Ema ja ta tütar väike

Teater NO ja Veiko Õunpuu pühkisid klassikuks taandatud Bertolt Brechtilt tolmu täpselt õigel ajal.

„Ema Courage” on lavastus, mis õilistab vaatajat, õpetab teda vihkama ja kaasa tundma, külmalt mõtlema ning kuumalt kiinduma. Kui eetilisest küljest domineerib nimitegelane, siis emotsionaalselt tõuseb esile tema tütar Kattrin – tumm kannataja, ohver ja märter.

Courage’i (Marika Vaarik) kuju võtmeküsimus on: kumb on talle tähtsam, kas laste saatus või markitandivanker, millega ta Kolmekümneaastase sõja päevil elatist teenib? Vaarik tõestab kibedat, kuid paratamatut tõtt: ilma vankrita ei saaks ta tagada laste heaolu ega isegi ellujäämist, seega ikka vanker eelkõige. „Sõda toidab oma lapsi paremini kui rahu,” nendib Courage ja üritab ka oma peret sõja tublideks lasteks teha. See, et ta oma eesmärki ei saavuta, ei sõltu temast, vaid ajastust. Ilmselt läks suuremal osal emadel veel halvemini. Vaarik on hea ema ja hea ärinaine. Aga kui tuleb valida, kas tulus äri Utrechtis või vigane tütar, valib ta tütre. Juba tema matroonlik, kuid sugugi mitte pealetükkiv väline kuju on suur õnnestumine. Vaariku mõju on nii oluline, et usun: kui ta mängiks mõnes teises teatris, oleks Õunpuu „Courage’i” lavastanudki selles teatris.

Pidevalt mõistuse ja emaarmastuse vahel kõikuva ema taustal on Rea Lesta Kattrin lausa kristallselge hingeeluga. Tema füüsiline puue (õieti vigastus), armetus (hiljem ka inetus, ehkki lavastuses see ei kajastu), lühike kangelaslikkusepuhang – mis on ajendatud küll pigem meeleheitest – ja surm mõjuvad kokkuvõttes lummavalt. Kattrini tumma traagikat ja tumma elujanu peab mängima väga väheste, kuid võimsate väliste vahenditega. Tulemus on nii näitlejale kui ka lavastajale suurepärane. Brecht on hoiatanud, et Kattrini puhul tuleb vältida kangelasstampi. Lesta Kattrin on kahtlemata lavastuse kangelane, ainuüksi füüsiline akt – oma õblukese koguga nihutab ta tervet tagaseina – osutab sellele. Ilmselt nõudis Brechti-aegne teater rohkem võõritusefekte ja vähem kangelasi. Meie ajal on vastupidi. Mõjuv on ka Helena Pruuli kolmanda keskse naistegelasena, prostituut Yvette’ina. Tema toob lavastusse vahelduseks muretust, süüdimatust, lõpus isegi koomikat.

Mehed jäävad tagaplaanile

Meeste rollid on väiksemad. Osalt tuleneb see asjaolust, et üks Courage’i poegadest (Simeoni Sundja) tapetakse üsna varakult – tõsi, asja eest. Ja teine (Jarmo Reha) on pikka aega teadmata kadunud. Aga paljuütlev on ka veltveebli fraas: „Kuidas sa saad sõda pidada, kui ei ole sõdureid.” Seega on meeste funktsioon sõjas üldjoontes selge ja ette määratud. Naised seevastu on rängalt diskrimineeritud ja kuidas nad sel ajal ikkagi edasi elada või isegi läbi lüüa püüavad, on märksa huvitavam. Rohkem on meestest fookuses Gert Raudsepa pastor – staatiline, kuid filosoofiliste ja üldinimlike aspektide esiletoojana väga oluline kuju. („Mõelge ise, mis võiks ühele sõjale lõpu teha?”) Tundub, et Brechti-Õunpuu ekspressionistlik-hektiline stiil sobib eriti hästi Rasmus Kaljujärvele, kes on oma kõigis viies rollis ja isegi bändis nähtav, aktiivne ja mõtestatud. (Viimase kahe omaduse üheaegsus laval on eriti tervitatav.) Lavastuse omapära on ka heli-, suitsu- ja valgusefektide minimaalne osakaal. Keskendutakse sõja psüühilisele mõjule ning moraali ja eetika kohastumisele sõjaga. See protsess on „Courage’is” eriti teravmeelne.

Asjaolu, et sõja mehhanismil pole midagi ühist usutunnetega, saab näidendis ruttu selgeks. Kolmekümneaastane sõda on selle kohta eriti hea näide. See polnud tingitud mingitest n-ö normaalsetest põhjustest (näiteks konflikt mõne maa-ala pärast). Lihtsalt tapeti, rööviti ja hävitati. Asjaolu, et tapetav osutus protestandiks või katoliiklaseks, oli alati sobiv õigustus. Palgasõdur võis alati teise leeri üle minna, kui see kasulikumaks osutus. Brechtile tüüpilisi võõritusefekte kasutatakse lavastuses säästlikult – õigemini ainult laulude kujul. Aga seda, et näidendites lauldakse, juhtus juba enne Brechti. „Courage’iga” sisult, ülesehituselt ja meeleolult paljuski sarnases Viljandi teatritudengite „Thijl Ulenspiegelis” on laulu ja tantsu rohkemgi, kuid ajastu metsikuste ja kannatuste esiletoomine ei kannata kummagil juhul. Siiski jäid „Courage’is” domineerima ava- ja lõpulaul, st atmosfääri loomine ja sellest väljajuhatamine. Vahepeal taandus Paul Dessau muusika tõesti ainult võõrituse tekitajaks. Mis parata: kolmveerand sajandi jooksul on muusikamood muutunud.

Mõjub täiesti värskelt

Brechti saatus Eesti teatriloos on kummaline. 1958. aastast alates mängiti teda mõnda aega üsna palju, temast räägiti veel rohkem ja kirjutati eriti palju. Karin Kase raamatus „Eesti teater 1940–1965” on ainuüksi „Ema Courage’ile” 15 viidet. (Sealt selgub näiteks, et toonase, 1962. aasta Draamateatri lavastusega võrreldes on see ainuski laval kasutatud suurem rekvisiit, markitandivanker, nüüd NO-s peaaegu kadunud. Ja Yvette’i kingad pole enam punased, vaid sinised.) Pikapeale vaimustus lahtus, leiti, et ka Grotowski ja Brook on päris mõnusad sellid. Brecht taandus mitte just tolmunud klassikuks, kuid klassikuks, kellelt aeg-ajalt tolmu pühiti. Nüüd siis jälle ja tundub, et igati õigel ajal. Näidend mõjub täiesti värskelt, ilma et seda oleks üritatud kuidagi „moderniseerida” või „eestistada”. (Sedasorti üritused on harilikult ütlemata nõmedad.)

Üle kolmveerand sajandi korratud küsimuse, kas Brechti näidendite sõnum on tänapäeval ajakohane või mitte, jätaksin kõrvale kui ülearuse. Kui kõik laval nähtav on arusaadav ja vastuvõetav, siis on ju tegu tänapäevase tükiga. Võib ju viidata Eesti meedias juba pikemat aega õhutatava Venemaa-vastase vihkamise kampaaniale, kuid selle meetodid on liiga primitiivsed ja õõnsad. Kunst ja elu ei vaja kokkumätsimist, olgu nad parem teineteisele vahelduseks. „Ema Courage” ühendab suurepäraselt hoiatus- ja isikudraama. Aga maailma muuta suudab ta sama vähe kui oma valmimisaastal 1939.