Põld: blogi

Ja üks tõestisündinud lugu, mille jutustas üks endine ori, kelle lugu lindistati 1930ndate teisel poolel USA Kongressi raamatukogu jaoks:

Onu Dicki lugu

Onu Dick, üks Hendersoni neegerteenritest, oli naabruskonna pulmades, pidudel ja tantsuõhtutel viiuldaja. Dicki kohalolu oli väga oluline. Onu Dick oli väga teadlik oma tähtsusest ja seetõttu pööras ta oma väljanägemisele suurt tähelepanu. Enne väljaminemist pani ta end alati väga kenad riided selga. Kokkulepitud ajal oli ta kohal ning koos temaga ka kogu tema väärikus. Häda neile mustadele, kes tema juuresolekul julgesid etiketti rikkuda.
Ühel teatud õhtul pidid toimuma umbes kuue miili kaugusel onu Dicki kodust uhked värviliste pulmad. Ta oli muidugi tseremooniameistriks kohale kutsutud. Ta pani selga oma pika sabaga sinise pintsaku, olles eelnevalt hoolikalt selle kullatud nööpe poleerinud. Siis tõstis ta üles oma särgikrae, mida ta pidas oma väärikuse nurgakiviks, ning asus viiul käes teele. Noorem rahvas oli eelnevalt juba minema hakanud, kuid onu Dicki ei kiirustatud tema väärikuse tõttu tagant.
Kitsas tee läks suures osas läbi tiheda padriku, mis oli sama metsik kui siis, kui seal uitasid ringi indiaanlased. Maas oli paks lumi, millel kiirgasid kuukiired, kui nad läbi tiheda oksarägastiku tungisid.
Teekonna sünge üksildus ei avaldanud onu Dickile mõju. Ta kiirustas peopaika, kuna oli liiga kaua aega raisanud nööpide poleerimisele. Ta tõttas edasi, hoolimata suuremat mustadest varjudest ja öise metsa võigastest karjetest. Hundid ulgusid tema ümber, aga ta ei pööranud tuttavale häälele erilist tähelepanu, mõeldes ainult jalgadele, mis ootasid tema saabumist, et tegevusse asuda.
Varsti hakkas aga ulgumine nihkuma lähemale kui oli tavapärane. Hundid muutusid järjest ja järjest lärmakamaks, kuni tema kirjeldamatuks ehmatuseks kuulis ta neid mõlemal pool teel põõsastes.
Väga varsti tundusid metsad vanale mehele kubisevat ulguvatest huntidest. Hundid on inimeste ründamisel ettevaatlikud, nad vajavad tavaliselt aega, et ennast ette valmistada. Iga natukese aja tagant tormas mingi must asi põõsastest välja vaese Dicki jalgade juurest mööda, tehes lõugadega naksavat heli, nagu oleks teraslõks kokku plaksatanud. Karjumine ja ulgumine kasvas samal ajal kohutava kiirusega.
Dick teadis, et jooksmine tähendaks kohest surma, kuna argpükslik kari tormaks sel hetkel, kui ta hirmu välja näitab, talle kohe kallale. Tema ainus võimalus ellu jääda oli säilitada äärmine rahulikkus. Väheke maad eemal pidi olema lagendik ja ta lootis, et sinnani jõudes jätavad hundid ta rahule, kuna neile ei meeldi säärases paigas rünnata.
Ta mäletas ka, et lagendiku keskel oli vana hurtsik, kus ta võiks pelgupaika leida. Aga hundid tormasid temast mööda üha julgemalt, naksates tema jalgu aina lähemalt ja lähemalt.
Snäp! Snäp! Lähemalt ja lähemalt! Ta suunas instinktiivselt nende poole oma viiuli. Keelte krigin sundis neid tagasi astuma. Lootus tuli tagasi. Ta tõmbas oma käega jõhkralt üle keelte – twang, twang! Hundid hüppasid kohe tagasi, justkui oleks nende poole relvaga tulistatud.
Nüüd oli ta lagendiku serval. Ta näppis oma viiulit – hundid põrkasid tagasi. Dick tormas kogu jõust hurtsiku poole, tõmmates iga hüppega üha tugevamalt üle keelte.
Hämmeldunud hundid seisatusid hetkeks lagendiku serval, sabad jalge vahel. Aga vaadates tema lendlemist ärkas neis kiskjainstinkt taas. Valju karjepurskega jooksid nad täiel kiirusel mehele järele. Ta jõudis hurstikuni just siis, kui esimese hundi lõuad olid temani jõudmas.
Ta tormas sisse ja uks lendas lähima eluka nina ees kinni. Uks oli vaenlase eemalehoidmiseks liiga nõrk, aga Dickil oli aega end läbi katkise katuse suruda ning hurstiku laele jõuda. Hundid olid nüüd maruvihased. Hurstikusse tormates hüppasid ja naksasid nad tema poole, nii et Dick peaaegu tundis nende hambaid. Selleks oli vaja väga palju jõudu, et oma jalad nende haardeulatusest eemale hoida.
Seismata vastu oma hirmule, surus ta viiuli vastu rinda. Oma jalgu õhus hoides ja meeleheitesse sattununa tõmbas ta poognaga üle keelte. Ulgumine vaibus kohe. Dick tekitas kõige hirmsamaid helisid, kuid hundid ei talunud halba viiuldamist kaua. Niipea kui esimene üllatus oli möödas jätkus rünnak uue raevuga.
Hiiglaslik pea tungis Dickist kõigest mõne tolli kaugusel läbi laelaudade. Ta pidas end kadunuks. Kuid hirm tundus teda ka ergutavat, nii et tema näpud hakkasid pea iseseisvalt mängima "Yankee Doodle" . Kohe tekkis täielik vaikus! Vaikus kesti seni, kuni ta mängis; aga hetkel, mil ta lõpetas mängimise, muutusid kuulajad taas vihaseks ja ründasid teda raevukalt.
Onu Dicki viiuldajauhkus oli meelitatud. Ta läks muusika meeloluga mõneks ajaks täienisti kaasa. Ta polnud kunagi veel mänginud sedavõrd muusikalembese publiku ees. Nad ei lubanud ühtegi pausi. Entusiasmi asemel hakkas maad võtma külmus ja väsimus. Ta oli surmani väsinud ja peaaegu külmunud.
Mida teha? Seal istus kari kuulajaid, keeled ripakil ja kõrvad kikkis, kes ei lubanud ühtegi pausi ja nõudsid muusika katkematut voogamist. Mitmed tunnid möödusid ja onu Dick oli kurnatud.
Samal ajal olid pulmakülalised hakanud oma muusiku pärast muret tundma. Muutudes lõpuks rahutuks või tundes ärevust, hakkasid nad teda otsima. Nad leidsid ta hurstiku katuselt, kus ta endiselt oma elu eest poognaga saagis. Hundid olid minema aetud ja onu Dick oli päästetud soovimatust pingutusest pakkuda naudingut kuulajatele, kes said rohkem, kui nad maksnud olid.

Selgituseks veel nii palju, et "Yankee Doodle" on USAs laialdaselt tuntud laul, mida lauldakse sageli patriootlikel üritustel. Laul on pärit brittidelt, kes selle lauluga narrisid ebaprofessionaalseid "yankees" sõdureid, kellega nad võitlesid koos Seitsmeaastase sõja Ameerikas toimunud lahingutes. "Doodle" tähendab omakorda "lollikest". Arvatakse, et laulu sõnade autor on üks briti kirurg, kes nägi Connecticuti kuberneri poja küündimatust armee juhtimisel. Täna on "Yankee Doodle" Connecticuti osariigi hümn. Kodusõja ajal täiendasid laulu lõunaosariigid mõnede omapoolsete ridadega.

