Intervjuu Tiit Ojasooga
Tegelikult oli vahepeal veel "Kaheteistkümnes öö" Lavakas - teise kursuse keskel mängisime terve näidendi eksamiks ette. Aga mis siin salata - kes iganes need Shakespeare'i nime all tuntud näidendid kirjutas: nii faabula, värss kui ka situatsioonide mõistetavus ja kirglikkus on ilmselt mõned neist paljudest asjaoludest, miks ikka ja jälle tema näidendite juurde tagasi pöördutakse. T.S. Eliot on "Hamletit" analüüsides väitnud, et see näidend on omamoodi "tühi" - mitte ükski näidendis kirjas olev asjaolu ei anna peategelasele alust niiviisi käituda, nagu ta käitub. Seega peab olema midagi veel, midagi, mis teda taga ajab. Ja sellele küsimusele peab igas ajas uuesti vastama, ja kui seda teha, siis on näidend oma 400-aastase ajaloo jooksul ikka ja jälle värske. Samasugune heas mõttes "tühjus" käib tegelikult kõigi Shakespeare'i näidendite kohta - kirja on pandud omamoodi inimeksistentsi "standardid" ja neid on siis võimalik igas ajas uuesti ja uuesti lahti mõtestada, täita. Standardi all mõtlen ma kokkulepitud teemasid; olen kuulnud, et jazz-muusikutel on sadu standardeid, ja kui mõni pillimees mõnega neist pihta hakkab, teavad kohe kõik, mida ja kuidas kaasa mängida, Shakespeare'i näidendid on sarnased väga head standardid, mida kaasa mängida. Ikka on kuskil seotud silmadega Amor või Eros või Puck, kes ammub suvalises suunas, ja ikka on kuskil noored, kes selle kirelõõmaga ühel või teisel moel toime peavad tulema. Nalja kui palju.
"Pööriöö uni" on seniajani olnud Eesti publikule tuntud kui "Suveöö unenägu". Miks on "Pööriöö uni" Sinu arvates antud näidendile täpsem tõlkevaste?
Originaalpealkiri on "A Midsummer Night's Dream" seega viidatakse konkreetselt suve keskel olevale ööle, mitte suvalisele sumedale augustiõhtule. Meil, eestlastel ja põhjamaalastel peaks ju eriti selge olema, et Jaaniöö, Pööriöö on midagi sootuks erilist. Magada ei saa, veri vemmeldab, sõnajalg õitseb, haldjad on liikumas ja juhtub pööraseid asju. Miks uni ja mitte unenägu - võiks olla mõlemat, aga uni oli tõlkija Anu Lambi soovitus ja mulle meeldib see ka palju rohkem - unenägu on midagi mööduvat ja petlikku, uni võib olla seda sama, aga lisaks sellele veel ka palju muud: kerge, raske, on võimalik midagi maha magada etc.
Aga kui nüüd tekstianalüüsist kaugeneda, siis Ene-Liisi visuaalsed-kontseptuaalsed mõtted on seotud une(nägude) pöörasusega, see maailm, kuhu vaataja juunikuistel õhtutel Estonia Kontserdisaalis satub, saab lisaks Mendelssohni kütkestavale muusikale olema visuaalselt sama painav ja vabastav nagu üks korralik unenägu.
Viimastel aastatel olete Ene-Liisiga teinud mitu lavastust, kus kooril on olnud oluline roll: näiteks "Savisaar" või "Tund, mil me teineteisest midagi ei teadnud" Hamburgis. Millise värvi suudab koor teie arvates lisada draamanäitlejate panusele?
Koori toimimise alusprintsiip on isiksuste allutamine üldisele. Läbi sellise individuaalse endasalgamise muutub koor väga nõudlikuks ja tugevaks mängijaks. Näiteks ma arvan, et "NO46 Savisaare" üks kahest peategelasest oli koor. Ellerhein on muidugi midagi sootuks muud kui "toobalite koor" Savisaare juurest, aga toimimisprintsiip on sama - konkreetse olukorra abstraheeritus peaks olema tulemus. Ja mida ühelt pööriöölt veel oodata, kui ühinenud neidude häälte värskust?
Küsis Eero Epner
7. detsembril 2015