Võimalus osaleda piinamises
Tiit Ojasoo “Heasoovijad”, Jonathan Littelli romaani lavaversioon, astub Eesti teatrimaastikul sealt veel sammukese edasi. Ojasoo toob “Heasoovijatega” pildile uue mõiste, see on “katsumuslik” lavastus. Sest sellise teatri vaatamine on katsumus.
NO99 pärjati mõni nädal tagasi Euroopa teatri auhinnaga “Uued reaalsused” teatri piiride nihutamise eest. Tunnustus mõjub seda sümboolsemana, et ka “Heasooviijad” nihutab piire - elu ja teatrit teineteisele lähemale. Jonathan Littelli “Heasoovijad” jutustab Teise maailmasõja aegseid õudusi nende sooritaja, SS-Obersturmbannführer Maximilian Aue silme läbi. Kes on ohvrid ja kuidas neid mõista? Kas need, kes väidavad end need olevat? Kas ohvristaatus muutub koos ajaga? Aeg on kaduv ja abstraktne, teod on aga need, mis jäävad ja loovad meie aega? Minevik on olevik?
Kui Euroopa teatri auhindade žürii liige Piotr Grszczynski ütles, et tema silmis on Euroopa teatri tulevik kõiki kunstižanre ühendav kunst, siis NO99 “Heasoovijad” võiks püstitada hüpoteesi, et tuleviku teater ongi elu reaalsus ise. Maailma esimeseks performance’iks peetakse ameeriklase Chris Burdeni lavaprodukti, kus ta lasi endale publiku silme all püstolist kätte tulistada. Ja ta ei nihutanud sellega mitte üksnes teatri piire, vaid kirjutas oma performance’iga end ajalukku. NO32 ei tee küll performance’it, jäädes teatri veidi turvalisematesse piiridesse, kuid selles tükis varjutab reaalsus jõuliselt igasuguse võimaliku kunstilisuse, teatraalsuse või poeetilisuse.
“Heasoovijad” on sõnakeskne lavastus, kuid tulemus on visuaalne kainestus. Lavastusest kerkivad külluslikust sõnade sümfooniast esile mõned sõnad kui noodid, mis kõlavad kokku teravalt ja täpselt: “Minevik, mis kunagi läbi ei saa, on sünge... samas harilik. Aeg parandab haavad. Aga kas see, mis jääb, on see lahendus või küsimus?”.
Lahendus või küsimus? Tiit Ojasoo on ehitanud kaaluka osa lavastusest üles publiku osalusele. Publik saab järele proovida, kas ta oleks mõned aastakümned tagasi toimunud õudustes ise teistmoodi käitunud (arvestades küll vaatajate lavale kutsumise tooni, siis oli pigem tegemist nõudliku palvega). Alguses tekstikatkendeid lugedes, hiljem on võimalus osaleda Gert Raudsepa kehastatatud Maximilian Aue teatraalsel piinamisel. Kas oma käega mingi punase segu näitlejale krae vahele valamine näitab, et ei, me ei ole paremad kui need, kes omal ajal neid kuritegusid läbi viisid?
Ja sobival hetkel käsu peale köie tõmbamine, mille külge on aheldatud Raudsepa kehastatud Aue, et ta põlvili võiks langeda, näitab, et me ei oleks ise tahtnud või julgenud teistsuguseid otsuseid vastu võtta? Ei tea. Kaheldavaid ja vastakaid tundeid tekitab see aga küll. Mälutunnetuslikult vähemalt üks kolmandik lavastusest ei ole üles ehitatud üksnes publiku osalusele, vaid tema süütundele ja selle tekitamisele. Süütundele seoses kuritegudega, mida ta korda ei ole saatnud.
Kas NO99 käsitleb romaani laval liiga lihtsalt, lati alt läbi minnes? Kas vaatajaid on vaja lavale kutsuda?
Meenub suvel SAAL Biennaalil nähtud Liibanoni lavastaja Tania El Khoury tükk “Gardens Speak”, mille kontseptsioon nägi ette põrandale, mulda, kujuteldavatele haudadele pikali heitmist, hauast nende lugude kuulamist, et tunnetada lahkunute surma (väidetatavat) ebaõiglust. Puht subjektiivselt, ainus tunne, mis mullal siruli olles tekkis, oli heameel, et selle “kogemuse” eest raha maksma ei pidanud.