Neljapäev, 30. juuli

Siin väike manifest Mustade Pantrite poolt. Mustad Pantrid oli organisatsioon, mis tegutses afroameeriklaste enesekaitse ja nn Musta Jõu (Black Power) nimel. Asutati 1966 ja oli väga aktiivne pea kümmekond aastat. FBI nimetas organisatsiooni "suurimaks ohuks riigi sisejulgeolekule". Käesolev programm avaldati 15. oktoobril 1966.

Mida me tahame, millesse me usume
Mustad Pantrid  

1. Me tahame vabadust. Me tahame võimu meie musta kogukonna saatuse üle otsustamisel.

Me usume, et Mustad inimesed ei ole vabad, kuni me saame oma saatust määrata.

2. Me tahame oma inimestele täielikku tööhõivet.

Me usume, et föderaalvalitsus vastutab ja on kohustatud andma igale inimesele tööd või garanteeritud sissetuleku. Me usume, et kui Valged Ameerika ärimehed ei taha anda täit tööhõivet, siis tuleb ärimeestelt tootmisvahendid ära võtta ja anda kogukondade kätte, nii et kogukonna inimesed saaksid organiseerida ja tööle võtta kõik oma inimesed ning pakkuda kõrget elustandardit.

3. Me tahame meie musta kogukonna kapitalistide poolt röövimise lõpetamist.

Me usume, et rassistlik valitsus on meid röövinud ja nüüd me nõuame tähtaja ületanud maksena sisse nelikümmend aakrit ja kaks muula. (Sellega viidatakse kõigile endistele orjadele lubatud kompensatsioonile 40 aakrit ja muul. 1865. aastaks oligi umbes 10 000 orja saanud lubatud maa kätte, kuid toonane president tühistas käsu ja käskis maa valgetele omanikele tagasi anda. Toim.) Nelikümmend aakrit ja kaks muula lubati sada aastat tagasi orjatöö ja Mustade inimeste massimõrva hüvitamiseks. Me aktsepteerimine makse valuutas, mis jagatakse meie paljude kogukondade vahel. Sakslased aitavad praegu juute Iisraelis juudi inimeste genotsiidi eest. Sakslased tapsid kuus miljonit juuti. Ameerika rassistid on võtnud osa rohkem kui 50 miljoni Musta inimese tapmisest, seega me tunneme, et meie nõudmine on väga leebe.

4. Me tahame inimestele korralikku peavarju.

Me usume, et kui Valged Maaomanikud ei anna meie Mustale kogukonnale korralikke kortereid, siis tuleb majad ja maa muuta kooperatiivideks, nii et meie kogukond saaks valitsuse abiga ehitada ja teha oma inimestele korralikud majad.

5. Me tahame oma inimestele haridust, mis paljastab Ameerika ühiskonna dekadentsi tõelise loomuse. Me tahame, haridust, mis õpetab meile õiget ajalugu ja meie rolli tänases ühiskonnas.

Me usume haridussüsteemi, mis annab meie inimestele arusaamise iseendast. Kui inimesel ei ole teadmist iseendast ja oma rollist ühiskonnas ning maailmas, siis on tal vähe võimalust olla millegagi ühenduses.

6. Me tahame, et kõik mustad mehed vabastataks sõjaväekohustusest.

Me usume, et Musti inimesi ei tohiks sundida võitlema sõjaväes, mis kaitseb rassistlikku valitsust, mis ei kaitse meid. Me ei võitle ja ei tapa teisi värvilisi inimesi maailmas, kes nagu Mustad inimesed on Ameerika Valge rassistliku valitsuse ohvriks tehtud. Me kaitseme end rassistliku politsei ja rassistliku sõjaväe jõu ja vägivalla eest ükskõik mis vahenditega, mis on vajalikud.

7. Me tahame politseivägivalla ja mustade inimeste mõrvamise kohest lõppemist.

Me usume, et me suudame politseivägivalla meie Mustas kogukonnas lõpetada, luues Mustad enesekaitserühmad, mis on mõeldud meie Musta kogukonna kaitsmiseks rassistliku politsei rõhumise ja brutaalsuse eest. USA põhiseaduse teine parandus annab õiguse kanda relva. Seepärast me usume, et kõik Mustad inimesed peaksid end enesekaitseks relvastama.

8. Me tahame vabadust kõigile mustadele meestele, keda peetakse föderaalsetes, osariiklikes, maakondlikes ja linna vanglates.

Me usume, et kõik Mustad inimesed tuleks vabastada vanglatest, sest nende üle pole peetud kohut ausalt ja erapooletult.

9. Me tahame, et kõikide mustade inimeste üle mõistaks kohut vandekohus, mis koosneb nendega võrdväärsetest või inimestest nende mustast kogukonnast, vastavalt USA põhiseadusele.

Me usume, et kohtud peaksid järgima USA põhiseadust, nii et Mustade inimeste üle mõistetaks kohut õiglaselt. USA Konstitutsiooni 14. parandus annab inimesele õiguse, et tema üle mõistab kohut võrdväärsetest koosnev vandekohus. Võrdväärne inimene on isik, kellel on sarnane majanduslik, sotsiaalne, religioosne, geograafiline, keskkondlik, ajalooline ja rassiline tagapõhi. Selleks peavad kohtud valima vandekohtunikud samast Mustast kogukonnast, kust on pärit Must süüdistatav. Meie üle on mõistetud ja mõistetakse kohut täienist Valgete kohtute poolt, kellel puudub arusaamine Musta kogukonna "keskmisest mõtlevast inimesest".

10. Ma tahame maad, leiba, peavarju, haridust, riideid, õiglust ja rahu.

Kui inimestega juhtuvate sündmuste käigus osutub ühele inimesele vajalikuks katkestada poliitilised sidemed, mis on teda ühendanud teisega, ja ta võtab omaks maailma kõigi jõudude seas eraldiseisva ja võrdse staatuse, milleks looduse ja Jumala seadused annavad talle õiguse, siis inimkonna arvamuste viisakas austamine nõuab, et nad kuulutaksid neist põhjustest, mis sunnivad neid eralduma.
Me peame iseenesestmõistetavaks, et kõik inimesed on loodud võrdseks; et nad on oma Looja poolt õnnistatud teatud võõrandamatute õigustega; et nende õiguste seas on elu, vabadus ja enesemääramisõigus. Seega, nende õiguste tagamiseks on inimeste keskel moodustatud valitsused, mis saavad oma võimu valitsetavate nõusolekust; seega, kui ükskõik millal muutub valitsuse mõni vorm nimetatud eesmärkide jaoks destruktiivseks, siis on inimestel õigus valitsust muuta või ära kaotada ning kutsuda ellu uus valitsus, mis tugineb nimetatud põhimõtetele ning mis organiseerib oma võimu sel moel, mis kõige tõenäolisemalt tagab turvalisuse ja õnne. Mõistuse hääl ütleb muidugi, et valitsusi, mis on kaua olnud, ei tohiks muuta kergete ja muutlike põhjuste ettekäändel ning seetõttu on kõik kogemused näidanud, et inimkond pigem kannatab, sest kurjust on võimalik välja kannatatada, kui tühistab vormid, millega nad on harjunud. Aga kui muutumatult ühe ja sama objekti vastu suunatud rikkumiste ja anastuste pikk nimekiri näib lõppevat türannias, siis on rahva õigus, siis on tema kohustus oma turvalisuse kaitseks see valitsemisvorm lõpetada ja uus luua.

