Savisaar. Blogi.

Vahipataljoni sõdurite püssipärad laksatavad tervituseks vastu treppi. Valimised võitnud erakonna värske peaministrikandidaat sammub massiivsest peauksest sisse, nägu naerul, mida ta ei suudaks alla suruda isegi siis, kui ta peaks. Ta tegelikult autos proovis isegi, aga ei tulnud midagi välja. Teda tervitab presidendi käsundusohvitser:

“Tere tulemast, härra...”. Stopp. Me ruttame liialt. Ühtegi etendust ei saa ette ära rääkida. Kannatust, mu kallis, eesriideni on veel aega.

Täna, 12. jaanuaril ei reeda kirjeldatud episoodi vääramatut

lähenemist veel miski. Tänavad on täidetud Sotsiaaldemokraatide valimisreklaamidega, mis kinnitavad, et muutusi ei tule – pool pead on ikka pool pead. Nende kõrval nuuksuvad Keskerakonna rohelised plagud:

“Anna meile võimalus (välja arvatud Jürile, kelle panime nimekirja lõppu), ja meie teeme teisiti!” Kallis Keskerakond. Teid asutati 1991. Sellest on möödas 24 aastat. Teil on olnud 24 aastat aega, et teisiti teha. Aga Kesk teab, et kui nad võidavad, siis mitte plakatite pärast. Tegelikult on ükskõik, mida nad sinna plakatile kirjutavad. Ühel testversioonil oli kogemata kirjas “Lorem ipsum...” ja fookusgrupp oleks ikka Savisaare valinud.

Partsi videopöördumine Saku Suurhalli ees külmetab ja anub, et Rõivas temaga debatti peaks. Tead ju küll miks - sest linna peal sõidab mingit sorti ahviambulants, mille külje peale on kirjutatud “Parts peaministriks”.

Selleks, et peaministriks saada, peab olema peaministri tasemel. Olema tähtsatega “sina peal”. Nagu kunagistes Res Publica valimisreklaamides, kus Parts, muide siis ju peaminister, oli kõrvuti oma aja maailma tähtsate meestega näitamaks, et ta on üks neist ja varjamaks, et ta pole just kuigi lobe välismaine suhtleja ja ütleb “honest” asemel “onist”. Rõivas teab, et aeg töötab tema kasuks. Ta laseb Partsil lunida, kuni lunimine piinlikuks muutub ja

siis lõpuks annab debati. Aga siis on juba hilja.

Siiski. Reedel tegi seni täiesti laitmatu mainega Pevkur midagi, millest ta on aastaid suutnud tänu maotaltsutajale sobilikele refleksidele hoiduda ning ütles välja omamõeldud mõtte ning kuigi psühholoogilise kaitse nõunik juba jooksis tema suunas, värske eufemism kaenla all, jäi nõunik hiljaks täpselt neli mikrosekundit.

“Sündmused said ikkagi alguse meediaväljaannete käitumisest,” jõudis Pevkur öelda, leides enda arvates sobiva momendi meediakriitikat teha. Ning tegelikult, eks meedia ajab ikka kopsu üle maksa küll.

See näib kõik väga tavaline. Kuid muutus on tulemas. Ma tunnen seda vees. Ma tunnen seda maapinnas. Ma haistan seda õhus. Maailm on muutunud. Ma räägin sulle sellest siin, kus me ei pea midagi müüma ega ostma. Siin me ei kaitse sinu psühholoogiat, ära karda. Jää kuuldele.

12. jaanuar 2015

Käisin eile Selveris. See on turvaline paik. Seal ei juhtu üllatusi. Kuni eilseni. Vaatasin leheriiulit ja nägin uut "Kultuuri ja Elu". Midagi selles mõjus kummaliselt. Vaatasin lähemalt. Tavaliselt on nende esikaanel "Nordi" võitlejad või Urmas Reinsalu. Seekord oli Jürgen Ligi. "Rahvuse mõttes olen konservatiiv," tsiteeris ajakiri teda. Ja ma hakkasin mõtlema. Millal see juhtus?

"Lähtudes nendest ideedest, mida ma olen avaldanud, määran ma end kui mitte kaotajaks, siis väga väikese protsendi häälte saajaks küll. Minu ideed ei saa olla populaarsed ja seetõttu on küsitav, kas on mõtet minna poliitilisse võitlusse, kui kaotus on silmaga näha." Nii kõneles Siim Kallas umbes 20 aastat tagasi. Ta oli veel Eesti Panga president, kuid juba liikusid kuulujutud, et Kallas tahab asutada uue partei. Kallas puikles, kuid ei eitanud. Ta ei uskunud, et tema julged ideed võivad vormuda valitsusparteiks. Kuid hõbekuulid olid sel ajal veel broneeritud lahkuvatele Vene vägedele. Varsti sündis Reformierakond. See oli muutustele suunatud partei. Juba nimi valiti vastav - reformide järgi, mida sooviti teha. Nende esimene valimisloosung oli "Meie muudame!" Hilisematel valimistel lisandus veel avangardseid hüüdlauseid. "Edasi! Vali parem tulevik! Teeme Eesti paremaks! Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka!" Neis kõigis oli sees tung teha otsustavaid samme, muuta, liikuda edasi. Ja siis mingil hetkel hakkasid tulema teistsugused sõnumid. "Hoia Eesti edu! Me armastame Eestimaad! Võid kindel olla! Uhke Eesti üle! Kindlalt paremal kursil! Kindlalt edasi!" Koos vanaks jäänud avangardiga paluti nüüd toast lahkuda kõigil reformistidel, kellel olid plaanis mingid reformid. Tüüri juurde astusid uue ajastu mehed, kes ei hakanud kursiga rapsima, vaid hoidsid rooli stabiilselt paigal, silm enam mitte horisondil, vaid uitamas rahulikult üle valijatemere. "Stabiilsusest" sai "reformi" asemel uus erakonda defineeriv sõna. Peagi avaldati ajalehes maineka reformierakondlase tõdemus, et tema arvates on Eesti valmis saanud. Kustutagem tuled ja mingem kodudesse laiali, siin pole enam midagi vaadata, asi on tehtud.

Taavi Rõivase mõne päeva tagune kõne ning Reformierakonna programm ei löönud sellesse stabiilsusmüüri mõra. Nad lisasid tsementi. Sellest annab märku juba Rõivase kõne ülesehitus. Esmalt muidugi jutt sõjast, hirmust ning ohust ehk samad teemad, millest räägiti ka IRLi ja sotside kogunemistel, ainult sõnade järjekord oli veidi teine. Kuid Rõivase sõnum ei olnud välispoliitiline. See oli sisepoliitiline. "Me oleme teinud kõike õigesti ja midagi muuta ei tohi" - selline oleks köögitüdruku kokkuvõte Rõivase kõne esimesest kolmandikust. Rõivasel on õigus. Palju asju on tehtud õigesti ja julgeolek on liiga habras asi, et riske võtta. Probleem on hoopis mujal. Probleem on selles, et Rõivase kõnes oli küll mitu salmi, kuid refrääniks ikka ja jälle seesama "midagi muuta ei tohi". Ükskõik mis teemal. Lauldud Lembitu-aegsel viisil torupilli saatel.

Sel hetkel tulebki taas meelde Jürgen Ligi ning tema esinemine rahvuskonservatiivse militaarajakirja "Kultuur ja Elu" kaanepoisina. See on märkimisväärne ajakiri. Samas numbris Ligiga avaldatakse näiteks artikkel, et eestlased ei ole kaasvastutavad holokausti eest. Enne Ligi olid viie ajakirjanumbri esikaanel Saksa mundris sõdurid ja ohvitserid, aga seal on olnud ka Lauri Vahtre ja kaks korda Urmas Reinsalu (tõsi, üks kord tänu sellele, et ta oli ühe kuulsa modelli spin-off). Mitte juhuslikult. Ajakiri kõnetab seda 4-5% valijaskonnast, keda on harjutud lugema IRLi valijateks. Nad on konservatiivid. Isegi padukonservatiivid. Ja nüüd on nende kaanepoisiks reformierakondlane.

Sest seda uus Reformierakond ongi. Ta on konservatiivne erakond. Mitte ainult rahvuslikult. Ka poliitiliselt. Rõivase kõne teine lõik võtab ette Savisaarele vastandumise. How so 90s. Siis jälle Ukraina. Siis jälle Savisaar. Siis Keskerakond. Siis sõda. Sekka ka väljendid nagu "paesel Eestimaa pinnal elav rahvakild", valimisi võrreldakse aga "poliitilise laulupeoga", ankurdades kunagise liberaalse partei rahvuslike fetišite külge. Ja ongi pool kõnet läbi. Ning siis lause: "Me ei paku niigi tundlikus rahvusvahelises olukorras ohtlikke eksperimente ega roosat revolutsiooni, vaid kindlaid ja läbimõeldud lahendusi, mida toetavad uuringud ning rahvusvahelised eksperdid." Jep. Ei mingeid eksperimente. Ei mingeid riske, reforme või katsetusi. Mitte mingit suurt plaani. Stabiilsus. Stabiilsus. Stabiilsus. Stabiilsus.

Tõsi, kõne viimases lõigus jõuab Rõivas lõpuks ka visioonini - umbes kolmkümmend lõiku pärast Savisaare tümitamist. Visioon on olla uus Soome. Kõik. (Veidi varem tsiteerib ta küll Periklest, kelle sõnul on naabrite kopeerimine mage, aga okei.) Ja siis veel programm. Programmi tutvustades piirdub Rõivas kuue reaga ja ütleb, et pensionid tõusevad. Loogiline. Sest Soomes on ju pensionid suuremad. Kui Rõivas hakkab loetlema Reformierakonna põhiväärtuseid, kõlab esimesena "järjepidevus". Veidi hiljem kasutab ta erakonna taktikast rääkimiseks väljendit "talupojatarkus". Waswas? Talupojatarkus? Really? Reformierakondlase suust?

Mul ole midagi konservatiivsuse vastu. Igale oma. Ma ei ole lihtsalt kindel, kas konservatiivsus on see, mida meil hetkel vaja on. Ja kindlasti ei ole ma kindel, kas partei, mis kunagi nimetas end reformide järgi, peaks end jätkuvalt nimetama liberaalseks parteiks. Ma ei ole Reformierakonda valinud, aga ma olen hinnanud nende julgust. Mind ei häirinud tegelikult isegi nende kõrkus ja elitism, sest nad olid selles ausad. Nad ei püüdnud meeldida taksojuhile või mulle ja see oli okei. Parimatel aegadel tundus, et nad on mehed ja naised, keda reiting väga ei koti, vaid nad teevad seda, mida ise tahavad, ning sageli oli nende tahe kasulik ka riigile. Neis oli ülbust ja visiooni. Nüüd on jäänud vaid ülbus. Ja paigalseis. Rõivase plakatifoto on kõnekas. See on mees, kes justkui kõnnib. Kuid parema foto saamiseks peab ta tegelikult seisma.

