Muda kui vorm ja muda kui sisu

Kuidas šokeerida kodanlast, kes on Von Krahlis juba ammu perset näinud, küsib „Kõntsa“ vaadanud Hans H. Luik.

Teatri NO99 „Kõntsast“ lugesin esmalt Tiit Pruuli ägamist, kelle tütar Helena selles tükis mängib. Kena tütreke rebitakse paljaks ja koonupidi mutta. Ent laval pole ju Tiidu tütar. Seal väänleb etenduskunstnik Helena, loomas aasta üht meeldejäävamat rolli. Pühendunult mängib, tulemuseks on meeldesööbiv piiridenihutamine.

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on lavastanud balletti, mida tantsitakse mudas. Vormivõte on ühekorraga nii jahmatav kui loogiline. Mullas, hiljem mudas, näeme näitlejaid tantsimas, hiljem roomamas, justkui vastutahtsi, mingi väljastpoolt pealesurutud rütmi kütkestus.

Loe edasi

Hans H. Luik
Eesti Ekspress, 28. oktoober 2015