Kolmapäev, 29. juuli

2002. aasta augustis tehti viljaring Crabwoodi Suurbritannias. See kujutas tuntud filmisangarit E.T.d ning salapärast sõnumit. Sõnum kodeeriti ja see kõlas nii:
Olge teadlikud VALEkingituste andjatest ja nende MURTUD LUBADUSTEST. Palju VALU, kuid siiski AEGA. On ka palju HEAD. Me oleme PETTUSE vastu.

Pühapäev, 26. juuli

1960ndatel läksid neegrid vihaseks. Neist üks vihasemaid oli Malcolm X, endine kurjategija ja hilisem üks Nation of Islami liidritest, kelle tapsid tema enda relvavennad. Ta oli suurepärane oraator, kes rääkis küll mittevägivaldsest lahendusest probleemile, kuid kutsus alati üles vastata vägivallale vägivallaga. Kui valitsus ei suuda meid kaitsta, ütles ta, peame end ise kaitsma. Sealt pärineb ka allolev foto: üks kuulsamaid Malcolm Xst, kus ta - relv käes - kaitseb oma kodu valgete troppide eest.

Muide, ühes intervjuus võrdleb Malcolm X "Onu Tomi" Martin Luther Kingiga: "Täpselt nii nagu Onu Tom ei lasknud orjuse ajal neegritel verekoertele vastupanu osutada või Ku Klux Klanile vastupanu osutada, õpetades neile, et vaenlast tuleb armastada või et tuleb palvetada nende nimel, kes neid põlastusväärselt kohtlevad, nii on ka Martin Luther King 20. sajandi kaasaegne Onu Tom või religioosne Onu Tom, kes teeb täpselt sedasama asja: ta hoiab neegreid rünnakute eest kaitsetuna, kuna Onu Tom hoidis istandustes neid neegreid kaitsetuna Klani rünnakute eest."

Reede, 24. juuli

Nädalapäevad tagasi vaatas Cambridge'is üks eeslinna elanikke aknast välja. Rahulik suvine pärastlõuna. Puude oksad rippusid kuumuse käes. Mõned putukad. Väljas oli kosta veekastmisüsteemi rütmilist luksumist. Tuulevaikus. Kuumuse lõhn. Siis pauk, mille tekitas hooletult kinnilöödud uks. Teine pauk. Mehehääl ütles midagi, too naeris. Eeslinna elanik tõusis ja läks akna juurde, piiludes sääsevõrgu vahelt välja. Seal nad olid. Kaks meest. Ühel oli peas nokats, teisel seljas seljakott. Säärases eeslinnas ei käi tavaliselt nokatsite ja seljakottidega tüüpe. Nad kõndisid kiirelt naabermaja juurde. Seal elas professor. Henry keegi. Ta ei teadnud täpselt tema nime. Professoreid elas siinkandis palju, ikkagi ülikoolilinn. Ülejärgmise maja oli möödunud aastal ostnud nobelist ning teine samasugune elas kaks tänavat eemal. Nii ta mäletas ainult mehe nime: Henry keegi. Kuid ta mäletas ka, kuidas tema naaber välja näeb – ja need tüübid ei olnud kumbki Henry keegi. Nad läksid esiukse juurde. Katsusid seda. Proovisid avada. Rääkisid midagi omavahel. Siis astusid paar sammu tagasi ja vaatasid suletud maja. Seljakotiga tüüp hakkas esimesena liikuma. Tema järel nokats. Nad läksid maja taha.
Telefon oli siinsamas, akna kõrval. Politsei lubas kohe tulla. Ja tulidki. Paari minuti pärast: kahe autoga. Nad läksid maja juurde, ühel käsi kabuuri peal. Uksekell. Uks avati seestpoolt. Jutukõmin. Siis vaikus. Uuesti jutukõmin. Hääled valjenesid. Siis valjenesid veelgi. Keegi nimetas politseinikke "rassistideks". Nimetas neid "klannimeesteks". Siis hääled, mis tekivad, kui on otsustatud tegutseda operatiivselt. Sääsevõrgu vahelt välja piiludes oli näha, kuidas kolme politseiniku vahel kõndis Henry keegi. Käeraudades. Ta oli väga vihane. Ta sõimas politseinikke, kui need ta auto juurde talutasid. Üks pani kämbla Henryle pea peale ja surus selle õrna, kuid otsustava liigutusega allapoole. Professor istus autosse, katkestamata sõimamist. Mõlemad autod veeresid tänavale ja kadusid varsti silmist. Naabri esiuks liikus õrna tuule käes. See oli lahti jäänud. Kastmissüsteem luksus korrapäraselt edasi. Kuumuse tipptund oli alles ees.

Henry Louis Gates on mainekas afroameeriklaste ajaloo uurija. 16. juuli vahistati ta oma kodus, sest hoolikas naaber oli näinud sisenemas "kahtlaseid tüüpe". Kohalesaabunud politseinikud leidsid kodust ees üle keskea jõudnud neegri, kes ütles, et ta pole kahtlane tüüp, ta elab siin. Kui tal paluti seda tõestada, tõestas ta seda. Teda ei usutud. Ta võeti kinni. See on rassism.
Nii ütlevad mustanahalised.

16. juulil oli meile väljakutse. Kohale jõudes leidsime eest ärritunud hr Gatesi, kes sõimas korravalvureid ning keeldus allumast käsklustele. Meil ei jäänud muud üle, kui hr Gates isiku tuvastamiseks jaoskonda kaasa võtta.
Nii ütleb politsei.

Ma ei tea kõiki asjaolusid, kuid politsei tegutses rumalalt.
Nii ütleb president.

President on oma kommentaaridega pannud avaliku korra kaitsjad üle kogu riigi võõristust tundma.
Nii ütleb Politseiohvitseride Vennaskonna juhataja.

Ainsad mustad, kes elavad tõesti postrassistlikus Ameerikas, elavad kenas majakeses aadressil Pennsylvania Avenüü number 1600.
Nii ütleb Gates ja annab inimestele presidendi aadressi Washingtonis.

Kahjuks on rassilõhe endiselt olemas.
Nii ütleb üks politoloog.

Ameerikas on kõige ahistatum valge heteroseksuaalne mees.
Nii ütles jolpa, Eesti kommentaator.

Kolmapäev, 22. juuli

Suvepuhkused.

Vili kasvab. Ajalehes kirjutatakse, et tuleb hea vilja-aasta, kuid hinnad on madalal. Puudu on hoidlatest, kus vilja üle talve hoida ja paljud on sõlminud eellepingud, mis kohustavad vilja odavalt sügisel maha müüma.

Ühes artiklis küsitakse õigustatult: kuidas lahendada paradoksi, et romaan, mis vabastas afroameeriklased 19. sajandil, muutub 20. sajandil afroameeriklaste põlgusobjektiks? Ja küsimusele antakse ka vastus: sest Onu Tom alistus. Ta ei olnud märter, vaid ori. Ta kuuletus. Ta ei hakanud vastu. Ta reetis omad.

