Iga Teater NO99 lavastus on petitsioon

Nii esteetiliselt kui ka lavastuslikult on „Unistajad” omaette tervik, ehkki Bertolucci esteetika ja autoripositsioon on selles ikkagi tähtsad komponendid. Last pole koos pesuveega välja visatud. Lõbustavalt ja kummastavalt mõjub ülisuurte plaanide kasutamine. Tegevus on kiire ja pinge suurenev. Peab märkima, et kolmest osalisest kaks – Simeoni Sundja Matthew’na ja Rea Lest Isabelle’ina – on oma filmikolleegidega mitte just otseselt, aga kuidagi kentsakalt sarnased. Nii et lavastuses leidub palju visuaalseid paroodiaelemente. Põhimõtteliselt ei pea „Unistajate” vaatamiseks filmist midagi teadma – või tuleb see ajutiselt unustada. Nii on huvitavam.

Filmi alusel tehtavaid lavastusi ilmub Eesti teatrisse üha rohkem ja üldiselt on tulemus uus iseseisev kunstisaavutus või pettumus. „Unistajad” kuulub kindlasti esimesse kategooriasse. Tõlge filmikeelest teatridialekti on vaba, meisterlik ja loov. Kõik on pakitud tugevasse absurdiloori, sest kitsukeses telgis ühe kaameraga psühholoogiliselt keerulise filmi jäljendamist ei saa ju tõemeeli võtta. Telgi ebaloomulik väiksus (saali oleks ka poole suurem mahtunud) mõjub kui üldistus filmikunstist, kunstiharust, kus tulemuse loomulikkuse ja protsessi masinlikkuse vahel on eriti suured käärid. Teiste praegu kavas olevate filmipõhiste lavatükkidega „Unistajad” ei haaku. Varasematest meenub Von Krahli/Viljandi kultuuriakadeemia „Idioodid”, kus Lars von Trieri linateost tõlgendati küll märksa vabamalt.

Kaosest saab muster

Tehniliselt ja stiililiselt jäljendab lavastuse filmiaineline osa sama teatri „Pööriöö und” (tegelaste rohke punase ja musta värviga kokkumäkerdamine sealhulgas). Veel enam: kõik kolm tegelast (ka Jörgen Liik Theona) on sama hiiglaslikes plaanides ja absurdses olekus „Pööriöö unest” tuttavad. Aga kuna tegelaskujud on siiski täiesti teised ja ka lavastusprotsess vastupidine – „Pööriöö unes” näidendi filmimine, „Unistajates” filmi etendamine –, on sarnasus üksnes formaalne. Ja mis persoonidesse puutub, siis varasem kogemus on kõigile kolmele ainult kasuks tulnud, efektne tehniline protsess toimib laitmatult.

Teksti on lavastuses vähe, kuid see, mis on, kõlab tabavalt. („Meie sees on totaalne kaos. Aga kui vaadata kaugemalt, siis on muster”, „Loovisik on maailma vägistaja”, „Iga poeem on petitsioon”.) Publiku vabaplaneering ja vaatajate kõrval käegakatsutavas kauguses asuv saladuslike varjudega telk, mille sisemus maitsekalt moonutatuna saali keskosa külgseinale projitseeritakse, loovad omapärase ja meeldejääva etendusõhkkonna.

Paraku moodustab teatraalsete ja sünkroonvideo vahenditega filmiesteetika ülekandmine üksnes osa niigi ainult pooleteise tunni pikkusest lavastusest. Tundus, et alla poole, kuid tuleb arvestada, et huvitavat asja vaadates lendab aeg ikka kiiremini kui igavust tundes.

Kohamaagia rikastab

Lavastuses on üsna olulisel kohal kohamaagia. Aeg-ajalt pööratakse publiku tähelepanu verbaalsete või pildiliste vahenditega kelmikalt kammersaaliks nimetatud, kuid tegelikult koolivõimlat meenutavale saalile, milles – nagu Sakala tänava teatrihoones tervikuna – seostuvad muljetavaldavalt funktsionalistlik ja stalinistlik arhitektuur. („Mu noored sõbrad, kas te tunnete siin ruumis inspiratsiooni?”) Bertolucciga see ei seostu, aga vahepalade või kõrvalliinina on aktsepteeritav ja tervikut rikastav.

Seevastu lavastuse kolmas tasand ehk muusika ei kõlba kuhugi. Asi pole selles, et traditsioonilisel laval oleva bändi tekitatav müra on tõesti vali, nagu lavastuse tutvustuses hoiatatakse, nii et väljajagatud kõrvatroppe kasutatakse päris agaralt. Olen vabaõhukontsertidel kõlarite ligi surutuna tunduvalt hullemat üle elanud. Tegu on lihtsalt välja venitatud ja eelnevaga mitte haakuva aktsiooniga. Negatiivset elamust võimendab asjaolu, et selleks ajaks on vaataja juba üle tunni põrandal üsna õhukesel matil konutanud, kondid välja venitanud ja vajaks teravamaid elamusi, et oma olukorda unustada.

Kokkuvõttes jäi mulje, et lavastuse finaali tarbetu ja veniv thrash metal’i (?) ekspositsioon on üsna primitiivne reklaamitrikk, et õhtul pärast kella kümmet hoone lähedusest mööduvatele inimestele häälekalt teada anda: Teater NO99 ikka eksisteerib ja lausa pulbitseb. Ka näidendi erakordne mängimiskellaaeg (algus kl 21) viitaks nagu sellele.