Mõni ääremärkus postdramaatilise teatri kohta
Sügise hakul, loetud päevad enne luurajate vahetamist piiriäärsel sillal, kirjutas tunnustatud teatrikriitik peamiselt maarahvale suunatud nädalalehes, et "postdramaatiline teater taandab autori teksti" ning sõna asemel on laval "heli ja valgus, tants ja trall". Siinkohal väike täpsustus − see ei ole nii.
Esiteks kõrvalisemast. Uuem teatriavangard, aga ka avangard laiemalt ei suhestu eelnevasse läbi eituse. Nn isatapmise-loogika on kultuurilise mehhanismina juba aastakümneid tagasi kaotanud oma aktuaalsuse ning eituste asemel sõnastavad uuemad autorid oma loomingulisi eesmärke hoopis sääraste märksõnadega nagu "sümbioos", "sünergia", "ümberpaigutamine", "suhestamine" või ka argisemalt kui "uute lahenduste otsimine". Jah, 20. sajandi algul käivitus avangardimasin ennekõike läbi hädavajaliku lammutamistöö: eitati seniseid mehhanisme, mis olid kivistunud elututeks kaanoniteks. Avangardne maalikunst ei pidanud enam tingimata kujutama reaalselt äratuntavaid objekte, muusika ei pidanud enam lähtuma senistest harmooniasüsteemidest − ja nii edasi. Avangard otsis, mis on ühele kunstiliigile ainuomane ning milliseid sisemisi loogikaid oleks võimalik kuhu arendada, et seeläbi pakkuda avaramat pilku inimesele, maailmale, ühiskondlikele suhetele ja miks mitte ka armastusele. See oli üllas ning vapper võitlus, mida pidasid Duchamp ja Stockhausen, Schönberg ja Joyce, ning võitlus kivistunud arusaamade, klišeede ja naiivsuse vastu pole siiani kaotanud oma tähendust. Kuid võitluse sisemine loogika on muutunud. Enam ei pea uuem avangard keskenduma millegi eitamisele − sest kõik on juba eitatud −, vaid tema funktsiooniks kultuuris on nüüd pigem erinevate seniste väljendusvahendite kombineerimine. Seeläbi sünnib midagi uut ja paratamatult juhtub ka vana kõrvaleheitmist, kuid ei ole õige oletada, et uuem avangard oleks rajanud oma hoiakud negatsioonile, eitusele. See kultuuriline stereotüüp avangardi kohta ei kehti enam ammu. "Maha sõna!" hüüti 60ndatel "Vanemuises". Ja väga õigesti hüüti. Kuid tänapäeval pole see enam vajalik. Keegi ei taanda midagi kuhugi.
Teiseks ei vasta tõele, et postdramaatiline teater eitab sõna. Ei eita. Nii postdramaatilise teooria väljatöötajad kui ka teooriale aluseks olnud praktikate autorid ei ole maininud vajadust vabaneda sõna ikkest. Isegi vastupidi: kui vaadata näiteks postdramaatilise teatri lemmiklapse René Polleschi lavastusi, siis need mööduvad vohava sõnaduši all. Ka teine postdraamatilise teatri Wikipedia-näide Forced Entertainment, geniaalne trupp Suurbritanniast, ei tee oma lavastustes suurt midagi muud kui räägib erinevaid lugusid erineval moel ning seda tundide, vahel isegi ööpäevade ja nädalate kaupa. Ka meie kodumaised näited postdramaatilisest teatrist, olgu nendeks Teater NO99, Von Krahli Teatri või teiste autorite lavastused, ei ole seadnud oma programmiliseks eesmärgiks sõnast vabanemist. Kui me etendasime lavastust "GEP" erinevates Euroopa riikides, palkasime sünkroontõlgi, sest sõnu oli lihtsalt nii kohutavalt palju, et nende kuvamine sünkroontõlkega kuhugi tabloole oleks olnud sama hea kui 600-leheküljelise raamatuga lavaruumi tapetseerimine. Või mõelge näiteks Taavi Eelmaa poeetilisele kõrgkeelele, mida oleme harjunud nautima Rataskaevu tänava postdramaatilisel pööningul. Seega: "sõna" ei ole teema. Ennast ei defineerita läbi sõna kohalolu ega selle puudumise.