Sest "oleme nagu väike Soome" ei ole narratiiv. See ei ole jutustus. See on anekdoot, mille peale keegi ruumis peale anekdoodi rääkija ei naera. Millal see juhtus? Millal sai Reformierakonnast konservatiivne rahvaerakond? Kas Pronksiööl? Või hetkel, kui võimul olek muutus tähtsamaks kui muu? Öeldakse, et ajastu on teine. Meil ei olegi võimalik korrata romantilisi 90ndate alguseid, mil kõik oli muutuses ja reformideta oleksime lihtsalt surnud. Jah, ajastu ongi teine. Kuid vabadusi on endiselt vaja. Liberaalsus ideena ei aegu. Kus on teie kodakondsus-teemalised lubadused, Reformierakond? Ja veel. Suuri reforme on endiselt vaja. Haldusreformi Rõivas isegi ei maini oma kõnes. Selle asemel pühendab ta pika lõigu retoorilisele süljele, rääkides sellest, kuidas Reformierakonna edu taga on olnud... inimesed. Peaminister ise nimetab seda üllatuspommiks. Keegi toas ei naera.

Kuhu on kadunud vanad mehed, kellel oli visioon ja energia teha ebapopulaarseid otsuseid? Kuhu on jäänud noorte meeste julgus elada ja millal on see asendunud konservatiivsusega? Viimased neli aastat pole tehtud ühtegi olulist reformi välja arvatud mõned rahalised sürpriisid. Me oleme seisnud paigal. Ja nüüd tahetakse, et me seisaksime edasi paigal. Sest muidu me pole "nagu Soome". Ja muidu saab võimule Savisaar.

13. jaanuar 2015

Meeleolu on ülev. Estonia teatri fuajees pakuvad rahvarõivais näitsikud Kaitseliidu katelokkidest sõdurisuppi, peeglite ees siluvad prouad enne trepist üles minekut soenguid ja seelikuid. Ühe laua ääres peab sundimatutest ingliskeelsetest alus-öeldis-sihitis lihtlausetest koosnevat vestlust kaheksakümnendate ralliäss Ari Vatanen.

Välisukse kõrval seisab stendina kummalise kujundusega plakat, mille helesinisele taustale on läbisegi ja erinevas suuruses tähtedega sätitud hulk rohkem või vähem tuntud nimesid, selle vasakus ülemises nurgas on logo - käsi, mis hoiab mõlemast otsast lõkendavat pirdu ning mille veenidele, just lõike kohta, on tätoveeritud suurelt "25".

Plakati pealkiri on "Hirvepargist droonirünnakuni. Maiuspala tõelisele poliitikahuvilisele."

Estonia suur saal on valgustatud põhjamaiselt kargetes sinistes toonides. Sündmus on pidulik, Eesti esimene erakond, ERSP on saanud 25 aastaseks. Tegelikult sai asutamisest veerandsada aastat täis muidugi juba kuu aega tagasi, aga siis olid kohalike omavalitsuste valimised veel liiga kaugel, et tõelistele poliitikahuvilistele Estonia teatris maiuspala serveerida.

Erinevates ettekannetes ja paneelides on palju juttu sellest, kuidas toona, kui pirrud kõik kahel otsal lõkendasid, kui laevad olid puust ja mehed rauast, leidus meie paljukannatanud maakamaral seltskond kompromissitu moraalse kompassiga inimesi, kelle jaoks oli väikerahva enesemääramine ülim hüve. Hüve, mille eest oldi valmis kannatama, mille eest marsiti tänavatel ja seisti Balti ketis. Seda viimast vist küll korraldas keegi teine, aga kes see ikka neid 25 aasta taguseid asju nii täpselt mäletab, igatahes

printsiibid olid selged ja Tunne Kelam räägib neist nii hingestatud moel, et prouad, kes enne soenguid kohendasid pühivad nüüd silmanurgast pisara.

Tunne Kelam lõpetab oma jutu ning kutsub järgmiseks lavale oma hea sõbra Hispaaniast, Partido Populari juhtiva figuuri Alejo Vidal-Quadrase, kes saab saalilt sooja aplausi. Oma kodulinnas Barcelonas on Vidal-Quadras tuntud eelkõige kui Kataloonia ning Baski iseseisvuse üks kõige tulisemaid vastaseid, kes on esinenud väga krõbedate väljenditega

sedalaadi separatismile sihitud rahvusluse suunal.

Aga mitte sellest ei taha Alejo täna rääkida. Tema ettekande pealkiri on "Luues ja lammutades liite – erakondade roll poliitiliste muutuste esilekutsumisel" ja seal on juttu peamiselt sellest, kuidas Euroopa tulevikuks on konservatiivsus ning kristlikud väärtused. Rahvas kuulab, prouade silmanurgad kuivavad ära, ruumi täidab rahulolu.

Ja saabubki kauaoodatud vaheaeg ning inimesed voolavad saali ustest välja, et võtta veel üks kausitäis toitvat sõdurisuppi ning proovida rinnale Eerik-Niiles Krossi kampaaniasärki. Samal ajal kogunevad saali lavale IRL-i kandidaadid, kes teevad üheskoos meeleoluka grupipildi, mille taustaks on küünrakõrguste tähtedega loosung

VALIMA, mille kohal kõrgub eksimatult äratuntav, must taeva poole tõstetud rusikas. Black power rusikas.

Ma tunnen, et mul hakkab kõhus keerama. Vist on maiustamist veidi liiga palju saanud. 25 aastat on pikk aeg. Paljud inimesed jõuavad selle ajaga sündida, lõpetada põhikooli, minna Riigikokku, lõpetada keskkooli, minna volikokku, kaotada süütuse. Taimed idanevad, kasvavad, närbuvad. Käbist kasvab puu, piisast saab torm. Isegi mandrid nihkuvad 25 aasta jooksul veidi. Kuid Eesti poliitikas 25 aasta reegel ei kehti.

Järgmisel hommikul saan kutse. "Saadan Paju lahingu aastapäeva tähistamise kava. Lubaduse tulla on andnud Ants Taul, kes esitab kohapeal torupillil väidetavalt Lembitu-aegse Eesti sõjamarsi."

15. jaanuar 2015

1. Jookse.

2. Kas Sa oskad nimetada mõnda siseopositsionääri, keda on saatnud edu? Kes on tõesti suutnud partei sees midagi muuta? Kes on hakanud vastu ja kes on demokraatlikult suutnud tõusta troonile või vähemalt mõjutada asju? Suudad? Sest meenuta Andres Herkelit. Meenuta Silver Meikarit. Meenuta Rainer Vakrat, Liina Tõnissoni, Aivar Riisalu, Sven Mikserit (seda eelmist Mikserit). Meenuta Kadri Simsonit. Meenuta iseennast. Jookse.

3. Võimu ei anta. Võim võetakse. Jookse.

4. Kui juhtubki, et esimehe koht jääb vabaks - mis Sa arvad, mis juhtub? Vaata ringi. Vaata, kes on erakonnas. Vaata Kõlvartit. Vaata Toobalit. Vaata Kotkast. Vaata Toomi. Vaata Sarapuud. Vaata Klandorfi. Ja vaata uuesti Kõlvartit. Nemad on hundid. Sina oled panda. Sa oled tore mees. Sa oled hea mees. Su ideed on õiged ja Sa liigutaksid erakonda õiges suunas. Aga pandad ei jää ellu. Hundid jäävad. Jookse.

5. Kunagi Sa võtsid riski. Sa mängisid Vene ruletti, kuigi Sa teadsid, et ellujäämisvõimalused on napid. Sul oli üks kuul rauas. Sa panid selle oimukohale. Vajutasid. Midagi ei juhtunud. Sa jäid ellu. Kuid Sul oli see kuul veel alles. Sa oleks võinud seda kasutada. Sa ei kasutanud. Sa lasid selle kuuli lumme ja jalutasid minema. Sul oli üks võimalus. Sa ei kasutanud seda. Jookse.

6. Võib-olla Sa ei tahagi? Võib-olla ongi Riigikogu aseesimehe koht Sinu natuuriga kõige paremini sobiv paik? Pole võitlust, pole ohtusid, pole hirme. See on okei, kui Sa nii mõtled. Inimene peab leidma koha, mis sobib talle kõige paremini. Siis on tema õnnelik ja inimesed tema ümber samuti. Tahad Sa olla õnnelik? Siis jookse.

7. On veel need Sinu valijad. Pool aastat tagasi oli Sinu poolt üle 8500 inimese. See on suur arv. Savisaarel oli vähem kui 10 000 häält rohkem. Kujuta korraks kõiki neid 8500 inimest ette. Lahuta neist sugulased ning sõbrad ja ikka jäävad tuhanded inimesed, keda Sa kunagi kohanud pole, kellega kunagi rääkinud pole, kuid kes ometi läksid ja ütlesid, et nad usaldavad kõigist kõige rohkem just Sind. Mida Sa vastad neile? "Aitäh"? Kas nii jääbki? Kas Sa ei taha kunagi neile vastata: "Aitäh, ma hakkan nüüd tegema, sest minust sõltub midagi"? Mis on Sinu vastutus nende ees? Ja nüüd kujuta uuesti ette neid 8500 inimest. Tulemas aeglaselt Sinu poole. Pettununa. Neid on alt veetud. Mida teha? Jookse.

8. Sa õnnestusid linnapeana. Sa hakkasid vastu Savisaarele. See jääb Sulle alati. Midagi muud enam ei tule. Jookse.

9. Kas Sa tead, kuidas nad Sind kutsuvad? Selja taga, need teised erakonnad? Sa meeldid neile. Nad tahaksid, et Sa oleksid nendega. Sa ju tead seda, sest oled nendega ise rääkinud. Aga nad kutsuvad Sind nii: Abi-Ratas. Tead, kes on Abi-Ratas? Ratas, mis ise ei veere, vaid toetab suurema ratta veeremist. Siis veere.