Esmaspäev, 20. juuli

Nobeli majanduspreemia laureaat 2008. aastast Paul Krugman kirjutab nii:

Kapitalismi müstiline triumf
Paul Krugman

Hiljuti näitas mu kohalik telekanal võluvat sarja pealkirjaga "Russia's War" – lugu Nõukogude Liidu võitlustest Teises maailmasõjas, toodetud Venemaal. See ei ole ilus lugu: produtsendid ei pelga meile rääkida kogu tõde Stalini brutaalsustest ning nad ei ürita maskeerida sõja koledusi patriootilise romantismiga. Ent säärane ausus muudab Nõukogude Liidu sõjaaegsete saavutuste kaalu mingil moel isegi mõjuvamaks. Nõukogude Liit ei võitnud täna sõjalisele geniaalsusele: enamik tema koolitatud ohvitseridest olid poliitilise nõiajahi ajal hukatud ning kui sõda paiskas lõpuks esile uued liidrid, siis olid nad pigem kompetentsed, kuid mitte briljantsed – ning nende soovitused tühistas sageli diktaator, kelle sõjaline otsustusvõime oli tavaliselt hukutav. Vene sõdurid võitlesid visa kangelaslikkusega – aga seda tegid ka sakslased. Miks venelased võitsid?
Vastus on üllatav, kui võtta arvesse, kuidas 20. sajand kulges. Nõukogude Liidu triumf Teises maailmasõjas oli – ennekõike – tootmise võit. Hoolimata hiiglaslikest kaotustest sõja esimestel kuudel, hoolimata rahva massilistest ümberasustamistest ja mitmete riigi võtmelise tähtsusega tootmiskeskuste okupeerimisest sakslaste poolt suutis Nõukogude tööstus ehitada tanke, suurtükke ja lennukeid, mis olid tehnoloogiliselt võrdväärsed Saksa relvadega, ning ta suutis seda kiirusel, mis ületas pidevalt nende vastaste kõiki ootuseid. Tõepoolest, Saksamaa otsustavad kaotused Stalingradi ja Kurski all juhtusid seetõttu, et sakslased alustasid rünnakut eeldatavalt nõrgema vastase vastu ning neid rabas tõelise üllatusena tuhandete tankide vasturünnak, mille olemasolu ei olnud nad kunagi kahtlustanud.
Mis on sel pistmist maailmaga 1997. aastal? Noh, tänapäeval peame me kapitalismi triumfi millekski, mis on meie majandusliku ülemvõimu poolt ette määratud. Lõppude lõpuks on nüüd kõigile välja arvatud Põhja-Korea ja Kuuba selge, et turumajandus on tohutult produktiivsem kui majandus, mida kontrollitakse keskusest – ja Kuuba majandus on õhku lendamas, samas kui põhjakorealased nälgivad sõna otseses mõttes surnuks. Enamgi veel, iga kord, kui mõni kommunistlik režiim kokku variseb, tuleb välja, et majanduse tegelik seis, mida see režiim valitses, oli palju hullem, kui keegi oleks osanud arvata. Näiteks tüüpilised hinnangud oma SKPle ütlesid Ida-Saksamaal, et need on 70 või 80 protsenti Lääne-Saksamaa omast – mis tähendanuks, et Ida-Saksamaa oli rikkam kui mõned regioonid Läänes. Kuid pärast Berliini müüri langemist nägid külla tulnud lääne inimesed midagi, mis nägi välja nagu Kolmanda maailma majandus – vananenud tehastega (ning kohutavate keskkonnaprobleemidega), mis tootsid naeruväärselt madala kvaliteediga kaupu (nagu kuulus Ida-Saksa Trabant, auto, mille kõrval Honda või Ford tundub Mercedesena). Me arvasime, et Nõukogude Liidu majandus on umbes pool Ameerika Ühendriikide omadest, see tähendab, suurem kui Jaapani oma; tänasel Venemaal näib olevat vähem majanduslikku jõudu kui näiteks Itaalial. Me uskusime, et sotsialismi ja kapitalismi vahel toimub tõeline tehnoloogiline võistlus; tänase Venemaa tehnoloogia sümbol on õnnetu Miri kosmosejaam. Paljudele inimestele tundub tagasivaatavalt, et tootlikud ja tehnoloogilised triumfid, mida kommunistid väitsid olevat – kõik need kangelaslikud fotod tammidest ja musklites terasetööliste plakatid – oli vaid propaganda; samas kui meile täna tundub, et tegelikkuses on sotsialism süsteem, mis lihtsalt ei suuda teha seda, mida inimesed soovivad, samas kui kapitalism on süsteem, mis suudab.
Ent "Russia's War" annab õppetunni, et kõik ei ole nii lihtne. Kas Stalini-aegse Nõukogude Liidu tootlikkuse triumfid olid vaid pettus? Öelge seda Saksaa armee sõduritele – neile vähestele, kes ellu jäid. On fakt, et Stalin muutis Venemaa suureks industriaalseks jõuks – jõuks, mida testiti tingimustes, mis ei jäta ruumi mitmeti mõistmisele. Ja tema järglased saavutasid tõelisi tehnoloogilisi triumfe – mitte ainult eputavaid triumfe nagu kosmonautide saatmine orbiidile, vaid ka väga keeruliste teaduslike ja insenerilike asutuste loomise. Tõsi, Venemaa ei olnud kunagi väga hea tavatarbijale suunatud kõrgekvaliteediliste toodete loojana. Aga see ei olnud ka alati kohmakas ning ebakompetentne süsteem, mida me praegu endale ette kujutame. See tähendab, et kommunismi kokkuvarisemine ja kapitalismi triumf vajab pikemat selgitust kui need lood, mida me tavaliselt kuuleme. Ei piisa sellest, kui tuua välja kõik põhjendused, miks turumajandus on efektiivsem kui plaanimajandus. Kõik need selgitused on põhimõtteliselt õiged – ent küsimus on hoopis, miks süsteem, mis funktsioneeris piisavalt hästi kapitalismi võistlejana 40ndatel ja 50ndatel, 80ndatel kokku kukkus. Mis läks valesti?
Üks võimalik vastus ütleb, et tehnoloogia muutmine muutis ka reegleid. Kui kommunistide juht Josef Džugašvili muutis oma nime Staliniks – "terasest mees" –, siis peegeldas ta aega, mil ta elas, ajastut, mil valitses rasketööstus, mil progressi sümboliteks olid hiiglaslikud terasetehased. Tänasel päeval on muidugi terasetootmine üle kogu maailma, mitte ainult endises Nõukogude Liidus, kokku kukkunud; külastage näiteks kagu-Belgiat. Ja see ei käi ainult terase kohta: ajastu, mil riigid ja ettevõtted said rikkaks tänu suurtes tehastes tehtud rasketele toodetele, näivad olevat möödas. Võib teha oletuse, et vanamoeline rasketööstus oli vastuvõtlik tsentraliseeritud plaanimajandusele, kuna uued tehnoloogiad, eriti mikroelektroonikas, eelistavad vabalt roolitavat konkurentsi keskuse kontrollile. Venemaa näib hoidvat endiselt kinni tehnoloogilise võistluse mudelist, kus edukas oli see, kes suutis ehitada suuri rakette; ent see arusaam jäeti täiesti kõrvale, kui Läänes hakati võimsaid arvuteid kiipidele panema. Tõtt-öelda tunduvad isegi Jaapani suured korporatsioonid viimasel ajal veidi dinosauruse-moodi, püüdes ragisedes liikudes taga ajada väikeseid Silicon Valley algatusi.
Teine võimalik vastus on see, et kapitalism triumfeeris tänu "globaliseerumisele" – protsess, millest kõik räägivad, kuid mida tegelikult päriselt ei mõista. Mingil põhjusel – võib-olla tänu sünergeetilistele protsessidele langevate tariifide vahel, odavama transpordi ja paremate kommunikatsioonide tõttu – on viimase põlvkonna jooksul olnud paljude riikide jaoks võimalik kibekiiresti industrialiseeruda ning seda mitte valitsuse poolt läbi viidud massiivsete investeerimisprogrammide kaudu, vaid lihtsalt avatuna maailma turule minduna ning asjadel juhtuda lasknutena. Sotsialistlikud majandused ei suutnud sellest uuest võimalusest kasu saada ja nii nad hakkasid hoopis maha jääma, selle asemel, et vahe tasa teha.
Ent ei tehnoloogiline muutus ega globaliseerumine ei suuda selgitada fakti, miks sotsialistlikud majandused ei jäänud lihtsalt Läänest maha: nad liikusid tegelikult langusesse ning varisesid seejärel kokku. Miks ei suutnud nad hoida sedagi, mida olid saavutanud?
Ma ei usu, et keegi teaks vastust, ent lubage mul teha oletus: peamine probleem ei olnud tehniline, vaid moraalne. Kommunism langes majandusliku süsteemina kokku, sest inimesed ei uskunud enam sellesse, mitte vastupidi.
Turumajandus töötab muidugi sellest hoolimata, kas inimesed usuvad sellesse või mitte. Teile võib kapitalism mitte meeldida, teile võib isegi tunduda, et süsteem lõpuks ebaõnnestub, kuid tee oma tööd sellest hoolimata hästi, sest su pere vajab raha, mida sa teenid. Kapitalism võib toimida ja isegi õitseda isekate küünikute ühiskonnas. Aga turule mitteorienteeritud majandus ei või. Tööliste isiklik ergutamine, et nad oma tööd hästi teeksid või et juhid häid otsuseid langetaksid, on lihtsalt ebapiisav. Nõukogude Liidu lõpuaastatel teadsid töölised, et neile makstakse palka sellest hoolimata, kui kõvasti nad tööd teha vihtusid; juhid teadsid, et edutamine sõltus rohkem poliitilistest sidemetest kui töötulemustest; ja kellelegi ei pakutud piisavaid hüvitisi, mis oleksid sundinud kedagi vastu võtma ebapopulaarseid ameteid või mingitki sort tõsist riski. (Nõukogude Liidus ei saanud olla rohkem kui mõni tosin inimest – kõik poliitikud –, kellel oleks olnud säärane pillav eluviis, mida praegu naudivad kümned tuhanded edukad USA ettevõtjad ja firmade juhid.) Seega kuidas süsteem üldse kunagi töötada sai? Sest inimesed uskusid sellesse. Ma ei mõtle seda, et inimesed oleksid tööle minnes laulnud ja kodumaad ülistanud. Ma mõtlen seda, et nad ei kasutanud süsteemi enda heaks nii palju ära, kui nad oleksid võinud (ja mida nad süsteemi viimastel aastatel ka tegid). Ja ma mõtlen ka seda, et kuna võimulolijad uskusid süsteemi, siis olid nad valmis kehtestama jõhkrad karistused neile, kes püüdsid seda enda heaks ära kasutada. (Stalinil oli harjumuseks edutud kindrali maha lasta.)
Me näeme sääraseid asju mikrokosmoses kogu aeg. Turg ei nõua inimestelt, et nad usuksid temasse; aga plaanimajandused küll. Kõik teavad, et rahalistest vahenditest üksi ei piisa selleks, et ettevõte oleks edukas; ta peab alati looma moraali, missioonitunnet, mis paneb inimesed vähemalt mingil moel tööle ettevõtte heaks, mõtlemata ainult sellele, kuidas nad ise sellest kasu saavad. Õnneks võib kapitalismis üks ettevõtte ebaõnnestuda, ilma et ta tõmbaks kogu ühiskonda koos endaga alla – või on võimalik teda reformida ka ilma verise revolutsioonita.
Miks inimesed enam sotsialismi ei uskunud? Osa vastusest on lihtsalt see, et aega läks mööda: sa ei saa oodata, et revolutsiooniline vaim kestaks 70 aastat. Aga võib-olla mängis oma rolli ka kapitalismi ootamatu õitselepuhkemine. 1980ndateks oli Venemaa eliidile enam kui selge, et kapitalistlike riikide ülevõtmise asemel jäi riik neist järjest enam maha – et Venemaa ei suutnud ära kasutada uute tehnoloogiate eeliseid ja kui keegi üldse esitas Läänele väljakutse, siis olid selleks tõusvad Aasia riigid. Kommunism kaotas igasuguse mandaadi ajaloole enne, kui ta tegelikult kokku varises, ja võib-olla sellepärast ta kokku variseski.
Seega triumfeeris kapitalism seetõttu, et ta on süsteem, mille toorus ulatub küünilisuseni, mis eeldab, et igaüks on väljas iseenda eest. Suurem osa viimasest poolteisest sajandist on inimesed unistanud millestki paremast, majandusest, mis tugineks inimese parematele iseloomujoontele. Aga unistused, nagu tuleb välja, ei suuda süsteemi kaua töös hoida; isekus suudab.

