Kas taas liiga tõsine?

Need, kes tahtsid 24. veebruaril kuulda rahvuslikkusest nõretavat ülistuskõnet, võisid aina tõsisemaid ja valusamaid toone juurde kerinud kontserdi ja kõnede lõpus tunda pettumuse kibedust. Sest tänavune kontsert oli taas pigem tõsine kui rõõmust rõkkav rahvapidu. Kuid kindlasti ei sobi Semperi-Ojasoo kontserdi alapealkirjaks «Tujurikkuja» kunagine menulaul «Oh millal ükskord nähakse,/ kui halb on olla eestlane?».

Semper ja Ojasoo olid nemad ise

Kindlasti on tänase peoga rahul need, kes lootsid kuulda Ene-Liis Semperile ja Tiit Ojasoole omaselt teravat analüüsi ning tabavat kommentaari Eestile, sest seda teekonnana (nii otseses kui ka kaudses tähenduses) näidatud juubelipeo kontsert-lavastus oli. Õigemini oli see NO99 teatri poliitiline avaldus.

«Nagu oleks kuri tuul läbi kõigi hinge puhunud,» ütleb Rasmus Kaljujärv, kui vestab Lauri Sommeri kogumikust «Lugusid Lõunast» pärit jutustust, kuidas kogu küla mehed ootamatult omavahel kaklema läksid. Keegi ei mäleta enam, millest suur kaklus lahti läks, aga kõik löövad kõiki. Suurepärases esituses Sommeri tekst iseloomustab vägagi tabavalt meie tänast Eestit, kus kõik on kõigi peale solvunud.

NO99 lavastuse pealkiri on «NO31 Teekond». Pidupäeva kontserdil nägime reaalselt kahte teekonda – NO99 näitlejatest televisiooni võttegrupi sõitu, peatumisi ja kohtumisi Eesti kodudes, ning Eesti esimese eestikeelse suure poeedi Kristjan Jaak Petersoni Riiast koju tulekut.

Jörgen Liigi mängitud Kristjan Jaak Petersoni kasutasid Semper-Ojasoo vägagi kavalalt, just temas näidati meile geeniust, kes võtab endale suuri ülesandeid, aga keda kodus ei mõisteta, kes oma teekonnal hullub ja saab unenäos kontakti inimeste käitumisest solvunud viljapeadega, häälega minevikust, keda meie enam ei kuulde, aga Andrus Kivirähki raamatute rahvas tundis vägagi hästi.

Riivamisi tegeleb just Kristjan Jaak Peterson eestlaste joomis(kultuuri)probleemiga («Põllumaa on joomas, oja annab juua sinimere suule, minu sõber sõimab, et ma tahan juua») ja just tema kes küsib «Mis on naistel?» ja vastab: «Meestel on mõistus, härgadel on sarved, karudel hambad. Naistel ilu, mõõga ja oda asemele ilus olles võidab tulda ära.» Täna on sellise luulerea valimine üsnagi jumalavallatu temp!

Naistevastast vägivalda puudutab aastapäeva lavastus samuti riivamisi, kasutades selleks Sommeri surnust üles tõusnud mehe teksti: «Mu naise lõid üle, nüüd peksad teda ja näljutad.»

Olulised küsimused

Ei joomine ega geeniuse üksindus olnud sugugi selle lavastuse peamised teemad, need olid ääremärkused. Peamine, lausa tüviteksti mõõtu küsimus kõlas Eva Kolditsa suust – kuidas jääda iseendaks, kuidas saada ja jääda inimeseks.

Kui nendele küsimustele teame vastust, siis kaovad kõik eelnevad. Ja mulle näib, et just Eva Kolditsa küsimustes on NO99 lavastuse peamine.

Lavastuses oli kolm murdepunkti, kahes esimeses vaatajat raputakse peaaegu füüsiliselt (sest «õige viha puhul on tähtis puudutus») ega lasta piduhõllandust nautima jääda – õnneliku perekonna juurest kööki astunud Marika Vaariku süüdatud tikust ei sütti ainult küünal, vaid mälestus, aja lugu, inimeste elu muutnud hetke valu («Ikka meenuvad minutid / millal viras vikerkaar / üle vee. // Me seisime raudsel sillal. / Sinu ees oli / raudne tee», Betti Alveri «Korallid Emajões») ja setude peolt minema tormanud Rea Lest satub vastamisi metsamasinatega ning tema põgenemisteed ääristavad hauakääpad metsale, harvesteri töödeldud palgivirnad.

Viimases pöördes aga püütakse vaataja taas viia pidulikku seisundisse, valmistades ette finaaliks. Kristjan Jaak Peterson sammub mööda kirikust, kus lauldakse «Kristus on sinu kõrval, Kristus on sinu ees, Kristus on sinu peal» (Vox Clamantis esitab Arvo Pärdi «The Deer’s Cry», Püha Patricku palvet, dirigent Jaan Eik Tulve), ta astub pühakojast mööda, et jõuda sõnadeni, mis asunevad eestlastele meieisapalvet – kas siis selle maa keel….