10. Jookse, Ratas. Jookse!

19. jaanuar 2015

Reformierakonna reaktsioon slipile oli tüüpiline. Kui inimene käitub hetkeks nii, nagu ütleb tema loomalik alateadvusesse surutud impulss, tema tegelik mina, tema poliitiline id, vabandab inimene kohe: "See polnud tegelikult mina. See oli keegi teine." Mida ütles Reformierakond? "See polnud meie. See oli projektijuht Hannes." Seda nimetatakse poliitikas Nukitsamehe-efektiks - ära võta slippi omaks, vaid pane tanki üks väike metslane.

Reformierakonnal on sageli slippe. Nende tungid on rohkem alla surutud kui kellelgi teisel. Rohkem kui ükski teine erakond peavad nad täna olema miski, mida nad tegelikult olla ei taha. Aastaid tagas karjusid Peep Aru ja Toomas Tein linnatänaval: "Antropovit! Antropovit!" Antropov oli politseidirektor. Aru oli Aru ja Tein oli ka Aru. Aga nad olid aru kaotanud. Nad olid purjus. Ja sel hetkel tungis neist välja pseudoliberaali ürgne kutse - nad nõudsid kordnikku. Nad tahtsid korda. Nad tahtsid võimu. Nad tahtsid, et kui saluunis puhkeb tüli, ratsutaks linnakese šerif nende vile peale kohale. Ametnike sundparteistamine on selle lahja loputusvesi. Reformierakonna tõeline, alateadvusesse surutud iha on pilt, kui peakordnik jalutab mööda linnakese ainsat, joonlaua järgi tõmmatud tänavat, vaadates kõikidesse akendesse, kontrollides, kas laual on ikka sinimustvalge sepik. Reformierakond ei öelnud seda avalikult. Kuid Freudian slip päästis selle välja. Ja reaktsioon? "See polnud tegelikult mina. See oli alkohol."

Kuid Freudian slippe ei tee ainult Reformierakond. Samasugune slip oli ka Laari püssilask Savisaare pildi pihta. See polnud isiklik vaen. See oli eraldusjoone tõmbamine. See lask oli põhimõtteline. Ühele poole seda lasku jäi isamaalisus, mis kaitseb ennast relvaga. Teisele poole jäi Rahvarinne, mis tutistab vaenlast lauluga. Ühele poole jäi esimene vabariik, teisele poole Keila-Joa lukssuvila. Kui Laar esimest korda peaminister oli, keeldus ta valvuriputka ehitamisest oma koduõue, sest see oleks olnud nõukogulik. Ta tahtis tõmmata piiri. See tahe oli kompromissitu, sünge, loomalik, kuid poliitiliste kompromisside tõmbetuultes oli ta pidanud seda varjama, selle maha matma. Kuid sel hetkel lasketiirus enam mitte. Laar tõstis püstoli. Kuul, mis hakkas lendama Savisaare pihta, ei olnud tema lask. See oli IRLi Freudian slip.

Ja reaktsioon? "Seda ei teinud mina. Seda tegi Nuki. Ma ei saa rohkem rääkida, telefon sai täis."

Freudian slip oli ka Jürgen Ligi "sisserännanu poeg". Tõnis Lukase "mugavuspagulane". Urve Palo riigistamisunistused. Kui te tahate teada, mida parteid tegelikult tahavad, mida nad tegelikult mõtlevad, kus on nende tegelikud ihad, siis otsige nende Freudian slippe. Kõik muud skandaalid on vaid skandaalid. Kuid Freudian slipid on tõde. Ja ühe mehe jaoks kohutav tõde. Sest slipi hetkel kattub ühes pealinna kontoris väike projektijuht Hannes külma higiga. Ta teab, et lõpp on lähedal.

PS Ja Keskerakond? Keskerakond ongi puhas Freudian slip. Keskerakonnal ei ole alateadvust. Neil ei ole allasurutud tunge. Nad ei varja midagi, nad ei ahista ühtegi oma impulssi, nad ei loorita oma ihasid. Tramm "Moonika" on nende id, ego ja superego koos, kaunistatud kahe kuratliku sarvega. Kui teadvus on mantel, siis Keskerakond valitseb, vooder pealpool ja kõigile näha. Kui keskerakondlane heidab diivanile muret kurtma, jäävad psühhoanalüütikud magama. Ja maniakid ärkavad.

20. jaanuar 2015

Angelfeet: siin pole armastust

_Miks te tulite?

Ma tulin ketse ostma.

_Milliseid ketse, me oleme ju teater?_

Tegelikult ma tahtsingi teatrisse tulla. 

_Meil on praegu proov... võõraid ligi ei lasta. Mida te oskate?_

__

Aga ma võin ükskõik kellele orgasmi anda 2 sekundiga. 

_Kuidas?_

(Angelfeet puudutab meie kaastöötajat, tema kaelas sähvatab korraks rikkalike kalliskividega kee.)

_Uoooooooooohhhhhhhhhh...ohhohohoo_

__

Ma olen nagu kuningas Midas. Kõik mida ma puudutan, saab orgasmi...

__

_Oiooooi ohoho ... see ei jää ju kuidagi järele..._

(Angelfeet nipsutab sõrmedega, kaastöötaja rahuneb).

_Isegi raamatud kukkusid riiulist alla praegu. Kuidas sa seda teed?_

Armastus. Seda on minus lihtsalt nii palju. Jah, ma armastan kõiki. Ma

uitan linnas, tänavail ja turgudel, otsin neid, keda mu hing armastab.

Ja ma leian neid kogu aeg. Varem ma kutsusin neid kaasa oma korterisse,

kuid tänapäeval on mul muide veebisait ka, teen sealt iga nädal

otseülekandeid.

_Nii, mis on veebilehe nimi? _

Selle nimi muutub iga hetk vastavalt sellele, milline sõnakombinatsioon

on just sel hetkel netikasutajatele kõige ahvatlevam. Eile kell 19.03

oli minu saidi nimi näiteks saeiusumisnüüdsaab.org [1] aga hetkel

peaks olema kimbukemürririndadevahel.net [2]. Aga küll te selle üles

leiate, minge lihtsalt internetti.

_Palju sellega raha teenib?_

Detsembris näiteks 60 tuhat eurot. Jõuluõhtul oli mul muide rekordarv

vaatajaid, 7300 inimest ühel ajahetkel. Pereisad, omanikud, üks

surnukuuri töötaja ja üks kosmonaut.

_Mida nad teilt tahavad?_

Nad ainult vaatavad ja ootavad, millal ma käega nii teen. (Teeb jälle

liigutuse).

_Aaaaaaaaa.....aiaa..._

Vabandust. Ja siis nad kukuvad kõik sinna, kus nad on, vahel ma näen

neid läbi sisselülitatud kaamera, näen, kuidas nad erinevatel

põrandatel tõmblevad. Muide, tahate natuke raha? Võtke...

_Aga mida te Eesti poliitikast arvate?_

Siin pole armastust. Vaadake kasvõi Reinsalut või Partsi. Või Ligi.

Või Savisaart. Neis oli ehk kunagi armastust aga enam pole. Nad ei

mõista, et aeg on lahku minna. Kaduda rahvamassi sekka. Minna ja

puhastuda kuskil.  

Aga nad hoopis pingutavad ja hõõruvad, näost punased aga rahuldust ei

ole. Siis nad laenutavad efektiivseid busse koos järelkärudega ja

kleebivad neid täis teletupsumaailma maastikke, kuid neis bussides ega

nende ümber ei ole kangelasi. On vaid väikesed rebased, kes nikuvad

õunapuuaedu.

_Mis meist saab?_

Iga lõpp on millegi algus. Uued ajad on tulemas. Ma tean seda. Ma

kuulen seda. Ma näen seda taevas. Kas ma tohin siia teatrisse tööle

jääda?

_Jah._

Links:

------

[1]

http://xn--saeiusumisndsaab-tzba.org

[2]

http://xn--kimbukemrririndadevahel-jpc.net

21. jaanuar 2015

Meie blogitoimetusse helistas Rein Lang ja rääkis kaks tundi. Ta oleks rääkinud pikemaltki, kuid siis sai meie telefoni aku tühjaks. Hoolimata hilisest öötunnist suudles meie õiglaselt erutunud ja moraalselt entusiastlik poliitekipaaž naisi ja oma eraelusid hüvastijätuks ning tormas ärataotud ja täishigistatud klahvidega rüperaali juurde ühes vanalinna keldris, et üles kirjutada Rein Langi mõtted. Me teadsime, et vabariigi saatus sõltub ainult meist - kui kiiresti me reageerime, kui teravad me oleme, milliste vaimukustega täna miljoneid üllatame. Ja kuulake nüüd, mida Lang meile rääkis. Ta ütles:

"Noh, Teater NO99. Mul on teile mõned uudised. See kraam, mis te teete - sotsiaalne teater - see võis kunagi isegi olla veidi novaatorlik. Kui kõik teised tegid lugusid 13-aastasest tüdrukust, kes armastab sama vana poissi ja nende vanemad ei ole väga okei sellega, sest seal on mingi suur suguvõsade vaheline kamm, siis sellel taustal tundub naftakriisi üle oiutamine tõesti päris rebel. Aga see pole seda enam ammu. Teie poliitiline teater on nüüd aastavahetusprogrammide tavapärane osa. Seal on teie koht - Henrik Normanni ja sajanda Savisaare paroodia vahel. Sest teha muusikal Savisaarest ei ole kõige geniaalsem mõte. Tõesti ei ole. See on konjunktuurne mõte. See on konformism, mitte mäss. Orgunnida kambakas ja olla üks peksja paljude seas ei ole kodanikujulgus. See on kunstnikuargus. Ja mitte osaleda poliitikas, vaid selle üle puu tagant koos Normanniga irvitada on lihtsalt hale. Parem olge ausad ja tehke lavastus süütu 13-aastase tüdruku trukkimisest, keda enamus linnakeses vihkavad. Sest seda te ju oskate. Seda te juba teetegi.

Üks teie tüüp ütles lehes, et kui teater on poliitiline, siis on see reaalne ja ohtlik. Tõesti sellist ila pean kuulama? Kas Balti jaama tagune kell viis hommikul on kuidagi turvaline ja poeetiline, aga teie untsuläinud improvisatsioon teemal "Savisaar on suht paha mees" ohtlik? Olgem ausad. Teil ei ole kunagi näpud sahtli vahel, vaid alati otsapidi grimmikarbis, et määrida mööda nägu laiali veidi valget minki ja ninniotsa teha väike punane laiguke, et siis minna ja olla hästi-hästi ohtlik. Aga hull ei ole mitte see, et te ei lähe kunagi nii reaalseks, et see paneks maa värisema ja kimäärid karjuma. Hull on see, et te ei tee ju tegelikult poliitikat. Sest te olete argpüksid. Te olete pagejad. Nagu kõik teised kultuuriinimesed."