Teisipäev, 7. juuli

Kuu ja üks päev on jäänud "Onu Tomi onnikese" esietenduseni. Romaan, mis avaldati 1852. aastal ning mis kiiresti jõudis müügiedetabelite tippu – otse Piibli järele. Meeletu populaarsus olevat mõnede arvates olnud ka põhjuseks, miks USAs levisid orjandusvastased meeleolud ning miks puhkes üleüldse kodusõda, mille tulemusel teatavasti orjandus USAs kaotati. "Ah et teie oletegi see väike naine, kes alustas seda suurt sõda," olevat öelnud Abraham Lincoln, kui ta kohtus romaani autori Harriet Beecher-Stowe'iga.
Romaan keskendub teatavasti loo jutustamisele ühest neegerorjast, keda kutsutakse onu Tomiks. Tema hea peremees müüb ta halvale vahendajale, kes omakorda kupeldab ta edasi uuele heasüdamlikule mehele. Sealt satub ta aga ilge jõhkardi juurde ning lõpp on traagiline. Onu Tomi looga paralleelselt areneb romaanis teinegi arenguliin, kus neegritar pageb koos lapsega orjapidajate eest. Selle liini lõpp on aga õnnelik.
Romaan oli Nõukogude perioodil soosingus ja isegi kohustuslikus kirjanduses sees. Muidugi, see kritiseeris ju kapitalistlikku USAd. Ent USAs endas oli suhtumine romaani järsult muutunud. Mustanahaliste eneseteadvuse kasv ei toonud kaasa mitte onu Tomi tegelaskuju kiitmist, vaid vastupidi – põlgust, sappi ja hukkamõistu. New York Times'is kirjutas mõned aastad tagasi üks ajakirjanik:

Mustad rahvuslased tegid järgnevatel kümnenditel Onu Tomist sõimusõna ja seoses mustade võitlusmeeleolude populaarseks muutumisega 60ndatel muutus Onu Tom olulisimaks sümboliks, mis eristas häid musti neist, kes olid pelgalt alandlikud müügiartiklid. Ta oli "rassireetmise" sümbol, põlguse objekt, kõigi meie poliitiliste kahtluste patuoinas. 1966. aastal nimetas Stokely Carmichael NAACPi (Värviliste Inimeste Rahvusliku Edendamise Selts) juhti Roy Wilkinsit "Onu Tomiks", kui Tudengite Mittevägivaldne Koordineerimiskomitee oma lendlehel oli küsinud: "Kes on tegelikult lurjus – kas Simon Legree või Onu Tom?" Muhammad Ali torkis selle epiteediga pokismatšide ajal Floyd Pattersoni ja Joe Frazieri, ise neid samal ajal rusikatega tümitades.

Miks? Sest onu Tom ei võidelnud. Ta kuuletus. Ta oli ori, sest ta oli nõus olema ori. Ja mis kõige hullem: ta oli must mees, kellele Beecher-Stowe oli rindu torganud valge mehe südame.

