Õunpuu "Ema Courage" on rockkontsert, on tragöödia, on aiapidu, on lihtsa inimese luigelaulu lõuend

Veiko Õunpuu on "Ema Courage’iga" maalinud Teatri NO99 lavale pildi sõjaajast ja inimesest selle sees. "Ema Courage" on kollaaž. On rockkontsert. On meelelahutus. On aristokraatide aiapidu samal ajal, kui maja ees käib sõda. On kannatus. Ja on tragöödia.

Veiko Õunpuu "Ema Courage" on mitmekihilne, pakkudes rohkelt tõlgendamisvõimalusi.

Grotesk kui distants

Bertolt Brechti "Ema Courage" on Teise maailmasôja eelõhtul kirjutatud näidend, mis loob konkreetse ja otsese seose sõjapidamise ning äritegevuse ja selle majaduslike huvide vahele. Õunpuu visandab sellest groteskse, deformeerunud pildi: kaootiline ja kontrollimatu maailmakord toob välja ka inimloomuse äärmuslikud käitumismustrid. Õunpuu loodud sõjaolukorrast pahupidi löödud maailm on resonantsis segaduses ja äärmuslikult käituva inimpalgega ning vastupidi.

Õunpuu "Ema Courage’is" muutub lava publiku silme all kontserdisaaliks ja eliitklassi tenniseväljakuks, sõjatandrist kõrgemate jõudude meelelahutusareeniks ja lihtsa inimese luigelaulu lõuendiks.

Lavastuses on algul kõik pigem hästi: atraktiivsed sportlikud inimesed tulevad lavale muusikat tegema. Siis aga hakkavad sisse immitsema kahtluseussid, pealtnäha ilus fassaad mõraneb, sest midagi oleks justkui valesti - veidi nagu möödunud sajandi lõpu halvas ameerika õudusfilmis: kena pilt basseiniga majast ja miniseelikuis näitikutest saab halvava löögi, kui majja siseneb mees, mask ees ja kirves käes, ning juhtuma hakkavad õudsed asjad. Tea, kas järgmisel ööl üldse sõba silmale saab. Õunpuu toob lavastusega esile inimpalge deformeerunud kuju. Nagu sõda on kaos ja kriis ja vastand rahuajale, mis, nagu kavaleheski kirjeldatud, pole muud, kui "igav", tavaline aeg, mis ootab laialipaiskamist.

Kui Brecht tahtis oma eepilise teatriga teha teatrist foorumit, kriitilist skeenet, kus publik on hindaja, kaasamõtleja ja vaatleja, kuid ei identifitseeri end karakteritega, siis ka Õunpuu muudab laval toimuva vaatlusobjektiks. Iga stseen on kui eraldi pilt (olgu mainitud, et Brecht ka kirjutas näidendi tosina pildi ehk stseenina), algselt eraldiseisev liikumatu maal, mis siis aga elu sisse saab ja oma lugu jutustama hakkab. Selle loo kangelased on küll näitlejad, kuid samal ajal jälgivad nad sündmusi ka kõrvalt, nagu ajalooliselt on inimkond ju alati sõjakoleduste pealtvaataja rollis olnud, kas siis vabatahtlikult või sunniviisil.

Õunpuu otsustab ühiskonna traagikale läheneda distantsilt - kaugelt vaadates näeb tihti selgemini. Ja mitmekihiline ning kirju kollaaž lubab lõpuks igaühel enda jaoks selle kõige olulisema välja nõrutada. Ka botoksiga ülestuunitud nägu ja potjomkini külalik väline rahuolu ei suuda kaua varjata selle taga peituvat sisemist tühjust ja ajastu ning inimese identiteedikriisi.

Lavastus on täis pikitud huvitavaid elemente kui väikseid pärle: üks meeldejäävamaid on kindlasti esimese vaatuse keskel toimunud rituaaltantsu stseen. Sõda kui põlvest põlve edasi pärandatud aborigeenide rituaaltants, mis pakitseb kuskil sügaval sisimas ja kui õige muusika peale läheb, hakkavad jalad isenesest takti kaasa lööma.

Tõde kui allikas, ausus kui lõppsihtpunkt

Filmirežissöör Veiko Õunpuu debüüt tearilaval jäi kuue aasta taha ja ka NO99 lavale: "Praht, linn ja surm". Aasta tagasi esilinastus Õunpuult aga Saaremaal filmitud "Roukli", mis samuti sõjateemat lahkab ning "Ema Courage’iga" temaatiliselt seoses on ning loomingulisi paralleele tõmmata laseb, kuigi erinevad käsitlusviisid. Õunpuu tunneb end kindlasti mugavamalt filmikaamera taga, on ju lavalaudadel tegemist alles teise katsega. Huvitav on aga see, et kui "Rouklist" jäid kajama läbi kaamerobjektiivi saavutatud lihtsus ja siirus, millest omakorda kasvab välja kompleksne ja sügav maailm, siis teatris jõuab Õunpuu samuti inimpalge, inimnatuuri algeni, avades seda kiht kihi haaval ning "Rouklile" vastupidisel teel. "Roukli" algpunkt oleks justkui valge paber, kuhu pintslilöökide haaval kujuneb teos publiku silme all. "Ema Courage’is" on kõik värvid juba algul kokku segatud. "Ema Courage" on nagu Matrjoška, mis iga järgneva kujukesese alt tasa ja targu tuumani jõuab. Õunpuu ise on öelnud, et teatri- ja filmimaailm nõuavad hoopis erinevat lähenemist. NO99 laval loobki Õunpuu kompleksselt jõulise maailma, mis on veidrustest tulvil ülepaisutatud ja deformeerunud (eba)reaalsus ning laseb sellest kunstilisel tõel välja nõrguda. Teatrilaval, kus pole ees kaitsvat kaameraobjektiivi ega ekraani, vaid kasutada on üks avar ja liikumatu lavaruum, pakub Õunpuu visandi inimpalgest kui kollaažist, mille sümbolite, värvide ja sõnade alt laseb lõpuks välja tulla millelgi lihtsal.

Õunpuu "Ema Courage" on kui kõigi meeltega tunnetatav kogemus. Kooliaegsest keemiatunnist on meelde sööbinud lakmuspaberi katse, mis paberit erinevatesse lahustesse pannes selgitab välja keemilise tõe. NO99 "Ema Courage’ist" joonistuks justkui välja inimnatuuri pale ning meie aja iseloom.

NO-teatri traditsioonile kohaselt on lavastus füüsiline, paljaid ihuliikmeid ära kasutav ning äärmiselt tugeva visuaalse identiteediga. Ja samuti NO-teatrile omaselt on lavastuse näitlejate ansambel tugev. Eraldi väärib kiitust Rea Lesta sõnatu roll, mis kohati kõnekam ja võimsam kuii mõnegi näitleja sõnaline etteaste. Marika Vaarik on eelnevate suurrollide vääriline, eriti võtab pahviks teine vaatus. Jörgen Liik kerkib esile suurepärase kohalolu ja miimikaga, samuti on terve lavastuse jooksul meeldejäävad Gert Raudsep ja Hendrik Kaljujärv.

Muidugi võiks kriitikanooli saata selle pihta, et nähtud lavastus (24. oktoobril) oli veel veidi toores ja siit-sealt traagelniite paistis. Aga kui üldine kunstiline tervik ja nägemus on niivõrd tugevad ja veenvad, siis need nõrkused näitavad lihtsalt, et lavastaja ja trupp on ka inimesed, mitte masinad.