Tõsi, nimetus "postdraamatiline" võib viia eksiarvamuseni, et säärane teater eitab kui mitte sõna, siis draamat, olles "teater, mis algab siis, kui draama lõpeb". Kuid antud juhul nomen ei ole omen. Draamat ei eitata. Kristian Smeds on lavastanud nii "Kirsiaia", "Kolm õde" kui ka "Onu Vanja". Alvis Hermanis saavutas rahvusvahelise läbimurde Gogoliga ning jätkas Tšehhovi, Griškovetsi, McDonaghi, Ibseni, Gorki ja Puškiniga. Draamat ei eita keegi ning iga soovija võib kohtuda nii sõna kui ka draamaga postdramaatilise teatri vestibüülis, garderoobis ning laval.
Olulised küsimused postdramaatilises teatris on hoopis: mismoodi ja mille jaoks sõna ning draamat kasutatakse? See kasutusviis ei ole pelgalt sõna/draama ettekandmine võimalikult huvitaval või hingestatud moel (ütlen seda ilma igasuguse irooniata), vaid ka näiteks kontekstuaalselt ja kriitiliselt. Postdramaatilises teatris on täiesti mõeldav, et mängitakse Henrik Ibseni "Ehitusmeister Solnessi", kuid tegevus pole toodud mitte ainult kaasaega, vaid sinna on lisatud tekste, mis kõnelevad nüüdisaja sotsiaalsetest hierarhiatest tellijate ja ehitajate vahel või räägitakse kogu lavastuse finaal kiretult raamatust maha lugedes (näidates seeläbi teatud inimestevaheliste suhete muutumist ajas ja võõrandumist mingitest hoiakutest, mis olid olulised Ibseni ajal, kuid pole enam (kahjuks või õnneks) tänapäeval). Samuti maksab rõhutada, et draama on postdramaatilise teatri autorite jaoks oluline mitte loo, vaid teema jaoks. Laval ei jutustata lugusid, vaid käsitletakse teemasid. Kui aga käsitleda mõnda teemat kontseptuaalselt (mitte narratiivselt), siis võib Shakespeare'i etendada ka nii, nagu tegi Forced Entertainment hiljuti oma videoloengute sarjas: kuningas Leari osas on ketšupipudel, tema tütardeks on soolatops ja pipraveski ning narriks mikser ning nende abil jutustatakse kaamera ees kogu "Kuningas Leari" teema vaid kümne minutiga, jättes kõrvale igasugused kõrvalliinid, mis põhifookuse seisukohast on tarbetud. Lugu reetmisest ja vanadusest sünnib sellest hoolimata. Jah, postdramaatilises teatris on võimalik kaasa elada ketšupi kannatustele, ja see on väga ilus, ning märgata samas kannatusloo konstrueerimismehhanisme, ja see on väga mõtlemapanev.
Kaasaelamise vältimatuks eelduseks on aga see, et vaataja on üks lavastuse autoreid. Postdramaatilisele teatrile meeldib jätta otsi lahtiseks, olla ambivalentne, tsiteerida ja vihjata, pakkuda vastuolusid, põgeneda hinnangute eest, esitada küsimusi ja mitte anda vastuseid. Seda kõike tehakse siiras usus, et vaataja on sedavõrd intelligentne, et ta ei taha lihtsalt osavõtmatult plüüstoolis istuda ja natuke nutta, vaid et ta paneb tööle kogu oma kujutlusvõime. Lavastuse tõeline tähenduste võrgustik tekib säärases teatris mitte laval, vaid vaataja piiritu fantaasia ning lavalolijate omavaheliste kokkulepete koostööna.