Siit tekib küsimus. Kas “ise kaasa löömine”, publiku “osalemine”, pole veidi oma aega ära elanud võte? Vastus on tõenäoliselt ei. Nagu alati, oluline pole “mis”, vaid “kuidas”. Kuid üht võiks ja peaks küll - selle kontseptsiooni kallal veidi enam vaeva nägema. Miks? Sest teatritüki loomine on ka vastutus. Nagu ükskõik milline tegu, sõnavõtt või avaldus. Jah, nagu eluski. Sest teater on küll kõikide võimaluste maa, kui vast see on ja ka jääb, vaatamata dogmade murdmise ajastule, ka osaks elust. Teatri suure ja helendava sildi taha peitudes ei saa ja ei peakski kõike endale lubama. Kas peagi jagatakse saali saabuvale publikule tekstiraamatud kätte ja trupp sätib end ise saali vaatemängu vaatama? Kogemus jääks ju meelde. Raske siis sellele kontseptuaalne põhjendus juurde genereerida. “Uus normaalsus” teatrisaalis?
"Heasoovijad" on vesi nende veskile, kelle sõnul pole mõtet teatril, kus vaataja poriga üle valatakse ja jäetakse tilkuva ja haisvana oma mõtetega üksi. See lavastus ei ole kerge jalutuskäik aasal, õrn lillearoom sõõrmeid kõditamas. See on karm lavastus. Tekib paralleel ühega Teater NO99 esimestest lavastustest, NO97 Martin McDonaghi “Padjamehega”, mis esietendus aastal 2005. “Padjamees” ehmatas tollal vägivalla portreteerimisega, vähemalt keskkooliõpilase silme läbi. Aga see on “Heasoovijatega” võrreldes mällu sööbinud kui teater, seal on mängu dimensioonid ja piir uskumatu ja usutava vahel.
Eks sestpeale ongi NO99 liikunud tahtlikult järjest enam sellise teatri poole, kus vahetegemine elu ja teatri vahel oleks tahtlikult hägune. Vaatame me saali tulles pealt elu või teatrit? Kas just see tugevalt eluhõnguline lähenemine oli see, mis mõjus nõnda, et midagi jäi poolele teele ja ei lasknud lõpuni mõjuda? Või on just see elulisus see, mis tekitab siiamaani judinaid kui lavastusele mõelda?
Pärast “Padjamehe” lavastust aastal 2005 oli meil klassiga kokku lepitud kohtumine Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga. Pärast põgusat esmamuljete vahetust ütlesid lavastajad, olles ka ise tol õhtul pealtvaatajatena saalis istunud, et tegelikult tahaksid nad üle kõige minna koju oma laste juurde. “Heasoovijate” esietenduse lõpus pakuti suppi. Mina eelistasin läbi rõske talvise Tallinna koju kõndida. Külm ja värske õhk polnud veel kunagi nii apetiitsed tundunud. Koju jõudes oli pea klaarim, aga nähtu tegi seal oma tööd edasi. Ja vahel on tõesti teater mõjusaim viis, et seda tajuda. Isegi kui oma mõtetega pärast lavastust üksi jääd ja teater sulle reaalsuse näkku paiskab, nagu üks suur ja tume kuu läbi akna kumedat valgust näitab, selle asemel, et selle eest varjupaika ja lohutust pakkuda.
Ojasoo “Heasoovijate” kastanid toob tulest välja julm, aus ja emotsionaalselt raputav tekst ning väga tugev näitlejate töö. Müts maha Gert Raudsepa ja Tiina Tauraite ees, kelle rollisooritused olid täpsed, lõpuni minevad ja mingi valuskummalise vabastuseni jõudvad. Kolm tundi ilma vaheajata võivad mõjuda igavikuna. Ja mõjusidki. Tõenäoliselt oli see kannatuste rada osa kunstilisest kontseptsioonist. Kuid küsimusi, ja mitte üksnes Jonathan Littelli romaanist tulenevaid, jätab NO32s endast slepina teatriteele maha kindlasti palju.
Erle Loonurm
ERR kultuuriportaal, 4. jaanuar 2018