Kõntsatormiga türannia vastu

Kolmel õhtul mängib eesti trupp Teater NO99 Nanterre'is teravat populismi-vastast pamfletti.

Vähe sõnu, peaaegu mitte ühtegi. Ja alguses naerdakse. Mis võiks olla toredam, kui vaadata, kuidas grupp näitlejaid alustab end ümbritsevas kõntsas dünaamilist tantsu? Kõntsas? Jah. Mõnusalt kleepuv kõnts - nagu õudusunenägu, millest ei õnnestu ka ärgates vabaneda. Kõnts katab kogu ristkülikukujulist lava ja selle eest kaitsevad vaid kõrged klaasseinad. Siiski üks soovitus: kui tahta pritsmetest pääseda, tasub mitte istuda esimesse ritta. Naerdakse küll edasi, kuid ilmed on juba rohkem krimpsus - näitlejad vahetavad kõrvakiile, sööstavad (lastemängulistesse) kõntsalahingutesse, kukuvad, klammerduvad üksteise külge. Tekkib kahtlus, et vaevalt küll nende riided väga kauaks värviliseks jäävad, kuid ometi ei oska ette aimata, mil määral mullane materjal kustutab nii tausta kui vormid, nii et kõntsast saab viimaks nii lavastuse teema, toetav element, see, mille vastu võideldakse kui ka metafoor inimsuhete olemuse kohta.

Laval on niisiis kaks gruppi ja türann, kes taandab tasapisi kogu maailma orjadeks, sealhulgas ka seksuaalseteks. Kui kaugele võib minna alanduse, väärikuse jalge alla tallamise, jõusuhetega leppimisega? Sellisel hetkel (kui teil on olnud mitte väga hea idee tulla teatrisse koos lapsega) ütled sa, et ta võib saalist lahkuda, et teatris ei olda kunagi vangis. Kas vaataja suudab taluda seda, mida ta näeb? Raskelt, ja seejuures pöördub tähelepanu tihtilugu paljudele kõrvalistele küsimustele. Kuidas tuuakse lavale nii suur hulk materjali? Millises vormis ta alguses on? Tahkes või vedelas? Kas tegu on soojas vees lahustuvate bioloogiliste puiduhelvestega? Jah. Kes pärast lava puhtaks teeb? Kas näitlejatel on ennast pärast etendust lihtne puhtaks saada? Vaatajana tajud sa samas, et need uitama läinud fantaasiakäigud ei vii sind sugugi eemale lavastuse tuumast, milleks võib lugeda ka üleskutset leida alternatiive. Alternatiive üldisele langemisele populismi. Alternatiive kauge pealtvaataja staatusele, sellal kui Alepo põleb põrgutules.

Euroopa ja selle Euroopa moodustavad inimesed on lavastuse NO43 Kõnts üks peateemasid. See on eesti trupi Teater NO99, keda juhivad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, neljakümne kolmas lavastus. Iga nende töö uurib uut žanrit, aga teeb seda vastu tavapäraseid ootusi. Iga lavastus kannab numbrit. Kui nad jõuavad üheksakümne üheksanda lavastuseni, läheb teater laiali. Aga sinna on veel aega. Oodates tulevad näitlejad kummardama, pealikku mänginud näitleja ikka veel oma kõntsases alastuses.