Taas hakkasid klõbisema meie ekipaaži näpud. Nad kirjutasid:

Te olete jalga lasknud. Millal see juhtus? Millal kultuuriinimesed otsustasid, et palju mugavam on laiata oma riiklikult kinni makstud turvahällis kui minna ise hands on? Millal te jalga lasite? Millal te kartma lõite?

Teile ei pruugi meeldida erakonnad. Aga te vajate neid. Sest kui teie võtate demokraatialt legitiimsuse, siis erakonnad annavad selle. Rosimannusel on õigus: teis ei ole Meri, Krossi ega Soosaare kvaliteeti, kes ühiskonna lõhestamise asemel seda ühendasid - isegi kui neile ei meeldinud kõik, mis ühiskonnas toimus."

Kusagil kõlas gong - olime täis saanud maagilise 20 000 tähemärgi piiri! Me juubeldasime. Lisaks olime leidnud kauaoodatud võimaluse kottida Rosimannust. Üks meie seast ei olnud kaks aastat keppi saanud ja ta kahtlustas, et see oli Rosimannuse salasepitsus, kes võitleb niiviisi vaba Eesti vastu. Nüüd lõpuks ometi sai Kuri teenitud palga!

Ja taas hakkasid ühes vanalinna keldris klõbisema klahvid, millelt olid tähed juba ammu maha kulunud. Kuid arvutiekraanile ilmusid nad ometi. Ükshaaval. "M i l l a l s e e 

22. jaanuar 2015

EKRE kutsub kõiki isamaaliselt meelestatud vabatahtlikke homme südaööl Tõnismäele, et taastada ajalooline Pronksiöö lahing. "Ootame kõiki ausa silmavaatega eestlaseid, keda meie andmetel on 64, taaselustama meie rahvuslikku uhkust," ütles erakonna esimees Mart Helme oma Vabadusristi-kujulisest kuivkäimlast. "Pronksiöö lahing on ladunud vundamendi meie rahvuse suitsusaunale. Kuid selles saunas on taas sees majavamm. Kõrvetagem välja need nusserdised!" ütles Helme ja pühkis end kooseluseadusega. "On ainult üks tee Eesti kroonilise haiguse ehk nn. vene küsimuse lahendamiseks," lisas Helme seadust silmitsedes.

22. jaanuar 2015

EKRE paneb kõigile meediaväljaannetele südamele, et edaspidi ei eksitaks. "Kinnitame veel kord, et vennad Helmed ei ole vennad," sõnastas EKRE. Lõpetuseks täiendas noorem vend Martin Helme: "Eesti polegi kedagi, kellega vennatunnet tunda."

23. jaanuar 2015

Täna, aastal 798 Madisepäeva ajaarvamise järgi, teatas Indrek Hargla, et loobub rahvuse nimel kõigest. "Olen otsustanud lahti öelda seljankast, rassolnikust ja Vene juustust," teatas Hargla kasetohule kirjutatud pressiteates. "Tõsi, minu jaoks on traagiline, et ma ei saa käia enam vanalinnas oma ürgkrimkade jaoks ainest kogumas, sest vanalinnas on ju see Vene tänav - kuid rahvuse nimel olen ka selleks valmis."

Hargla teatas samas, et ta ei peatu ainult sellega. "Koos Sutropiga uurisime ühe suitsupausi ajal läbi kõik eesti keele sõnad ning tegime kindlaks okupatsiooniaja keelelised jäänukid. Olen otsustanud loobuda kõigist tegevustest ja asjadest, mida kirjeldavad sõnad on vene laenuga." Nii ajas Hargla demonstratiivselt ahju kogu talveks varutud kapsa ja porgandi, sest need sõnad on vene päritolu. "Püüdsin põletada ka tatart, aga see raisk ajas suitsu sisse mu taresse. Õnneks sõi Sutrop viimane kord ära kõik präänikud." Lisaks ei kasuta Hargla enam kunagi sõnu nagu "kirka", "munder", "niit" ja "jõmpsikas". Hargla täiendas: "Kui kirjanike liit kavatseb mind veel nimetada "tubliks" kirjanikuks, löön kõigile kirka... see tähendab labida pähe. Nad ise võivad olla "tublid"," puhises Hargla isamaaliselt.

Siiski ei ole miljonite lemmiku uni rahulik. "Kõige raskem on see, et pean loobuma nüüd täielikult kirjutamisest arvutil, sest ka sõna "klahv" on vene päritolu."

24. jaanuar 2015

Mõned aastad tagasi saatis Edgar Savisaar Lasnamäe inimestele kirja. Ta teeb seda sageli - neis kirjades ta kotib riiki ja kiidab ennast. Ta murendab kivi kivi haaval Eesti riigi niigi õhukest mainet lasnamäelaste silmis ning laob kõik mahapudenenud kivid enda kindlusmüüri. See on juba päris kõrge - ulatub peaaegu taevani. Ja sealt, taevastest kõrgustest, kõneles Savisaar ühes oma kirjas Lasnamäe spirituaalsusest. Ta ütles, et uus kirik ei ole lihtsalt kirik - ta ütles midagi sellist, et Lasnamäel on spirituaalsuse potentsiaali. Ta nägi Lasnamäes mitte ainult magalat või kohta, kus "olla", ega isegi huvitavat ja metsikut eksootikat, mis tõmbab siia mitmeid Eesti kultuuritegelasi. Ta nägi Lasnamäes midagi enamat. Savisaar kirjutas venelastele, et teate, see paik, kus te elate, on täis mingit kummalist energiat. See on peaaegu et teie Jeruusalemm: täis pühadust, erilisust, õnnistust. Nii ütles Savisaar Lasnamäe kohta.

"Väärtustamaks riigi- ja rahvussümbolite kasutamist igapäevaelus, toetame lipuväljakute rajamist kõigisse suurematesse asulatesse. Teeme kõik, et Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks oleksid meie maalt kadunud viimasedki okupatsiooniaja keelelised jäänukid. Korjame kokku ja anname muuseumisse seni veel avalikku ruumi risustavad üksikud tänavasildid, mis on kahes tähestikus." Nii ütleb Reformierakonna tuim kardinal Urmas Sutrop. Tal on plaan. Ta teab, et linnaruum ei ole poliitikas kunagi niisama linnaruum. Linnaruum on lahinguväli. Linnaruum on koht, kus poliitika ennast kõige reljeefsemalt noa ja kahvliga alasti võtab. Linn on kas meie oma. Või nende oma. Vahepealset puhkepeatust ei ole. Spirituaalne Lasnamäe? Käige muinaskuradile, ütleb Sutrop oma nuhvelist Savisaare kirja lugedes.

Mis juhtus Pronksiööl, ei olnud ainult ühe samba või sümboli eemaldamine. Selle eemaldamisega tõmmati püksid maha ka neil, kes pidasid linnaruumi tähenduste, rahvuste ja kultuuride sulatusahjuks, mis 30ndate Budapesti või 80ndate NYCi vaimus näeb linna kui tiiglit, kui liitumispunkti, kui maailma pähklikoores. See pähklikoor purunes kraanaroomikute all kiiremini, kui sa jõuaksid öelda "multi-kulti", väikesed palve-Helmed rippumas kraanajuhi peegli küljes. Kuid see kõik ei tulnud ootamatult.

Andres Kurg on jälginud kõige halastamatumalt, milliste sammudega venelaste jaoks oluline koht juba varem justkui depolitiseeriti. "Justkui". Sest tegelikult oli see kõik poliitika. Poliitika, et jätta venelased ilma "oma" kohast linnaruumis. Kunagi oli Pronkssõduri ees väljak, kus toimusid nõukogulikud rituaalid ja riitused. Siis rituaalid lõpetati, gaasiarvete tõttu keerati kinni igavene tuli ja hakati mõtlema, mida edasi. Mõned arhitektid tegid ettepaneku: kujundame paiga ümber nii, et siin võiksid käia kõik, et see koht mäletaks kõiki neid, kes sõjas surma said. "Kiitos," öeldi neile ja lükati plaan Jüri Toomepuu nimelise vakstu alla. Sest juba olid teised plaanid.

Üpris varsti istutati väljaku ja tänava vahele üksteist sidrunipuud (imporditud muidugi Soomest), tänavale toodi aga trollipeatus. Hetkega oli võetud väljakult tema rituaalne väärtus. Sidrunipuud moodustasid esimese rindevalli, nad eraldasid väljaku tänavast - ja väljak, kus Griša vanemad käisid oma vanemaid meenutamas, oli hetkega jäetud suvaliseks võsataguseks platsiks ühe trollipeatuse ees. Ta ei avanenud enam linnaruumi, ta ei olnud enam osake linnast.

Siis võeti üles ka sillutis väljakult ja istutati asemele muru, ning - nagu Kurg märkab - tõmmati diagonaalne tee üle väljaku Rahvusraamatukogu kartoteekide juurde. See polnud enam tähendustega laetud koht, see polnud isegi enam võsatagune hiis, vaid see oli tänavajupike - Pronkssõduri põik. Jah, Pronkssõdur. Tema pidas veel vastu. Kuid tema ette istutati lillekesi ja murukest, ta ei asunud enam optiliselt endise väljaku keskel, vaid muutus lihtsalt eraldiseisvaks kummaliseks aiapäkapikuks kusagil keset võõrasemasid. Kuid ta pidas veel vastu. Kuni teatud päevani, Reformierakonna D-dayni, mil Ansip otsustas avada teise rinde. Sellest päevast peale on Griša, tema sõbrad ja tema vanemad käinud kesklinnas ühe korra - siis, kui teetööde tõttu tegi buss nr 63 väikese ümbersõidu läbi Vabaduse väljaku. See paik oli nende jaoks palju muutunud.

