„Revolutsioon”. Poeetiline hoiatuslavastus kingituseks Eestile
Eesti teatrid teevad vabariigile sajanda sünnipäeva puhul kingitusi. Neist esimene on Teater NO99 täna esietenduv „Revolutsioon”, mis on ühtlasi Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi esimene uuslavastus pärast aastast teatripausi.
Rahvusriigi juubel taastärganud rahvuslikkuse kontekstis võiks teatrikontekstis tähendada lavale ehitatud rehielamuid ja tahmaste nägudega näitlejaid, kes räägivad eestlaste raskest saatusest. Kuid seda ei ootaks NO99-lt vist ka kõige konservatiivsem vaataja. Kolmapäevasel eelesietendusel nähtud lavastuses avanes publikule sümbolistlikest piltidest koosnev poeetiline lavastus, mis astus välja rahvusriigi piiridest, ent ometigi kandis sõnumit ka „meie väikesele Eestile”.
Lavastusele lähenemist tuli publikul alustada stiihia ületamisest – esimesed kolm etendust mängitakse Naissaarel. Merereis teatrisse võib tüütu tunduda, kuid maailma mütoloogilisest käsitlusest ja eriti veeuputuse müüdist tõukuva „Revolutsiooni” puhul on vaataja kontakt veega asjakohane.
Kuigi iga ajastut võib nimetada apokalüpsise-eelseks, on praegu tõsiasi nii see, et Arktikas kiiremini kui kunagi varem sulavad liustikud ja soojenedes paisuv merevesi tõstavad veetaset rekordilised 3,4 millimeetrit aastas, kui ka see, et veeuputuse müüt on universaalne, ilus ja elujõuline. Ehk siis tõsieluline asjaolu nagu kliimamuutus annab meile põhjuse taasavastada maailma mütoloogilist külge ja naeruväärseks muutumisega riskides tutvuda jumaliku algega iseendas. Seega on „Revolutsiooni” teema ajastus ideaalne. Kuid on veel mõned Eesti-spetsiifilised põhjused, nagu kirjutatakse lavastuse kavalehel: „Vastavalt Swedbanki analüüsile elame me paremini kui kunagi varem, ja ometi on olukord väljakannatamatu. Meie hingede eimiski, meie elude tühjus, meie olemasolu tähtsusetus. Ainsad tööriistad, mis meile on jäänud, on tõde, demokraatia, pahurad säutsud ja väikesed pühapäevased vastupanud (ühiselt koos perega).” NO99 „Revolutsioonis” antakse ettekujutus mütoloogilisest maailmast Hasso Krulli multikulti kunsteeposega „Meeter ja Demeeter” (2004). See vaatab mööda ärkamisaja lapsest „Kalevipojast” ja monoteistlikust kosmoloogiast ning heidab pilgu veel kaugemasse minevikku. Sinna, kus võiksid olla ka eestlaste tõelised müüdid. Inimestel on kaasasündinud vajadus müüdi järele ja müüti ei asenda mitte mingi teadus, on kirjutanud Carl Gustav Jung ja meil pole põhjust teda mitte uskuda.
Õhku visatud mõtted
Ehk sobivadki „Meetrist ja Demeetrist” leitud eri kultuuride mütoloogiad, kaugemad ja lähedasemad, leevendama hingelist pankrotti, millest küll üheski pangaraportis ei kirjutata, kuid mis võib siiski ka rahvusriigile saatuslikuks saada? Loomulikult oleks naiivne ühelt eeposelt või lavastuselt loota sama konkreetseid lahendusi kui eneseabi- või investeerimisõpikult, aga saalis õhku visatud abstraktsed teemad kõlavad ometi praktilisemalt, kui võiks olla näiteks soovitus veeuputuse ootel osta tornmajade kõrgemate korruste kortereid. Kuid me ei tea endiselt, kas see, et inimesed müüdi tõttu oma piiratust tunnevad, meid ökokatastroofist päästab.
Esimeses lavapildis kohtub vaataja näitlejatega, kes on riietunud punastesse zen-munga rüüd meenutavatesse kostüümidesse. Õige pea hakkavad nad end dervišite kombel keerutama. See stseen, mis kestab ligi pool tundi ja milles ootamatul kombel avaldub iga näitleja karakter, lõpeb trupi karjetega: „Revolutsioon, revolutsioon, revolutsioon!” Olgugi et tegelikud revolutsionäärid hüüavad selliseid loosungeid nagu „Vilja rahvale!” ja „Maha NSA nuhkimispoliika!” ning revolutsiooni nime annavad nende tegevusele ajaloolased alles hiljem, jõuab saali teadmine murrangust ja uuest ajastust. Näitlejad koorivad endalt siniseid töötunkesid varjanud pühad rüüd ja ka nende kehakeel muutub: tantsu meenutanud keerutamisest saab tõmblustega piinatud keha liikumine. (See tekitab küsimuse: miks räägitakse teatris ebameeldivatest asjadest peamiselt inetus kehakeeles? Kas oleks ka teisi võimalusi?) Need vaimsetest olenditest zombilikult töötavateks kehadeks muutunud tegelased – tegelikult küll perfektse masinana koos töötavad näitlejad – ehitavad puidust kaarja konstruktsiooni (laulukaare!), et minna selle all meeletuks, teha muusikat ja jutustada Demeetri, Meetri, Prometheuse, indiaani mütoloogiliste tegelaste jt suu läbi lugusid Maa ja teispoolsuse olukorrast.
Eelnenud jutust võiks järeldada, et tegemist on pühaliku või isegi härdameelse lavastusega, ent nii kindlasti pole. Lavastus kulgeb pigem hea drive’iga pika rokiloona, kus eri tempos lahendatud stseenid panevad ootama, mis juhtub järgmiseks. Ja kui muusikast rääkida, siis müüte miksiva Krulli moodi eri stiile valdaval heliloojal Jakob Juhkamil on „Revolutsiooni” õnnestumises tähtis osa.
„Revolutsioonis” pole tavalisi eestlust tähistavaid sümboleid, kuid tegevusest settiv küsimus, kas vee all rahvusriigi piire tuntakse, ütleb meile Eesti saatuse kohta sellegipoolest palju.
Mari Peegel
EPL, 18. august 2017