Sümbolid

Ene-Liis Semperi käekirja lavastuskunstnikuna on iseloomustanud viimase kui detailini läbi mõeldud sümbolite kasutamine. Nii pole ka 24. veebruari kontserdil midagi juhuslikku. Aga mis on need sümbolid, mida Semper selle aasta tähtsamas lavastuses kasutab?

Sinimustvalget lippu näeme lavastuses korra (Rasmus Kaljujärve ja Jörgen Liigi rõivakomplektid on sinimustvalged, korraks joonistuvad kaamera lambist, öötaevast ja mikrofonist ka lipuvärvid ning ka vapustatud Rea Lestale pakutakse sinist, musta ja valget šokolaadi, ta valib valge, süütuse), aga loomulikult ei puudu pidulaualt kiluvõileib, morss, väike pitsike valget (hansa), tikitud seinavaibad, minevikule mõeldes süüdatud küünal, ootamatult tulnud ja siis sama ootamatult lahkunud kaaslane (koer), palkseinad, bussipeatus ja kodust kaasa võetud fooliumisse keeratud võileib (musta leiva ja vorstiga), kirik, laulud ja luuleread, mida kõik teavad peast, lõkketuli, Lätist pärit õlu, sirges rivis sammuv sõjavägi, küünlad haudadel, rituaalid (hõbedaveega näo pesemine), puulaega kultuurimaja, helkurid, selfipulk, presidendi vastuvõttu vahendav telekas…

Mets

Aga kõige suurem ja mõjuvam sümbol oli 24. veebruari kontsert-lavastuses mets. «Minu kodu kuusikusta, minu maja männiksesta.. Olen kase kasulapsi, haavapuu armas lapsi…Õunapuu minu õeke, kallis kaske kaitse minda, vaher valge valva mind, siin pean mina olema, siin pean mina surema.» Nii kõlas lavastuse teise dramaatilise murdepuntki eel Lauri Õunapuu laul «Küla mul käskis vait olla» (seade Mirjam Tally, esitab Meelika Hainsoo).

Semper-Ojasoo rõhutavad, et just mets on eestlase kodu. Mis juhtub eestlasega, kes esimest korda näeb metsa maha müümise tagajärgi, anti edasi ülimalt mõjuvalt Erkki-Sven Tüüri 1984. aastal kirjutatud In Spe lauluga «Isamaa» – Rea Lest kui metsast välja aetud murueide tütar vaatab läbi akna, kuidas Erkki-Sven Tüür trumme mängides endasse kogunenud valu valla päästab.

Vaikus. Appikarjele järgnenud vaikus on sama kõnekas kui Arvo Pärdi pausid. Ja see ongi Eesti.

Kontserdikava lõpetasid Sven Grünbergi «Ball» ja Tõnis Mägi «Palve», millele järgnes spontaanne «Mu isamaa on mu arm» (Ernesaks/Koidula). Need kolm laulu olid emotsionaalselt võimsaks hüüumärgiks Eesti Vabariigi hingekriipivale ja mõtlema sundivale võib-olla liigagi valusale, aga kahtlemata südamega tehtud juubelipeole.

Ainus asi, mille kallal ma Semperi-Ojasoo juubelilavastuse puhul pisut noriksin, ongi lõbusate-rõõmsate nootide puudumine kontserdikava lõpus. Mitte et kontsert-lavastus ise liiga tõsine oleks olnud, oli, aga põhjendatult. NO99 lavastus oli valusalt ilus pilk Eesti vastuoludele.

Kuid siiski hing igatsenuks pärast kõiki neid loitse ja õnnistusi, mida pühendunult lauldi ja lausuti, vaikides öeldi või tantsiti, vaadata korra veel tõtt õnnelike eestlastega, näha sama lootusrikkalt sädemaid pilduvaid, süütult usaldavaid ning kelmikalt naeratavaid silmi nagu kontserdi esimesel poolel bussis, kodusel perepeol või setude kogunemisel.

Kas video õigustas?

Küsimusele, kas NO99 lähenemine, videosalvestuse valimine end õigustas, on vaid ühene vastus. Jah, tänu videosalvestustele, õigemini NO99 lühifilmile kaotati ära vahed kutsutute ja kodus teleka ees poest osa saajate vahel, ja rõhutati, et pidu ei peeta vaid presidendi valitud paigas, vaid kõikjal üle Eesti.

ERMis suurlavastuse tegemiseks polnud lihtsalt ruumi. Ja kui vaheldumisi näidati Eesti kodus filmitud ühislaulmist ning ERMis laulvat rahvast (sh ka president laulmas filmist «Suvi» tuntud «Aeg läheb, aga õnn ei kao»), siis oli see lihtsalt imeilus.

«Soovin sulle jõudu, Eestimaa!» nii ütles Eva Kolditsa saja-aastane tädi. Ühinegem selle sooviga!