Muide, postdramaatiline teater ei näe ainult vaatajas autorit − olgu vahemärkusena öeldud, et see on väga inimlik ning publikut kõrgelt hindav suhtumine, mis ongi iseloomulik nüüdisaegsele kunstile, mis pole enam ettehooldav, vaid vaatajat kaasa kutsuv. Postdramaatiline teater näeb ka näitlejas autorit. Olen kuulnud jutte, kuidas mõned nädalad enne esietendust satutakse teatris paanikasse kui "roll pole valmis". Postdramaatilises teatris jooksevad näitlejad paanikas ringi siis, kui nad avastavad, et "olen rollis". Muidugi ei tule postdramaatilises teatris ükski näitleja lavale päris iseendana, temagi on rollis, kuid teatraalne roll, millel puudub igasugune side esitaja isikuga, on postdramaatilise teatri näitlejale nagu aevastus keset suudlust − tõmme kaob. Ka postdramaatilise teatri proovisaalis kõlab lause "See oli nüüd praegu teater" süüdistuse, mitte kiitusena. Teatud kunstiline tõstetus, kunstiline tihendatus on säärases teatris okei ja vajalik. "Teatri tegemine" on aga juba liiast. Miks? Sest siis täidab näitleja välist joonist ning kaob tema isiklik suhe lavalolemisse.
Jah, seetõttu juhtub vahel säärases teatris, et näitlejad räägivad laval oma tekste. Paljud tekstid valmivadki proovisaalis ning nad on sageli kõnekeelsed, napaka dramaturgiaga või ka üleüldse tummad. (Muide, ka vaikuses on oma nüansirohke dramaturgia, omad väited, veendumused ja tunded, mida on kenasti tõestanud Alvis Hermanis oma mitmete lavastustega.) Miks see vajalik on? Siin tuleks korraks teatrimikroskoop nurka panna ning vaadata laiemat vaatenurka. Paljud uuema avangardi autorid on väljendanud mõtet, et kunsti laiemaks ülesandeks peaks olema inimeselähedus. Esmalt tähendas see kunsti väljakolimist lossidest ja eliidi suvekodudest ning jõudmist avalikkusele avatud näitusesaalidesse, uuemal ajal ka tänavatele, meediasse ja muudesse ruumidesse. Kuid teiselt poolt tähendab see ka kunsti teemade ja retoorika muutumist. Juba ammu on jõudnud kunsti tegemata voodid ja tehaserutiin, disko ja burgerid, jalgpall ja Ford Sierra, kommunaalkulud ja porno, Coca-Cola ja pesupulgad. See on hea. See tähendab, et kunstnikud ei jaga enam erinevaid inimese elu tahkusid "kõrgeteks" ja "madalateks", vaid nad vaatavad seda mikrokosmost, mida nimetatakse "inimeseks", läbi kogu tema antuse: läbi selle, mis moodustab tema maailma ja tema enese. Samasugune nihe toimus juba pea sada aastat tagasi ka ajaloouurimises, kus ajalugu ei käsitletud enam ainult läbi "tähtsate" sündmuste nagu sõjad, revolutsioonid ja atendaadid, vaid ka argiste sündmuste nagu saunategu, matused või kohtuskäik või ka läbi mittesündmuste nagu mentaliteet või väärtused. See on postdramaatiline ajaloouurimine − ajalugu ei moodusta enam dramaatilised konfliktid ja suured sündmused, vaid tavalised, isegi igavad hetked, mis õige nurga alt vaadates löövad ometi särama ning näivad ammendamatu inspiratsiooniallikana. See lähenemine on tulvanud läbi 20. sajandi kunsti ning ajaloo. Lõpuks jõudis see ka teatrisse. Seda nimetataksegi postdramaatiliseks. Sellepärast lihtlaused ja elulised stseenid. Poeesia ei ole kadunud ka postdramaatilisest teatrist − ta on lihtsalt teistsugune poeesia.