Küsimus ei ole selles, kas Pronkssõduri eemaldamine oli õigustatud või mitte. Küsimus on selles, kuidas poliitika on tõrjunud venelased Tallinna kesklinnast välja. Neil ei ole siin kohta. Sest tähenduslikud paigad tekivad linnaruumi läbi sümbolite: ja ennekõike läbi monumentide või ehitiste. Kus võiks Griša käia? Vabaduse väljakul? Vaevalt küll. Tammsaare pargis? "Estonia" taga? Hirvepargis? Lauluväljakul? Viru ringil? Eelmisel aastal käis üks Griša sõber kesklinnas Mordori alleel Psühholoogilise Kaitse kontoris tööd küsimas, aga ta oli unustanud maha oma sõrmuse ning tööd ei saanud. Või käia Solarises? Jah, Solarises. Käige seal. Aga ülejäänud linn on meie oma, ütleb Reformierakond. Ja ütlevad ka kõik teised. "On täiesti selge, et Venemaal on siin tugev ja lojaalne viies kolonn. Need on näiteks GRU ohvitserid, kes omal ajal jäid siia, nüüdseks küll juba soliidses eas, aga mitte teovõimetud. Nad on igal juhul võimelised tagalas segadust külvama, olukorda destabiliseerima," ütleb Mart Helme. Tema ja Sutropi vahel ei ole vahet. Griša vanavanemad on nende jaoks endiselt okupandid. Ja nad elavad tagalas. See linn siin on tagala. Ja tagala peab kuuluma meile.

Griša astub välja oma üheksakordse maja viiendast püstakust. On tuuline, siia puhuvad tuuled otse merelt. Ta tõmbab jopeluku kinni ja mõtleb, mida teha. On pühapäeva hommik. Vanemad on kirikus. Ise ta kirikus ei käi, sõbrad ka ei käi. Minna jõlkuma? Siin, Lasnamäel, on palju ilusaid kohti. Näiteks tänavad nagu Mahtra ja Ümera. Seal on linna kõige paremad peksukohad, kuid milleks. Griša vaatab oma peopesi. Neist ühes on kollane kriitpaberil kirjake, päises väike seksihimuline orav. Seal seisab: "Võtame eesmärgiks püstitada aastaks 2018 Tallinnasse Maarjamäele Ajaloomuuseumi naabrusse kommunismiohvrite mälestusmemoriaali, koostöös Tallinna linnaga mälestusmärk Jaan Poskale tema sünnipäevaks ja Viljandisse Vabadussõja mälestusmärk." Griša kortsutab kirjakese kokku ja viskab selle prügikasti poole. Meretuul napsab kägardise enne maandumist endale ja kannab minema. Ta kannab minema ka Griša. Griša tõuseb oma maja kohale, seejärel linnaosa kohale, ning hakkab tasapisi lendama kesklinna poole. Griša sirutab käed laiali. Ees on tema elu pikim reis. 

25. jaanuar 2015

Edgar Savisaar, 16. jaanuaril: "Ühe riigiteatri repertuaari on võetud etendus Savisaarest ja Tiidus teatas, et ta maksab selle kinni. See tähendab, et ta teeb avaliku rahaga tsirkust. Eks tema siht on selge, see on Keskerakonna uputamine, muud eesmärki ma siin ei näe. Ja selle nimel on kultuuriminister valmis maksma kui palju iganes."

26. jaanuar 2015

(Leitud koristaja poolt 20.01.15)

Sa saad aru küll, kui see juhtuma hakkab. Peasekretär helistab ja vabandab, et sind nimekirjas tahapoole lükati. Sellel on alati loogilised põhjendused. Numbrid. Tagasiside. Ajutine avaliku arvamuse muutus seoses Ukrainaga. Peasekretär oskab õigesti su küünarnukki puudutada ja kui ta ütleb: “Me hindame, et sa oled valmis erakonna eest kuuli võtma”, kõlab see nii, et sa tahaksid teda emmata.

Poole aasta pärast kutsub su parim sõber sind lõunale. Muidugi! Nad lasevad seda alati teha parimal sõbral. Kohtumine algab soojalt, meenutate vanu aegu, kuni lõpuks magustoidu taga jõuate asjani. Sa oled väljas, ütleb sõber. Fookusgrupid näitavad, et noored ei tea, kes sa oled ja vanade arvates oled sa liiga pehme ega tunne tänase
maailma mehhanisme. Su refleksid pärinevad ajast, mil mees tegi naisele ukse lahti ja aitas mantli selga. Facebookis mõjud totakalt.

Kuid ära muretse, sulle tehakse pehme maandumine Eesti Loto nõukogus. Ja mis puudutab partei tagatuba, siis sinu jaoks on uksed alati lahti, sellel toonil öelduna tähendab seda, et nad teevad näo, et kuulavad sind ja saadavad sünnipäeval pudeli Vana Tallinnat. “Me ei jäta omasid tee äärde! Kohalikel valimistel vaatame, seal on rohkem
võimalusi!”

Ega ma loll ei ole. Ma nägin ammu seda aeglaselt langevat mõõka oma pea kohal. See bussituur enne eelmisi valimisi, kus kümnest väikelinnast kaheksas polnud kedagi minu valimisbussile vastu tulnud, see ütles kõik. Ühes sellises linnas otsustasin ise ringi kõndida. Nägin koolimaja ning astusin sisse. Koridoris olid üleval laste joonistusvõistluse pildid teemal: “Õudus”. Seal olid akvarellid koletistest ja vaimudest, kuid kõige viimase pildi allkiri oli “Poliitik” ning selle peal oli joonistatud minu nägu. Et paremini aru saada oleks, oli mulle tasku peale kirjutatud ka minu nimi. Keegi oli pastakaga juurde kirjutanud: "munn".

Ma mõistan signaale. Mul on head antennid. Ma näen sosistavaid nägusid ja kõõrdpilke. Ma olen mõttetu selles muutunud maailmas. Isegi täna olen ma suurema osa oma elust elanud Nõukogude Liidus. Sellist Eestit nagu ma tahtsin, ei tule enam. Kuid ainus, milles ma süüdi olen, on see, et ma tegin, mida ma oskasin. Riigikogu kulutšekid, te ütlete? Kas te teate, mitu ülikonda mul aastas kulus, et parlamendidelegatsioone võõrustada, küsin mina.

Kunagi sain ka mina valijatelt pikki kirju. Nii paljud ütlesid, et ma olen ainus, keda nad usaldavad. Ainus, kes tööd teeb. Ainus, kes julgeb öelda asju välja nii nagu nad on. Aus ja otsekohene Eesti mees par excellence. Par excellence! Just nii kirjutas üks kultuuritegelane. Ma oli 20 tundi päevas üleval ja redigeerisin erakonna programmi. Ma tegin peaministrile kõne, mille eest ta kiita sai. Ma ajasin põllul rahvast kokku. Ma tõin hääli. Ma olin esikaaneuudiste materjal.

Hetkel kui ma oma kahetoalises korteris seda kirja kirjutan, on mul kampaania stilisti poolt 2011 ostetud kampsun seljas. See on mõnus ja soe. Ma ei osanud varem hinnata _casual _stiili, kuid see hakkab mulle meeldima. Eelmisel nädalal ehitasin ma vanast šampusekarbist aknalauale linnumaja ja panin pekikuulikese rippuma. Internetist leidsin
projekti. Juba nädal aega pole ühtegi lindu tulnud. Ma ei usu, et nad üldse tulevad.

26. jaanuar 2015

hea mõte?" ja "Facebooki-aktsioon ootab kõiki kobedama kanni väljakutsest osa võtma!" kõrvale ka väikest pärastlõunast julgeolekudebatti, oli see sama huvitav nagu valimisnimekirjad kohtadel 30 kuni 100. Jutt oli kõigil sama, isegi sõnade järjekord oli sama: tank, kasarm, mina, tank, kasarm, mina, mina, NATO, mina.

Selline üksmeel valitses parteide seas viimati siis, kui Res Publica kuttide eestvõttel tõsteti toetusi parlamendierakondadele ja näidati väikese Taavi trääsa kõigile uutele tulijatele. See oli uhke trääs. Uutele tulijatele jäi see meelde - kuni tänaseni. Nüüd on uued tulijad taas ukse taga ja koputavad kop-kop-kop võimuuksele. Ja kui oma koju barrikadeerunud valija arglikult küsib, kes ukse taga on ja mis tal mõttes on, vastab uus tulija: Riigikaitse!, ning näitab selja taga laiuvat tankipataljoni, mis on end sisse seadnud vagura eeslinnaelaniku patsifistlikul murulapikesel.

Riigikaitse on neil valimistel nagu Eesti mehe armastus: juttu on palju, aga põhimure on ikkagi see, kuidas täna õhtul mitte ilma jääda. Kuidas jätta riigikaitses alles see, mis meil juba on. Eriti häbelikud on professionaalsed müürililled sotsid, kes oma valimisprogrammis ei paku riigikaitseks välja mitte midagi uut. Nad ei taha riskida, nad ei taha kõndida üle tantsupõranda, nad ei taha minna isegi diskoteegi uksest sisse. Sotside viiest riigikaitse-alasest lubadusest tõotavad kõik viis teha edasi täpselt nii, nagu seni on tehtud. Säilitame kaitsekulutused. Säilitame ajateenistuse. Säilitame osalemise missioonidel. Säilitame NATO kohalolu. Nemad, sotsid, tõmbavad NATOsse vajadusel traati ja panevad sealsed kärsad paika, kui nad peaksid tahtma välja tõmmata.

See kõik on loogiš. See on õige. Riigikaitses ei minda diskoteeki. Et sotsid kasutavad vana head poliittaktikat "räägime millestki, mis niigi juba on olemas, aga kui sellest räägime, siis tundub, et veel ei ole", on samuti täitsa nii. Tõsi, sama hästi võiksid nad lubada "Paneme Pulleritsu suusatama!". See on loodusseadus ja see on vääramatu. Sotsid ei pinguta riigikaitses üle. Täpsemalt öeldes: nad ei viitsi üldse pingutada. Teised erakonnad on siin tunduvalt erksamad.

Kõige reljeefsemalt keerutab diskoteegi peegelkeradega varustatud peasaalis Reformierakond. Sääraseid alfaisaseid nägi Eesti viimati 1998 Kastani baaris, kui oma eksitusest aru saanud tüübid igaks juhuks kõigil üle tahi tõmbasid. Ka Reformierakond on aru saanud, et nad on siiani alustanud vale jalaga. Nad on hüsteerias. Aga hüsteerias mitte riigikaitse pärast. Nad on hüsteerias, sest äkki kaotavad nad valimised. Hüsteerias, sest neil pole ideid ega Ansipit. Kuid õnneks nad teavad, mille pärast rahvas mures on. Nad ise ütlesid rahvale, mille pärast muretseda, ja nad teavad, et siit nurgast võib tulla hääli.

