Helista mulle mobiilile, Prometheus, ehk pildikesi maailmalõpu eelt ja järelt
Ütled "NO-teater" ja "revolutsioon", mõtled millelegi päevakajalisele, poliitilisele ja rajule. Eriti valimiste-eelsel ajal. Lollidele, laiskadele ja ebaausatele laval lõuga ja täiega! Need otsesõnu ütlemise päevad on teatri jaoks aga ammu läbi. Kusagile kaugele tahavaatepeeglisse on jäänud "Naftad", "GEPid" ja "Ühtse Eesti suurkogud". Neid on asendanud "Kõnts" ja "Klounide hävitusretk", märgid ja viited, sõnatu läbielamine ja kompromissitu kunst. Samas voos jätkab ka NO34 "Revolutsioon", EV100 programmi raames valminud lavastus sünnist ja hukust, tsivilisatsiooni tsüklilisusest ja maailmalõpuaegade kohutavast ülevusest.
NO puhul on siiski ennekõike muutunud see, kuidas räägitakse, mitte see, millest. "Revolutsioon" toetub teksti osas pea täielikult Hasso Krulli eeposele "Meeter ja Demeeter". Tuletooja Prometheus kohtub nutitelefoniga, Antiik-Kreeka mütoloogia tarbimiskultuuriga, ajatu tühjus inimese hinges 21. sajandi argihirmudega. Kuigi vaadatakse nii minevikku kui tulevikku, püsib NO kahe jalaga olevikku juuritud. "Revolutsioon" on lugu meie ajast, ühiskonna kannatamatusest, ehitamisest ja hävingust, edasirühkimisest ja vastupanust, Jevgenist ja Martinist, Kerstist ja Varrost, Hillaryst ja Donaldist, sinust ja minust.
Etenduse alguses asuvad näitlejad laval kõikeunustavalt keerlema justkui sufi dervišid, kes end nõnda iseendast kaugemale ja Jumalale lähemale viivad. Klapptoolil istudes on raske end pika-pika keerlemise ajal sama tegema sundida, kuid vaatajal tasuks sarnaselt peategelastele oma mõistus tühjaks pühkida, end vabaks ja avatuks lubada, sest "Revolutsioon" ei toetu niivõrd loole ega tekstile, vaid atmosfäärile, meeleseisundile, tunnetusele. Ja ligi pääseda pole selle kõige tuumale sugugi lihtne.
Mulje. Üksainus vesi on
Püüd Jumala lähedal olla on muidugi üsna abitu žest, mis näitab vaid inimese väiksust ja abitust. Ehita mis sa ehitad, kõik läheb kaduva teed. Ja misiganes on seal kõrgemal, suurem ja ajatum, selle teed on kummalised ning mõistmatud nagunii. Nõnda üritatakse hirmust vabisedes ehitada lavale äraspidist Noa laeva, mis aga aina ja aina kokku variseb. Inimtsivilisatsiooni ja kultuuri kiht on näiline ja habras. Kõik võib iga hetk kokku variseda. Ja nii ongi meil üha suurem hirm kaotada. Ainult et mida täpselt?
Hasso Krulli tekst hakkab lavastust kandma alles selle teises pooles. Kes toda eepost lugenud pole, vaevalt kõike jälgida ja kaasas käia jõuab. Oma tiheduses on see paras kujundidžäss, rohkete korduste, karjutud või hüüatatud juppide, enam kui intensiivse ettelugemisega. Mõned katked lõikavad siiski ka täiesti eraldivõetuna lihasse ja luusse. Paljudes NO etendustes tundub olema lõik või paar, kus vaatajale üpris otsesõnu öeldakse, mida sellest kõigest kõige enam meeles pidada võiks. Maine ja käegakatsutav kriitikanool lendab siit üldise süvenemisvõimetuse, kabuhirmus mandumise, vaimupimeduse suunas: "tuleb arendada kultuuri, mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile".
Ma ei ole kindel, kas NO täna teravalt vastandub, aga provotseerib, torgib ja intrigeerib vaatajat kindlasti. Nii palju, kui õnnestus saali tunnetada, pisut ringi vaadata, publik niheles, paistis sageli kimbatuses, frustreerunud, ka aplaus oli pigem uje. Need pole kahtlemata kerged kaks tundi, ega peagi olema. NO viimased etendused ei karda vaatajat rünnata, temas ebamugavust tekitada. Tuttavast ja mugavast väljatulek ei olegi meeldiv, võõraga kohtumine ei ole meeldiv, endas laiuvasse sügavikku jõllitamine ei ole meeldiv. "Ainult see, mida üks inimene mõistab täiesti üksi, aitab meid kõiki," kõlavad etenduses Krulli sõnad.
Kunstiliselt on "Revolutsioon" kenasti komponeeritud, visuaalselt huvitav. Lõpus tuuakse lavale taskulampide abil säravad pikad torud, mis suunatakse vaatajate peade kohale. Hetkeks valgustatakse seni kõike oma turvalisest pimedusest jälginud publiku näod. Jah, see kõik on sinust ja minust. Valgustatud torud hõljuvad üle saali, kõrgel peade kohal, ja avaneb vaade justkui veeuputuse järgsest merepõhjast. See on kohutav ja see on kaunis ühtaegu. Ülev ja kurb. Revolutsioon on lõppenud. Mis alles jääb, on vaataja otsustada. "Revolutsioon" ei ole kerge ega meeldiv kogemus, aga seda, millega koju kõmpides iseendas hakkama saada, annab ta kahe peoga.
Andrei Liimets
ERRi kultuuriportaal, 10. oktoober 2017