Seetõttu on sümboolne, et täna maetakse Michael Jackson. Tedagi on ju hinnatud "onu Tomina": kellegina, kes ei olnud oma südames must, vaid hoopis valge. Vaidlused selle üle, kas tema valgenemine oli tingitud teadlikest kuuridest või nahahaigusest (ja viimane on ilmselgelt tõele lähemal), meenutavad veidi Elvis Presley dilemmat. Tema oli valge mees, kes võttis mustade muusika ja sai sellega piisavalt sulli ja feimi, et olla meie südametes tänaseni.

Reede, 3. juuli

Tsitaat Jaanus Adamsoni blogist.

Nagu kaks tilka vett:

Neljapäev, 2. juuli

Täna hommikul suri Lembit Eelmäe.

Eelmisel aastal andis ta intervjuu, kus ütleb:

Üks on kindel: ülepeakaela ja tühjalt ma teatrisse ei tule. Seda, kas mul on etendus, tean ma mitu päeva ette. Mõtlen oma rolli peale. Lähen põldude vahele jalutama, siis võtan terve tüki läbi, enda rolli ja teksti aktiivselt, aga kordan alateadlikult ka seda, mida teine vastab. Tükki peab teadma, absoluutselt tervet tükki, ei saa mängida kitsalt oma rolli. Kui on etenduse päev, siis hirmu enam ei ole, aga väike närv on – see peab olema, ükskõikselt ei saagi minna. Ja natuke... ma ei tea, kas see on edvistamine või uhkus, aga see tunne on küll, et peab hästi tegema. Nii hästi, kui suudan. Rahvas on saalis ja vaatab. Siis ma unustan kõik ära. Kostüümid, grimmid, need teen aegsasti valmis. Olen lava taga ja unustan kõik muu ära. Kuhugi mujale ma ära ei lähe. Malet mängiti ju omal ajal puhketoas! Naerab Mina nii ei saa käia. Ma sain väga hästi aru, kui Tooming ja Hermaküla ütlesid: me hingame ühes rütmis, me oleme kõik koos. See andis jõudu.

Kolmapäev, 1. juuli

On muidugi ilmselge, et Põld tähistab erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. Kunstnikud näevad muidugi siin sümboolset ja märgilist poolt, kuid argises elus tähendab põld kahtlemata ennekõike vett ja vilet. Ehk siis: tööd. Tööd, tööd, tööd. Ent kes on ajalooliselt olnud kõige suuremad töötegijad? Kahtlemata orjad. Ja kes on olnud orjad? Peamiselt neegrid. Just seetõttu on käibesse läinud ka väljendid, mis viitavad sellele, et keegi, keda tema töö kaudu alandatakse, on "neeger".
Sellest tuligi mõte teha linnatänavatel nii:

Valmistusime hoolikalt rahutuste puhkemiseks. Otsisime välja Õigekeelsussõnaraamatu ja leidsime:
neeger <9: .neegri, .neegrit> (ei ole eesti keeles halvustav). Lehe+neeger NALJ ajakirjanik. Neegri+hõim, +muusika, +naine, +poiss, +rass. Neeger+laulja, +ori AJ, +sportlane

Kirjutasime kokku teravmeelsusi, selgituskirju ja analüüse. Istusime ja ootasime, kuna eelmine säärane kampaania – GEPi puhul ülesriputatud "Mees, tee lapsi!" – oli keerutanud üles tolmu, mis siiani pole maha langenud. Sõna võtsid natsid, Eesti mehed, šovinistid, feministid, venelased, rahvuslased ja kes kõik veel. Aga nüüd – ei midagi. Keegi ei helistanud. Ühtegi plakatit ei rikutud. Isegi ükski leheneeger ei näinud võimalust, ilmselt oli see nende jaoks provokatsioon ja sellisena liiga lihtne. (Provokatsioonina see olekski liiga lihtne, aga õnneks see ei olnud provokatsioon.) Ainus vastukaja tuli ühelt turistilt, kes saatis ministeeriumisse pahase kirja:

I am writing to tell you, that it was very unpleasant, as a tourist, to see all over the beautiful city of Tallinn such an embarrassing and disgusting writings. I do not know what is it all about, but hope you will do something about it.

Mida järeldada? Kas seda, et kampaaniat ikkagi mõisteti valesti, kuid tulemuseks oli heakskiit ning Eesti ongi rassistlik, võõraviha edendav ja hällitav riik? Või oli see kõik liiga lihtne? Või liiga keeruline? Või on kõik nõus, kuid neid ei huvita? Või neid huvitab, kuid nad ei ole nõus? Mnjaa. Tonnised küsimused, kilosed vastused.

Laupäev, 28. juuni

Vincent van Gogh. Varesed viljapõllu kohal. Juuli 1890.

Van Gogh tappis end 29. juulil 1890. aastal. Aastaid arvati, et käesolev maal (tuntud ka kui "Nisupõld varestega") oli van Goghi viimane maal. Kunstnik ise on kirjutanud, et Auvers'is elades tegi ta kolm maali, millel kujutas nisu "mureliku taeva" all. Nii on teada van Goghi kiri 10. juulist:
"Need on suured nisupõllud sünge taeva all, mis väljendavad kurbust ja äärmist üksildust. Ma loodan, et sa näed neid varsti – sest ma loodan nad tuua sulle Pariisi nii kiiresti kui võimalik, kuna ma peaaegu mõtlen nii, et need lõuendid ütlevad sulle midagi, mida ma sõnadesse ei suuda panna."

Samas väidavad van Goghi uurijad, et antud kirjas kirjeldab kunstnik teisi sarnaseid töid, kuid mitte käesolevat. Tänaseks on ka üpris kindlalt teada, et see maal ei olnud van Goghi viimane, valmides mitu nädalat enne autori surma – oletatavasti 7. ja 10. juuli vahepeal. Ent sellest hoolimata arvatakse, et on ennatlik heita kõrvale kõik oletused, mis tehti maali kohta siis, kui seda peeti kunstniku luigelauluks. Nimelt nähti neil aastail selles maalis kunstniku teatud ettekuulutust suitsiidile.

Esiteks viitavat sellele kolm rada. Kaks äärmist algavad eikuskilt ja viivad eikuskile, milles võib näha van Goghi enda elu sümbolit, mille eesmärgipärasuses polnud kunstnik sugugi kindel. Kolmas, keskmine rada, näib olevat kindla suunaga... kuhugi. Kas uue horisondi poole? Või hoopis otsustava lõpu poole?

Teiseks taevas. See on ähvardav ja tormine, kuid samas hindas van Gogh torme alati kui looduse võimast ja ilusat osa ning ta kujutas taevast sageli säärasena.

Kolmandaks varesed. Juba varesed ise sümboliseerivad midagi pahaendelist, kuid oluline on ka see, mil moel me vareseid lendamas näeme. Kui nad lahkuvad, siis tähendavad see kergendust. Kui nad saabuvad kunstniku ja seega ka vaataja poole, mõjub see aga tunduvalt halvemini.

Lisaks on nähtud ka muid märke, näiteks olevat selgesti näha, et kui ühte pilve 130 kraadi vastupäeva keerata, muutub ta vasakuks kõrvaks, mille van Gogh teatavasti ära lõikas (või tegi seda uuematel andmetel hoopis Gauguin). Ja nii edasi.

Kõigile neile väidetele on ka vastu vaieldud. Rajad on rajad, taevas on taevas ja vareseid mainib van Gogh juba oma varasemates kirjades ja mitte sümbollindudena, vaid looduse osadena. Näiteks:
"Eelmisel nädalal olin ma Hampton Courtis ja nägin ilusaid aedu ning pikki alleesid hobukastanite ning sidrunipuudega, mille otsa olid paljud varesed ja rongad oma pesad ehitanud."