Võtkem ette nende riigikaitselubadused. See on sama külluslik nagu esimene Kofkini bistrooputka Tartus, kust alustas oma karjääri Ansip. Riigikaitsegümnaasium! Kogu ühiskonda hõlmava mobilisatsiooniplaani koostamine! Tasuta kahenädalased riigikaitsekursused! Riigikaitseõpetus kohustuslikuks! Kaks korda rohkem kiirreageerimisvõimega politseinikke! 100 päästeautot! 300 politseiautot! Tasuta tanki-Ants igasse kodusse! Reformierakond pole ainuke. IRL tuleb nende pakkumistega kaasa ja tõstab panuseid lubadustega tõsta liikmete arvu Kaitseliidus (millega liitumine on siiani olnud küll vabatahtlik) ning tegeleda psühholoogilise kaitsega (sest Toompead rünnatakse). See pole enam riigikaitse. See on juba militarism. Ja hoopis siit algab neid valimisi defineeriv joon.

Nende valimiste Suur Narratiiv ei ole Põhjamaa ega Soome saun, vaid Hirm. See on see, millega meid leili aetakse. Aga hüsteerias ei tehta ratsionaalseid otsuseid. Ei küsita küsimusi. Kui riik seisab eksistentsi lävel, on muutused liigsed ja kõige üleliigsemad on tegelikud muutused. Sest iga muudatus võib vallandada sõja. Ja ainult nemad, erakonnad, kaitsevad meid. Kui Ken-Marti poseerib IRLi suurkogul kaks numbrit liiga suures lapilises kostüümis, rahvuslikud Gucci prillid ees, siis on see ka kümnendal korral vaadates sama naljakas nagu Maire Aunaste koht number viis. Aga väga paljud inimesed ei naera. Paljud inimesed on päriselt ka hirmul.

Räägitakse, et mitmed välisinvestorid on hakanud juba otsi välja tõmbama. Milline loll hoiaks oma varasid riigis, mis ise kogu aeg sõjaohtu kuulutab? Neil on militarismist kõrini saanud ja nad lähevad minema. Aga meie peame siia jääma. Siia väiksesse riiki, kus valijaid on nii vähe, et iga hääle nimel tuleb võidelda. Võitlus hulga nimel on emotsionaalne. Võitlus üksiku nimel hüsteeriline. Siinpool hüsteerilist võlli on riigikaitse, liitlassuhted, tegelik valmisolek tegelikeks ohtudeks. Sealpool võlli ootavad meid psühholoogiline kaitse, tanki-Antsu närviliselt võbelev lõug ja Urmas "Venemaa ründab meid Kreeka kaudu" Reinsalu. See on meie saatus. Väikese riigi saatus. Sest see on koht, kus iga hääle pärast võidakse alustada sõda.

27. jaanuar 2015

Miks te tulite?

Ma olen arvamusliider. Ma ei tule, vaid mind kutsutakse.

Meie teid ei kutsunud...

Keegi igatahes on mind kutsunud. No vaata, siin on kutse.

See on lihtsalt flaier ju. Aga olgu, mis teie nimi on?

Kas te mind näo järgi ära ei tunne? Ma olen ju Valmar Warum? Tähendab, nii kirjutataksegi, koos küsimärgiga: Valmar Warum? Natuke unikaalne, eks? See nimi on meie peres juba Jüriöö ülestõusu ajast saadik. Räägitakse, et üks minu väga kauge esivanem pidi olema viies eestlaste kuningas, üks neist, kes Jüriööl mässu tõstsid, kuid siis kui teised tüübid talle järgi tulid, et lähme ristirüütlite vastu, siis tema oli lihtsalt öelnud: “Warum?” ja läinud tuppa körti keetma. Paljud teised Alempoisi elanikud olid seepeale samuti otsustanud, et pole neil vaja on sõdida.

Härra Warum?, teie sugulane oli siis üks muistse Eesti arvamusliidreid?

Oojaa.

Mis on teie arvates nende valimiste põhiteemad?

Kas te mingeid snäkke ei pakugi? Kohvi? Kus fotograafid on? Postimehe arvamusliidrite lõuna on alles mitme päeva pärast, kuidas ma süüa saan?

Meil ei ole raha, me oleme teater.

Kas see intervjuu vähemalt ilmub kuskil?

See ilmub meie blogis...

Olgu. Ma arvan - tuginedes oma USAs omandatud magistrikraadile ning minu kassi uriini värvile täna hommikul, teate küll, selline kuldne, kihav, märk saabuvatest ärevatest aegadest -, et sotsiaalsed garantiid, maksud ja sissetulekud, tervishoid, ühiskonna vananemine, energeetika ja julgeolek.

Ehk täpselt samad teemad nagu 1992, 1995, 1999, 2003, 2007 ja 2011?

Valijad on nii lollid.

Kui joonistada siiski välja üks teema, mis on Teie ja Teie kassi uriini arvates põletavaim?

Julgeolek. Julgen ennustada, et näeme tuliseid debatte. Kõik erakonnad on ju sama meelt, siin ei ole millegi üle vaielda. Minu mudelid näitavad, et julgeoleku-alane debatt tuleb kõige tulisem, nii et järelikult tuleb.

Aga ei ole ju nii.

Ma väga tahan, et oleks.

Keda te ise valite?

Vabariiklaseid.

Kas Keskerakonnal on Teie arvates seekord võimalik võita valimisi?

Mudeldasin Eesti valija tüüpkäitumist, kasutasime vektoriaalvõrrandeid, lisasin natuke vana head politoloogi kõhutunnet, ja ennustame, et Keskerakond ilmselt saab Lasnamäel üle kümne protsendi valijate häältest.

Eelmine kord said nad üle 50 protsendi.

Täpselt.

Viimasel ajal on Reformierakond veidi toetajaid kaotanud. Miks see teie arvates nii on?

Kuna ma olen ise vasakpoolsete vaadetega, siis muidugi teeb Reformierakonna langus mulle rõõmu. Nad võtsid mullu mul ühe grandi vähemaks, mis uuris papagoide võimet sigida "Foorumi" ajal topelt nii kiiresti kui "Prillitoosi" ajal. Tulemused olid märkimisväärsed ja ma julgeks öelda, oli elav rahvusvaheline huvi. Aga siis muidugi Rosimannus...

Vabandage, ma palusin analüüsi, miks Reformierakond on toetajaid kaotanud.

Ja mina andsin teile selle analüüsi.

Miks siis?

Kust mina tean, miks? Ajalehes kirjutati, et nad on rahvast võõrandunud. Kui juba lehes nii kirjutab, mis mul siis enam lisada. On veel küsimusi?

Miks Vabaerakond on niivõrd populaarne?

Mis see Vabaerakond on?

See, kus Ain Lutsepp on.

Kes see Ain Lutsepp on?

Kas teie arvates EKRE ronib üle valimiskünnise?

Valijad jälgivad väga tähelepanelikult iga viimast kui lainevõnget meie valimisdebattide soises tiigis. Pärast seda, kui Mart Helme viimases "Ringvaates" oma nina vasaku käega puudutas ja sealt kolli võttis, kasvas tema toetus meie analüüsidele tuginedes hüppeliselt, sest rahvas mõistis, et tegemist on mehega, kes ei löö ristti ette.

Te tegite just kirjavea: "ristti" on ühe "t"-ga.

Ei ole.

Kas te tunnete ka isiklikult mõnd poliitikut, või olete käinud Riigikogu istungitesaalis?

Ei, milleks. Mida on Valges Majas sellist, mida ma oma laua taga, rulood alla lastud, ei teaks? Mul on ju tabel ees, issand jumal.

Lõpetuseks. Milline on teie arvates valimistulemus?

Oodake, ma käin korraks kassi juures. /Poole tunni pärast/ Mina ja Miisu leiame, et Reform saab 26 prossa, Keskerakond saab 26 prossa, sotsid saavad 26 prossa ja IRL saab 26 prossa.

See teeb kokku 104 protsenti.

Mis siis?

Üle saja protsendi ei saa hääli olla.

Mul on pluss-miinus süsteem.

Mis see tähendab? See ei tähenda ju midagi.

Elu on üllatusi täis, mu sõber. Poliitika ei ole niisama. Teda peab tundma läbi ja lõhki. Nagu mina või Ivo Rull. Ivo! /Tuleb Ivo Rull/

Ivo Rull: Miisu tegi praegu päris hea analüüsi. Helista Postimehesse, nad võtavad alati. Reklaami midagi sellist, et ma tundsin esimesena Baltimaades ära, et kui lubatakse ilgelt palju raha, siis võib asi veits populistlik olla.

Tänan teid ja jõudu.

Mõlemad: Alati valvel

27. jaanuar 2015

Ilma idealismita on elu vaid hääbuv vääksumine selle üle, et VAZ 2101 väntvõlli pole saadaval, aga naabril on AMG Mercedes. Ilma idealismita ei lennata kuu peale. Ilma idealismita ei ehitata elektriautot ega võideta olümpiamedaleid.

Jajaa, meie poliitikas on idealismi vähe, kuid suurem probleem on see, et poliitikasse on hakanud imbuma kontingent ühest valdkonnast, kus idealismi on VEELGI vähem kui poliitikas. Sinna on hakanud lekkima inimesed meediast. Tekkimas on uus ajakirjanik-poliitikute klass, nimetagem neid siis näiteks žurniitikuteks.

Ma pöördun... Ma tahaks teada... Ma küsin teilt, kallid žurniitikud, austatud endised valvekoerad, mida head on pakkuda poliitikale inimestel alalt kus idealism on surnuks vägistatud, pussitatud ja klikitatud? Tooge mõni näide? Või seletage, millist uut tõi meile eelmiste valimiste ajal kõikvõimalikel plakatitel apelsini külge kinnitatud kellavärk nimega Anvar Samost? Peale selle muidugi, et usaldus apelsinide vastu kukkus hiljem kumkvaadiga samale tasemele?

Mida annavad poliitikale Kadastiku klastris või Luige konveierilintide peal kümme tuhat korda peaga vastu rulle käinud väntsutatud hinged nagu Kangro, Samost, Muuli ja Hvostov, või noorema kooli tüübid, kes pole isegi ajakirjanduses veel jalga maha saanud, aga juba jooksevad sealt nagu Ladõnskaja või Purga? Mida uut tõid meie poliitikasse Enn “viigin ka teksapükse, et olla esinduslik” Eesmaa või Urmas “Iisrael ja Palestiina peavad lahendama konflikti rahumeelselt” Paet?

Kuuldavasti on Tartu Ülikooli politoloogialaboris elektronmikroskoobiga otsitud lisaväärtust, mida poliitikasse suundunud ajakirjanikud on sinna toonud, kuid avastati hoopis Higgsi boson. Lisaväärtust ennast ei leitud. “Väljavaade puudub,” ohkas laborijuhataja pärast seda kui ta oli kuus tundi Urmas Klaasi skaneerinud.

