondub varjudeks, tuled kustuvad, kostub vaid kähin nurgast, kus teatrikooli lõpetanud noor inimene on jooksnud peaga vastu seina. Teater võib olla koht, kus haavadele ei kleebita peale armastuse plaastrit, seda lämmatavat ja mammalikku teipi, mis lukustab ka kõige tänamatuma suu (sest ka tänamatud on viisakad inimesed), vaid haavad võivad siin ka veritseda ja jäädagi veritsema. Ei maksa sulgeda kannataja suud, ei maksa suudelda tummaks kurva karjet, nagu ei maksa ka korralekutsuvalt köhatada, kui keegi suurest õnnest püksid alla laseb. Püksid on ahel me kehade küljes, laskem nad alla. Teater võib olla tänasel päeval koht, kus kõigega ei lepita. Kus ei kuuletuta ajastu harmooniale. Kõigil on õigus elada ja olla tema ise, see on muutunud tänase päeva aksioomiks ning see on ilus aksioom, mis saab selle vastu olla. Aga võib-olla ei pea teater olema ainult koht, kus sel taas kõlada lastakse. Teater võib olla ka koht, kus lakutakse tolmu või võetakse tagumikust välja sinimustvalge või pannakse vaataja ennast ebamugavalt tundma, sest kas see on mugavus, mida teater peab vaatajale pakkuma? Teater võiks olla koht, kus hakkab taas tuksuma kõigi muude südamete kõrval ka üks tume, irratsionaalne, sürreaalne süda, millel pole veel ühtegi žanri ega kaubamärki küljes. Irratsionaalne poeetika – jah, seda võiks teater täna olla, kuna sotsiaalset konjunktuuri ja kingitusi riigipeale juba on. Teater võiks olla koht, kus lisaks positiivsetele uudistele antakse teada ka negatiivsetest. Teater ei pea olema Facebooki käepikendus, rõõmus ja soe ruupor, ninnadi ja nännadi, ühest laigist teiseni. Teater võiks provotseerida ja ägestuda, olla ebaõiglane ning süüdimatu, lõhkuda ja mitte tagasi kokku panna, sest ükski vaataja ei ole nii idiootne, et ta peaks pärast poolteisetunnist teatriõhtut minema esimese Uberiga hullumajja, sest ei suuda enam tavaellu sulanduda. Teater ei pea tooma vaatajateni ainult rõõmusõnumeid ja ilu, seda tehakse juba niigi, külluslikult, barokselt, lämmatavalt. Teater võiks tekitada ka häireid ja koledust, püherdada poris ja mitte näha tähti, olla tumedas aines ning kaevandada seal lõputult. Teater ei pea tegelema ka ainult lavalolijate enesepühitsemisega, oma profiilipiltide kolmemõõtmeliseks muutmisega, sest teater ei ole koht, kus koguda laike, tunnustust, meeldivust, poolehoidu, populaarsust, preemiaid, positiivset kriitikat, tähelepanu, soojust, kuumust, sõprust, kallistusi, musisid, kummardusi, tänu, käesurumisi, embusi, ajakirjade esikaasi, ajalehtede meelespäid, positiivseid nekrolooge.
Teater võib olla kõike. Sest elu on kõike.
Eero Epner
märts 2017