Ent isegi kui see maal ei olnud van Goghi viimane ega viita ka muul moel tema enesetapule, ei maksa samas unustada, kuidas van Gogh siiski elust lahkus. 27. juulil läks 37-aastane kunstnik jalutuskäigule põldude vahele (!) ning lasi end revolvrist rindu. Ta ei surnud. Ta jäi elama ja läks koju tagasi, kus ta elas veel kolm päeva. Kuid siis võtsid varesed oma. Kohale tõtanud vend Theo kuulis veel Vincenti viimaseid sõnu: "Kurbus kestab igavesti".

Reede, 27. juuni

Õigupoolest ongi vist praegu kõige ilusam aeg viljakasvu nautimiseks. Suvitusromantika ilma linnast lahkumata: sa vaatad, kuidas loodus kasvab ning kuidas maaelu käib, aga ei tee ise selle nimel mitte muhvigi.
Tõsi, ilmselt ei vasta säärane käitumine eestlase arhetüübile. Suvitajadki on ju keeles teada kui "linnasaksad" - kahekordsed võõrad, kuna esiteks on nad "linnast", mis ei ole kindlasti eestlase päriskeskkond, ning teiseks on nad "saksad", kuna "saks" viitab nii "sakslasele" kui ka "kõrgemale klassile". Igatahes peitub sõnas "linnasaks" mitu hinnangut, mis kõik viitavad kellelegi, kes eestlase jaoks on Teine: üdini võõras, kahtlane ja eemaletõukav. Midagi head ei saa eestlase ja linnasaksa kohtumisest tulla. Meenutagem kasvõi Villu ja Anna kohtumist Kõrboja peremehes, mis ei lõppenud abielu, vaid pimeda mehega.

Ja veel. Keegi, kes linnas ringi käies viljakasvu vaatab, on modernistlik flanöör, aga mitte ürgmees. Miks? Sest ta ei tee tööd. Aga eestlane teeb tööd. See on stereotüüp, muidugi, kuid igal stereotüübil on ka omad põhjused. Jüri Allik kirjutab oma kogumikus "Psühholoogia keerukusest", et arusaam eestlasest kui töökast inimesest võib vabalt tuleneda sellest, et on püütud vastanduda venelastele. Nemad, teadagi, on stereotüüpsed laiskvorstid. Ehk nagu ütleb eesti kirjandusklassika: "Meie oleme intelligentsed, ega meie pole mingid neegrid!"

Neljapäev, 26. juuni

Vili maja ees on juba kederluuni. Tuulisema ilmaga lükkab vilja liikuma ning kui seda pikemalt vaadata, on selles midagi isamaalist. Kaod ei ole õnneks suured, linnud ei ole hoolimata organiseeritud laupäevakutest suutnud eriti palju teri ära nokkida. Teadjamad ütlevad, et säärased head arengud peaksid jätkuma ning augustis võib lõigata head saaki.

Teatris õhtuti vaikus.

Pühapäev, 14. juuni

Küüditamise aastapäev. 1941. aastal deporteeriti Eestist üle 10 000 inimese.
Aafrikast viidi 16. kuni 19. sajandini hinnanguliselt 12 miljonit inimest Ameerikasse, neist 645 000 USAsse. Ma ei tea - kas neil aafriklastel on päeva, mil lipp poolde vardasse heisata? Ja mis lipp see peaks üldse olema?

Siin Maarit Murka maal 'Who the fuck celebrates on 14th June?'. Õli/lõuend. 2008. 180 x 130 cm

Laupäev, 13. juuni

Kuidas algabki Mats Traadi "Tants aurukatla ümber"?

Jälle tulevad mehed aurukatlaga. Keegi pole neil käskinud seda tööd ette võtta ja nad võiksid vabalt ka tulemata jääda. Sellest ei muutuks suuremat midagi, vahest ainult niipalju, et kui ei tuleks nemad, tuleks keegi teine. Katel juba toomata ei jääks, selleks on ta liiga tähtis.

Või kuidas kirjeldab Viivi Luik oma "Seitsmendas rahukevades" Eestit?

Ümberringi laius märg sõjajärgne Eestimaa, maa, vili ja puud, rukkiväli lagendikul hõljus, kõrge kuusik kohas mäerinnakul.

Või Ernst Enno "Rändaja õhtulaul":

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -

Või Hando Runnel:

Ei mullast sul olegi enam
suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide
pääl,
sääl ununeb loodus ja
loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul
põldude hääl.

Ja nii edasi, edasi, edasi...

Reede, 29. mai

Priit Pärna legendaarne karikatuur, Mari Laaniste sõnul "ilmselt kuulsaim karikatuur Eesti ajaloos", ilmus 1987. aasta mais ajalehe Sirp ja Vasar tagakaanel. Oli nn fosforiidisõja, kus protesteeriti keskvõimu kavade vastu rajada Ida-Virumaale ulatuslikud fosforiidikaevandused, hari. See ökoloogiliste ihadega tembitud poliitiline protestiliikumine küttis 80ndate õhu kuumaks. Suur konflikt vajas väljaelamiseks mõõtkavalt väiksemat - nõukogulikult tööstuslik-tehnoloogiline maastikukäsitlus põrkas kokku eestlaste arhailis-romantiliste arusaamadega. Põllud, mille eest kanti hoolt käsitsi, sidudes looduse ja inimese ühte, pidid varsti teed andma ekskavaatoritele ja kalluritele (rääkimata sellest, et taamal nägid ametnikud ka Kremli ja sibulakuplite kujutamist). Seetõttu sõidab ka see anonüümne põllumees siin vankril ja hobusega - pilt, mis veel 80ndatel ei olnud sugugi haruldane. See mees on äratuntavalt eestlane. Ja samas on ta ka äratuntavalt reetur - küll põllumees, põline rikas, kuid samas ka puhvaikas parteimees. Kadakasakslane. Keegi, kes peab Eestit sitaks ja viskab ta kerge käega vankrist välja. (Paradoksaalselt ei mõju sel hetkel tema tegevus Eestit solvavana, kuna just väljaviskamine suuremast sitahunnikust oligi see, mida rahvuslikud ihad enim soovisid.) Nii on Pärn loonud siia pildile tõelise semiootilise virvarri, kus eestlase ja Eesti arhetüüp saab taas kord kinnituse just läbi põllu (ja põllurammu) kujutamise.
Kunstiteadlane Andreas Trossek on kirjutanud: "Näiteks kas ei olnud Priit Pärna 1987. aasta mais ilmunud karikatuur "Sitta kah!", mida arutas oma istungil EKP Keskkomitee büroo, kunstniku vastukaja parasjagu käimasolevale nn. fosforiidisõjale – s.t. impeeriumi vaatepunktist pigem majanduslikule probleemile koloniseeritaval maa-alal?"