Endistest ajakirjanikest poliitikute probleem on see, et meedia neid eriti ei kritiseeri. Meedia peab neid veel mõnda aega nii öelda “omadeks”. Neil on alles vanad kontaktid ja kuna nad üldjoontes teavad, kuidas toimetused töötavad, siis teevad nad ka vähem vigu. Nii sünnivad poleeritud isiksused, kes mängivad vanu häid poliitikute mänge kaasa sujuvamalt kui poliitikud ise. Väljaspool vigu. Väljaspool kriitikat. Väljaspool sisulist debatti. Väljaspool idealismi.

Üks žurniitik võrdles ajakirjanikke kanaarilindudega kaevanduses. Mis kasu on aga kanaarilinnust, kes on nii vajalikust kaevanduskeskkonnast poodi toodud ja kes saavad sõna erakonna meediajuhi poolt loodud Twitterikontol? Vidiit.

Teine küsimus on, mis saab meediast endast. Eesti poliitika grand old man Rain Rosimannus ütles hiljuti tabavalt, et “Tegelikult on Eesti poliitikale suur kahju, et vähegi poliitikat mõistvad ajakirjanikud lahkuvad nõudluse poolelt. Ei tõota pakkumisele head.” Kuidas saabki pidevalt kasvav žurniitikute armee pakkumisele midagi head tõotada, kui nii nõudluse kui pakkumise poole peal on nüüd ajakirjanikud?

Ma mõistan, et meedias on rasked ajad. Meedias on alati rasked ajad. Meedias peavadki rasked ajad olema, sest meedia ülesanne on lootusetu. Aga sellepärast meil teda tarvis ongi. Just lootusetutes lahingutes sünnivad sangarid, kuid ülejooksikuid ei mäleta keegi.

28. jaanuar 2015

Pilt. Valijat huvitab pilt, aga mitte tekst. Pilt on see, mille järgi teeb valija oma otsuse. Emotsionaalne kaader määrab sada korda rohkem kui A4 mingit Mikseri joga töökaitsest. Enamgi veel: kaader ei pea isegi olema eriti seksikas (eks proovige teha Siim-Valmar Kiislerist seksikat pilti), piisab ka passipildist. Isegi see on parem kui arvamusartikkel, kus lisaks tähtedele on ka veel need kuradi kirjavahemärgid. Ka erakonnad teavad seda. Nad teavad, et pildid on need, mille järgi me mäletame ajalugu, inimesi, sündmuseid ja isegi Helir-Valdor Seederit. Ja mitte ainult ei mäleta. Erakonnad teavad, et nende poliitilises tulevikus on fotodel võtmeline roll.

Valimisplakatid on üle kogu maailma sarnased. On mingi suvaline taust. Ja siis on nägu. Näo juures on vahel ka mingi osa kehast ning Juhan Partsile on kleebitud 85. aasta "Burdast" väljalõigatud idaeuroopa naeratus. Näod jagunevad tõsisteks, otsusekindlateks ning Eesti eripäradena muhedateks. Eesti poliitiku foto signaliseerib tema vaatajale muhedust: isegi Pomerants suudab suunurka tekitada midagi elu sarnast. See on inimlik touch, human behaviour, oma jope mängimine - muheduse vikerkaarde mahub palju pooltoone. Erakonnad teavad, et pehmed väärtused on sel kevadhooajal moes ning seetõttu on varasemad kondoomi-, luua- ja natsikampaaniad asendunud kohvikute asutamise, apelsinipiltide ja muhelevate näoilmetega. Aga midagi teevad need näod veel. Nad valetavad.

Nägu on hinge peegel - nii öeldakse. Ja paljastades oma näo valijatele, täidavad poliitikud nõuet, mis on kootud demokraatia struktuuri - nad on avalikud, mis siis, et Keit Pentus on kaotanud tänu tuntud valimisprogrammile Photoshop kümme aastat ja Paet kakskümmend kilo puhtalt põskedest. See kihk avalikustamise järele on muutunud viimasel ajal demonstratiivseks. Valijatele topitakse pihku mitte ainult oma näopilte, vaid ka meiliaadresse, mobiilinumbreid ja Facebooki sõbrakutseid. Ajakirjades ei ilmu enam mitte lihtsalt lood sarjast "Heimar Lengile meeldivad mahukad naised", vaid pihtimused. Poliitikud kõnelevad avalikult oma lastest ja vanematest, surmast ja hirmudest, abielust ja seksist pärast inimkonda. Nad löövad kõik letti, rebivad hinge üleni paljaks, muudavad kõik isikliku avalikuks, demonstreerivad oma hinge voodrit kõigile - mitte ainult uudishimulikele. Isiklikkus on moes. Uussiirus on moes. Ja tekst on vaid üks viis seda valijatele signaliseerida. Fotod on hoopis teine tera.

Enne valimisi on poliitikud fotode nimel kõigeks valmis. Üle tüki aja kallistatakse luksuskamina taustal oma prouat. Majas avatakse kõik uksed ning lubatakse pugeda seksikambritesse. Ken-Marti hüpitab, Sven Sester poputab ja Kristen Michal tillitab beebit. Kõik on avalik! Ja see ongi nüüdisaegse demokraatia paradoks. Kui poliitik muudab kogu oma privaatsfääri avalikuks, legitimiseerivad nad seeläbi säärase suhtumise kogu ühiskonnas. Privaatsfäär kaotab säärases ühiskonnas oma privaatsuse. Kõigile hakkab tunduma normaalne, et eraasjad kuuluvad avalikule arutelule ning ühiskondlik moraal võib end rakendada mitte ainult Kalle Klandorfile, kes musitab kaamera ees oma küünilise dobermanniga, vaid kõigile. Kõigi elud on avalikud - ja järelikult on kõigi elud ka riigi asi. See, kes hoiab privaatsfääri endale, kes ei osale poliitikas või kogukondlikus kiigevärvimises, on subject to follow. Kui poliitikud muudavad fotode kaudu ka kõige intiimsemad hetked inimese elust avaliku kauplemise platsdarmiks, kus beebipiltide ja peldikufotodega püütakse osta endale hääli - siis ei kehtestata mitte demokraatlikku printsiipi avalikkusest, vaid totalitaarset valmisolekut jälgida kõigi inimeste eraelu. See pole ausus, mida Klandorfi ilastav dobermann kehastab. See on verejanu.

Võimu ei huvita kunagi avalikkus. Avalikkus on võimu suurim vaenlane. Poliitikute fotod elustiiliajakirjades ei ole valed mitte ainult seetõttu, et nad koristavad enne pildistamist oma toast ära kõik Kalev Lillo sinimustvalgega läbitorgatud kondoomid ja Lauri Luige vanad jooksutossud, mille mõlema kanna sees õnnetoovad kuldmündid. Poliitikute fotod on valed ka seetõttu, et nad ei käitu demokraatlikult, vaid antidemokraatlikult. Nad ei austa privaatsust. Aga kes ei austa privaatsust, ei saa austada ka avalikkust.

29. jaanuar 2015

29. jaanuar 2015

Ühtne Eesti näitas valitsevale parempopulismile koha kätte. Tegemist oli julge kodanikupositsiooniga – paremerakondi kritiseeriti etendusel, milleks saadi raha riigieelarvest.

Edgar Savisaar jaanuaris 2015:
Minu jaoks oli võtmeküsimus, kui kultuuriminister Urve Tiidus teatas, et maksab riigi rahadega kinni NO99 muusikali "Savisaar" tegemise. Kui see pole korruptsioon, mis see veel on? 

30. jaanuar 2015

Asi ei ole Savisaares. Asi ei ole selles, et ta on värdjas, kes teeb inetuid asju. Asi on selles, et ta on ainuke, kes on nii võimuhull, et viitsib üldse mõelda, mis võiks Lasnamäele korda minna. Mis võiks neile inimestele tegelikult korda minna. Ta ehitab jäähalli. Ta paneb liikuma tasuta ühistranspordi. Ta ehitab kiriku. Pärast eelmise Griša-postituse tegemist saatis meile üks lasnamäelane kirja. Ta ütles: "Savisaar räägib asjast. Või ehitab ise asja või avab asja. Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kirik on ses mõttes kõige megam asi üldse. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas inimesed sinna kirikusse voorivad. Hordide ja hordide kaupa üle lagedate tühermaade. See on tõsiselt popp asutus." Ja ongi. Mitte Savisaare pärast. Inimesed ei käi kirikus Savisaart kummardamas - Lasnamäel elab palju religioosseid inimesi ning kirik tähendab nende jaoks palju. Aga seetõttu tähendab nende jaoks palju ka mees, kes kiriku ehitas. Praegu jagatakse Lasnamäel lendlehti, kus lubatakse, et riik hakkab toetama kortermajade remonditöid 50% ulatuses. "Väga nutikas lubadus, Lasnamäel on see väga päevakohane teema, kogu aeg soojustatakse või remonditakse," kirjutas meile üks teine Lasnamäe korrespondent. Eelmiste kohalike omavalitsuse valimiste ajal rippusid viaduktidel rohelised lubadused leida inimestele tööd ja anda haridust. Need on lihtsad lubadused. Paljud neist ei pea paikagi. "Muidugi me saame aru, et Savisaar valetab," ütles kunagi üks noor kõrgharidusega venelanna tõupuhtas sutropimärgiga eesti keeles. "Aga ta valetab vähemalt meile. Ta on ainuke, kes meiega üldse räägib."

Oot-oot, võib öelda usin poliitikahuviline. Kuidas siis nii? Ka teised räägivad lasnamäelastega! Tõsi. Eelmistel KOV valimistel riputas Juku-Kalle Raid Lasnamäe täis loosungeid, kus soovitas Edgaril puhkama minna. See oli tema lubadus. Mitte teha midagi päriselt ära, vaid lihtsalt laiata. Narr otsustas hakata vastu tsaarile - milline huumor. Isegi siia, kesklinna mugavatele tasuta parkimiskohtadele paistab ära, et Juku-Kalle ei uskunud hetkekski, et ta võiks Lasnamäel mingit edu saavutada. Teda isegi ei kottinud see. Rahulikult riputas ta üles loosungid "Edgari ühistransport on tasuta!". Mida see pidi tähendama? Iroonia? Mille aadressil? Tasuta ühistransport tähendab neile inimestele päriselt palju. Tähendab väga paljudele väga palju ja see ei ole halb idee. Isegi Jürgen "Hoidsin möödunud nädalal taas viis kilo kokku, nüüd saab proua juba ühe käega ümber piha võtta" Ligi ütles, et see pole laristamine, vaid jumalast normaalne mõte. Jah, muidugi oli Savisaarel oma agenda, aga millisel poliitikul ei oleks? Kas Juku-Kallel ei olnud oma agendat? Jah, temal tõesti ei olnud. Ühelgi poliitikul, kes kandideerib Lasnamäel, pole mingit agendat. Sest neid see linnaosa ei huvita. "See linnaosa ei ole minu," ütlevad nad mõttes.