Ja muidugi on postdramaatilises teatris ka "tants ja trall". Paljude trallielementide seast võiks välja joonistada keha kontuurid. Näitleja ei kohtu postdramaatilises teatris mitte ainult sõnaga, vaid ta kohtub ka oma kehaga. See ei tähenda mitte mööda lava aelemist, palja noksiga aksidesse jooksmist või kätekõverduste tegemist, vaid see tähendab, et näitleja ei kasuta reageerimiseks, impulsside andmiseks, kujundite loomiseks ja vaatajatega kohtumiseks mitte ainult sõna ega pea maksimaalset liikumistrajektoori kahe õla vahel, vaid kogu oma keha. Postdramaatilised lavastused on seetõttu harva staatilised, vaid väga dünaamilised. Muide, see on üks põhjuseid, miks paljude postdramaatiliste lavastuste loojad on tantsuteatri taustaga, kuna üks olulisemaid sümbioose uuemas teatriavangardis ongi sõna ja keha, tantsu ja draama ühtesulamine. Žanripiirid tantsu- ja draamateatri vahel pole enam hägustunud, vaid nad on olematud. Keha on jõudnud draamanäitlejate juurde ja sõna on läinud liikvele tantsijate seas (seda juba pea 20 aastat tagasi). Ja kui staatika vs dünaamika on veel maitseasi, siis soov kehaga haarata inimest, ühiskondlikke suhteid või muid nähtusid panoraamselt, mitte sõna välistades, vaid lisades sõnadele ka keha, on juba ilma eriliste küsimusteta õige. Sest kunsti suurim patt ei ole olla halb kunst. Kunsti suurim patt on maailma taandamine.
Teatris on keha kaasamisel muidugi ka üks teatritehniline funktsioon. Keha aitab teatris vältida teatri lõksu. Kui sõnadega on võimalik tekitada realismi ("mängime, nagu me oleksime Versaille'i lossis ja sina oled Louis"), siis kehalisus aitab lähemale reaalsusele ("me oleme siin"). Ajaloolised kostüümidraamad on postdramaatilises teatris põhjusega vähelevinud: nende mängimine eeldaks niivõrd paljude konventsionaalsete kokkulepete sõlmimist, et nende hunniku alla mattudes kaob reaalsus ja algab teatrimäng. Säärane tõrge on postdramaatilisel teatril mitte ainult kostüümide, vaid ka näiteks dekoratsioonide vastu. "Dekoratsioon" kui illustratiivne kaunistus ning visuaalne element lavaruumis on postdramaatilise teatri jaoks liigvähe. Siin eelistatakse kõneleda mitte dekoratsioonist, vaid ruumist. Paljud lavastused saavadki oma algtõuke mitte näidendist või lavastaja soovist kõneleda ajatutest väärtustest, vaid ruumist. Nii etendatakse postdramaatilise teatri lavastusi angaarides ja soodes, basseinides ja tehasehoonetes, konteinerites ja rekkades. Või kui lavastus etendub klassikalises blackboxis, siis ei ole sinna püstitatud "dekoratsiooni", vaid on loodud teistmoodi "ruum", millest näitlejad on väga teadlikud, mis on harva dekoratiivne, vaid pigem funktsionaalne, ning mis on detailideni haaratud lavastuse üldkoesse. Säärases rollis on ka näitleja keha: näitleja on oma kehast teadlik, ta kasutab seda, ta ei ilusta oma keha, vaid paljastab selle ka siis, kui see on ülekaaluline, lontis või armidega. Miks? Sest seegi on inimlik, päris ja võltsimatu, ning ülekaalulised, lontis ja armidega vaatajad näevad, et nende kehad ja nende olemine ei ole "madal" või "vääritu", vaid kui juba säärases elitaarses kunstiliigis nagu teatris neid julgelt näidatakse ja kasutatakse, siis järelikult on ka lontis kehal mingi võlu, mingi väärtus, mingi õigustus, mingi ilu.
See kõik ei tähenda muidugi hinnangut. Ülalpool on kirjeldatud üht võimalikku teatritegemise viisi − postdramaatilist −, kuid kogu oma ilu juures on seegi vaid üks võimalikest lähenemisnurkadest teatrile. Nagu öeldud, on säärane teater väga koostööaldis ning otsib sünergiat ka traditsiooniliste teatrilaadidega − Alvis Hermanis ja Ene-Liis Semper töötavad näiteks viimastel aastatel intensiivselt ooperiteatrites. Ja sünergia otsimisel ei ole mõtet ühtegi kunstile lähenemise viisi pidada juba ette niruks. Näiteks arvata, nagu kusagil keskendutaks võitlusele mingite lavastuselementide vastu (nagu sõna, helipult või peeretamine) või tegeletaks seal "tantsu ja tralliga".
Eero Epner
september 2015