Reede, 22. mai

Väike väljavõte Eesti patriootilistest lauludest:

Looja kõrgel ikka valvel hoiab meie elutuld
kuuleb meie ühispalvet:
"Kandku rohket vilja muld, kandku rohket vilja muld"
(Isamaale, Remmelgas-Võrk)

Must on sinu mulla pinda,
mida higis haritud
(Eesti lipp, Lipp-Võrk)

Armas kodu, Eestimaa,
õitse viljapõlluna,
vabalt seisa kaljuna,
elutormi kartmata.
(Tulge kokku, Eesti pojad, Krull)

Vaatke, rohke rukis hällib
uhke nurme nõlvadel!
Tõuvili tõotab anda rohket
saaki sügisel.
(Minge üles mägedele, Veske-Hermann)

Ei hõbedat, kulda ei leita me maal,
kuid viljakandjat mulda on küllalt igal pool.
(Mu isamaa armas, Körber-saksa viis)

Oi, laari, laari-laa,
oi, laari, laari-laa!
Õitse ja haljenda,
sünnimaa.
(Isamaa hiilgaval pinnalla paistab, Koidula järgi-Ennola)

Mu aastas ta nurmedel vili loob pead
ja nõrk on ta koskede kohin.
(Mu kodu, Saar-Naissoo)

Põllud meil sirged ja mullad on head,
põllumees töö hinda teab.
Kuke ja koiduga sammu ta peab,
kui ainult ilmaga veaks.
(Oma maa, Linna-Kriik)

Külvasid vilja, lõikasid vilja
vanavanemad.
Tähistaevast lugesid ilma,
lastele saatust nad.
Oo, Eestimaa, oo sünnimaa,
kuni su küla veel elab,
elad sina ka.
(Eestimaa, Kask-Tasa-Zilmer)

Kuis maa, nii hellalt hoiad
sa lapsi käte pääl,
neil annad leiba, katet,
sa viimast aset veel.
(Sind surmani, Leesment-Mattiisen)

Reede, 15. mai

Maastikumaalija töötab rahulikult, sest maastik tema ees ei saa ligi astuda ega vaadata, kas ta on ka hästi välja tulnud.
Ramon Gomez de la Serna

Kolmapäev, 13. mai

Nüüd on võimalik vaadata veebikaamerast, kuidas vili kasvab.

Hoidke kätt pulsil!

Põld: kaamera

Pühapäev, 10. mai

Põld on olnud korduvalt ka Eesti maalikunsti objektiks, seda eriti sajandi esimesel poolel. Põhjuseid ei pea muidugi kaugelt otsima. Enne Teist maailmasõda elas umbes 2/3 riigi elanikest maal ning ka kunstnike sotsiaalne taust ei erinenud üldisest mudelist. Nende isad olid möldrid (Johannes Võerahansu), kalurid (Richard Sagrits), talupojad (Kristjan ja Paul Raud, Karl Pärsimägi, Lepo Mikko), mõisateenijad (Eduard Wiiralt) jne. Pole imestada, et kõik nad – Wiiralt välja arvata – maalisid heinamaid, päikesetõuse, merd ja muud säärast.
Ka 1940ndad ei erinenud senisest. Kui 18. juunil 1941 avati Tallinna Kunstihoones järjekordne ülevaatenäitus, võis kataloogis lehitsedes näha mh töid nagu Heinalised, Kevadel või Suvi Nõmmel. Ja siis, kataloogi päris tagumises otsas, olid Richard Uutmaa:Rukkilõikajad. Neist viimasest on kujunenud tõeline Eesti kunstiajaloo hitt, mis ikka ja jälle lükatakse ette, kui on vaja iseloomustada eesti maalikunsti paremaid palu.

Kolmapäev, 6. mai

Ja siin veebikaamerast pilt sellest, kuidas viljapõldu turvatakse. Nii kate kui ka keerlev kotkas peletavad eemale näljast nõrkenud linde, kes tahaksid veidi süüa:

Põld:video

Teisipäev, 5. mai

Raadio, kust tuleb ainult linnulaulu: Birdsong Radio

Esmaspäev, 4. mai

Põllu külvamine Teater NO99 ette ei ole juhuslik veel ühes plaanis. Nimelt võib mõlemas – nii põllus kui ka teatri nimes – näha teistmoodi lähenemist lineaarsele ajakäsitlusele. NO99 nimi lähtub kunagisest Hasso Krulli ettepanekust hakata aega arvestama tagurpidi – lugeda Päikese oletatavast kustumisest countdowni. Nii muutuks vahetumalt arusaadavaks, et aega ei ole lõputult. Tõsi, ka säärane ajaarvamine säilitab teatud lineaarsuse, kuigi on vastupidise suunaga (tulevikust olevikku) kui tavaliselt.
Põld seevastu sümboliseerib põhimõtteliselt teistsugust ajakäsitlust. Heiki Pärdi on kirjutanud Akadeemias nr 1/2001 sellest, kuidas aja mõiste on eestlaste jaoks viimasel paarisajal aastal muutunud. Palun, lühendatud kujul:

/.../
Minevikus enamikule maailma rahvastele iseloomulik agraarühiskond lakkas Eestis olemast kolhoosikorra vägivaldse kehtestamisega ja talupoegade kui klassi hävitamisega XX sajandi keskpaiku. Keskajal kujunenud talupojaühiskond oli väga arhailine nähtus. Sellepärast iseloomustab ka talupoeglikku maailmapilti tervikuna ja ajakäsitust sealhulgas traditsionaalsus keskaegses tähenduses.
Keskaja inimese ajakäsitlusel oli mitmeid väga erinevaid ja isegi vastuolulisi aspekte – agraarne aeg, sugukonnaaeg, Piibli ehk liturgiline aeg, tsükliline ja ajalooline aeg, ent kõige aluseks oli looduse rütmidel ja aastaaegade vaheldumisel põhinev tsükliline ajataju.
Talupoegade jaoks sõltus aeg kõige rohkem looduskeskkonnast ja looduse rütmidest. See oli inimeste aeg, kes ei valitsenud loodust, vaid allusid selle rütmidele. Talupoja ajataju ei mõjutanud siiski mitte ainult loodus, vaid ka tema töö. Ent needki sõltusid suuresti looduse rütmidest (pime-valge, soe-külm, kuiv-märg jne) ning tööaasta oli tihedalt seotud looduseaastaga. Nende seoste tõttu tajusid talupojad aega tsüklilise, rütmilise ja korduvana. Erinevalt tänapäevast oli tolleaegsete arusaamade järgi aja mõõdupuuks töö. Talupoegliku meelelaadi kohaselt on kõigeks aega, sest asjad käivad aegamööda. Nii nagu paljud teised rahvad, olid ka eestlased veendunud, et kui jumal lõi aja, lõi ta seda piisavalt.

Käibel oli kõnekäänd: ega Jumal pole kiiret loonud, Jumal lõi rotid ja hiired. Selle järgi ka elati. Maatöö nõuab rahulikku ja pikka meelt. Kell oleks peaaegu et olemata võinud olla, aega jälgiti rohkem päikese järgi. Seltsimajas toimuvad etendused algasid nii, kuidas rahvas kogunes, mõnikord tund, mõnikord poolteist tundi väljakuulutatud algusajast hiljem. Minna külla täpselt kutsumisel nimetatud ajaks oli lihtsalt ebaviisakas. (Juuru)
Päeva- ja hooajatööd surusid talus peale kindla, kuid rahuliku rütmi. Kell tiksus seinal, kuid ta ei olnud kõikevalitseja. Vanu inimesi äratasid aovalgus ja kukelaul. Ajal lasti rahulikult voolata, kuid pikka hoovõtmist ka polnud. (Muhu/Tori)

Muinasajast pärit tsükliline ajakäsitus käibis eesti talupojaühiskonnas kuni XIX sajandini. Sealt alates hakkasid eesti rahvapärasele ajaarvamisele üha tugevamat mõju avaldama ühiskonnaelu reguleerivad institutsioonid: riik, kirik, kool ja mõis. /.../ Uus lineaarne ajakäsitus hakkas üsna jõuliselt trügima eestlaste traditsioonilise tsüklilise ajasüsteemi kõrvale, kuid veel mitte selle asemele.
Uusaegset ajakäsitust tutvustas eestlastele ühena esimestest rahvavalgustaja Friedrich Reinhold Kreutzwald 1843. aastal. Tema raamatus Sipelgas I leidub pala pealkirjaga Kuidas meie päevil aega tuleb pruukida. Väljendades talupoja tavapärastest arusaamadest järsult erinevat suhtumist.