Sest kuidas muidu selgitada Valdo Randpere lubadust istutada Lasnamäele 100 000 kuuske. Come again? 100 000 kuuske?! Kas see on tõesti parim, mille peale reformierakondlased oma nutitelefone näppides ja lasnamäelaste eluvajadusi gugeldades tulid: neil on puudu kuused? KUUSED? Savisaar ehitab kiriku - Randpere annab kuuse. Savisaar ehitab jäähalli ja paneb trammid tasuta liikuma - Randpere annab kuuse. Savisaar lubab kinni plekkida sinu maja remondi - Randpere istutab selle maja ette näruse kuusekoonla, mille najal su koer võib kusel käia. Keskerakond mõtleb sinu hariduse peale - Randpere pareerib ideega glamuursest kuusehekist. Keskerakond räägib tööst - Randperel on alles viis kuuske mullas ja 99 995 veel minna. "Huvitav, mitu korda on Randpere sattunud suvel Lasnamäele? Ja kas ta on märganud ülemajakõrguseid pärnasid ja seda, kui rohelised on mitmed Lasnamäe asumid," kirjutas meile raevunud lasnamäelane.

Asi ei ole ainult Lasnamäes. Asi on selles, kuidas parteikontorites mõeldakse. Seal mõeldakse nii: "Lasnamäe venkudega pole mõtet tegeleda. Nad on niikuinii Keskerakonna omad." Ja siis nendega ei tegeletagi. Pakutakse välja mõned deklaratiivsed süljelärakad või räägitakse integratsioonist (olge nagu meie) ja ongi kõik. See, mis tegelikultvenelastele võiks korda minna, ei ole parteikontorite rida. Sest nemad ei vaata inimesi. Nemad vaatavad valijaid. Nende jaoks ei ole olemas "minu inimesi". Nende jaoks on olemas "minu valijad". Nad räägivad oma valijagruppidest, valijaeelistustest, valijakäitumisest. Ja nad ei räägi inimrühmadest, inimeste eelistustest või sellest, kuivõrd erinevad inimesed siin riigis elavad. Ühisel meelel kogunevad ühel lörtsisel esmaspäeval Lasnamäe veerele Mikser, Rõivas ja see kolmas ning istutavad paesele pinnasele kuuseheki, mis tõmbab piiri meie ja nende vahele. Moonika aknast piilub neid Savisaar ja itsitab. "Hiljaks jäite," mõtleb Savisaar. "Mina istutasin sellise heki juba ammu, lihtsalt teistpidi."

Griša tegi täishaagi ja lendas tagasi Lasnamäe poole. Vaikne suveõhtu hakkas lõppema, soe õhk puges tema tuulejakki, kaugel all läksid lapsed magama ja narkomaanid tegid päeva viimase kaifi. Ja Grišale tuli meelde, et kui ta kunagi rääkis sellest, et äkki võiks siin linnas olla ka mõni koht, mis talle tõesti midagi tähendaks, mis oleks midagi olulist, kus ta saaks mõelda oma identiteedi ja ajaloo peale, siis vastati talle: "Narva maantee alguses, pärast Foorumit on järjest tekkinud venelaste kohti, üks kokteilibaar on seal juba ammu, seal kõrval suures osas vene klientuuriga Zebra ning lõpuks on Novelli asemele tulnud mingi slaavilik söögikoht, kus õhtuti kõvasti vene muusika järgi tantsu lüüakse. Mu meelest lihtsalt see rõhutud ja alandatud vaeste venelaste kuvand, mis viimasel ajal silma hakkab, ei pruugi väga tõele vastata, need vene kohad on ka korralikult rahvast täis."
Tema oli tahtnud Colosseumit.
Aga talle pakuti kebabiputkat. 

1. veebruar 2015

Mäletan lapsepõlvest, kuidas sigaretisuits imbus õhtuti minu tädi hrustsovka väikesest köögist elutuppa. Daamid puhusid peeneid suitsujugasid üle vastasistujate peade, endil peopesad ülespoole pööratud nagu mõnel vene ikoonil kujutatud Jumalaemal, kuid sõrmede vahel sigaret Leek, Ekstra või Tallinn. Vanemate meeste vuntside vahelt pressis rääkimise taktis välja aeglane suitsu-udu nagu tare rookatuse all värskelt alanud tulekahju.

Sigaretisuits on intiimne – ta tuleb meie kopsudest, otse südame kõrvalt. Ta on paheline, ta on kahjulik. Samal ajal on see pilveke tõrva, CO2-te ja nikotiini sügavalt kommunaalne, sest ta märgistab möödapääsmatut asjaolu, et me hingame kõik sama õhku.

Kui sa kõnnid tänaval ja sinu ees rögiseb sigaretti tõmbav kodutu, siis võib olla tahad tema poolt välja lastud suitsupilvekesest läbi minnes vähemalt hinge kinni hoida, sest mine tea, mis haigusi temast lendu on tõusnud. Kuid sa peatad hingamise sellepärast, et suits muutis tema lagunevast kehast väljuva õhu nähtavaks, mitte sellepärast, et see tegelikult aitaks kõrvale põigelda tänavat täitvatest hingepahvakutest. Ilma nähtava suitsuta sa lihtsalt ei mõtle neist.

Tänavad on täis meie ühist õhku. Elemendid kannavad meie ühiseid jälgi. On võimalik, et mõni molekul sinu kraanivees võib olla kunagi läbi käinud Jaan Tõnissoni põiest. Valitsuse istungil on Rõivas ja Mikser hapnikuvennad. Riigikogu saadikud vahetavad molekule vasakult paremale ja tagasi. Õhus on ka palju enamat: kohvi, kartulisalatit, parma sinki, Brõnzat, värsket viina ja Old Spice'i. Juku-Kalle pingi juurest kostab röhatus ning saali täidab Moldaavia taimenapsu sees kupatatud kassi kibe aroom.  

Muide, täiesti kindel on see, et sa oled oma kehast läbi lasknud samu hapnikumolekule, mida on hinganud Tema: Edgar Savisaar. Miks me häbeneme osadust just Savisaarega? Miks tema on nagu see kodutu, kellest ma juba rääkisin? Ahjaa, see on see nähtav korruptsioonihõng, mis tõuseb lendu iga pahvakaga. See on liiga nähtav. See on just see suits ise, mida me kardame. Savisaar teeb meist kõigist passiivsed suitsetajad. Passiivsed korruptandid. Korruptsioon ei käi aga kokku EU normidega. Sinu perearst ei kiida seda heaks.

Aga võib olla olen ma praegu läinud selle tubakavõrdlusega pisut liiale. Mida su perearst kindlasti sulle soovitab, on vahel korra puuksu lasta, kui vajadus peale tuleb. Et kõht valutama ei hakkaks. Lihtsalt, et viisakas inimene teeb seda vaikselt ja selleks ettenähtud kohas. 

2. veebruaril 2015

Kümme aastat tagasi oleksin ma öelnud, et Savisaar on nagu Karlsson: saabub kohale, sööb kõik ära ja süüdistab selles kõiki teisi. Kuid täna meenutab ta pigem tigedat kääbikut. Muutuse on toonud aeg. Ja tervis. Ja sisemised deemonid. Need deemonid sosistavad talle kogu aeg, iga päev: "Keegi tahab su võimu ära võtta".

Tal pole mitte kedagi, kes oleks püha. Üha rohkem kasutab ta inimesi materjalina: kui materjal on end ammendanud, viskab üle parda. Ise väidab Savisaar: "Ma ei anna omasid ära." Aga see ei ole nii.

1995. aastal oli ta veel võimeline tundma süütunnet. Enam mitte. Tänasel päeval on ta nagu hull mammut, kes käitub täiesti kummaliselt, arusaamatult. Seda tähendabki ilmselt aja kulg. Ja tervis - tema süda on nõrk, tal on teise astme diabeet. Mõnda aega kasutas ta seda ka ära. Ta on ju tohutu manipulaator. Kui juhatuses ei oldud temaga nõus, haaras ta südamest: "Ma kohe suren!" ja tormas oma kabinetti. Savisaar oskab väga osavalt manipuleerida ja esile kutsuda kaastunnet.

Millest tuleneb tema fluidum? Sellest, et ta võtab kohe domineeriva positsiooni. Temaga koos olles tunnevad inimesed ennast üldiselt ebamugavalt, mitte vabalt. Tal on tujusid nagu vihmahooge, ja sa ei tea, millal see muutub. Praegu ta enam tujusid tagasi ei hoia ka. Temas on oluliselt palju rohkem viha ja kibestumist kui varem.

Tal ei ole enam ühtegi lähedast inimest. Kõik inimesed on ainult võimu teostamiseks. See ongi üksindus. Ei ole ühtegi intellektuaalselt võrdset partnerit. Talle tegelikult meeldiks, kui keegi midagi vastu ütleks, aga ei ütle keegi. Kadri Simson võiks ju olla ainuke säärane inimene, aga Savisaare põhisuhtlus on linnas, mitte Riigikogus.

Savisaarega kohtumine on inimese jaoks erakordne sündmus. Savisaar püüab seda ise ka saavutada ja ka mõtleb nii. Kui Savisaar läheb üritusele, küsib ta enne, kas kõnet saab pidada – ja kui ei saa, ei lähe. Ta peab olema igal pool eriline.

Savisaar kui rahvamees? Mitte sinnapoolegi. Ta on pigem introvert, hoiab rahvast võimalikult eemale. Need on kõik etendused, mis rahva ees. Ta suhtleb üleüldse järjest vähem.

Teravused omade poolt on Savisaare kõige haavatavam koht. Seetõttu mõjus ka Ratas talle valuliselt. Ratas kutsuti Hundisilmale, Savisaar keelas enda vastu kandideerimise, aga Ratas kandideeris ikka. Nüüd muidugi on olukord muutunud, Ratas hüppaks aknast alla, kui Savisaar käsib. Ratase karjäär Keskerakonnas on lõppenud. Ta ei saa enam kunagi Keskerakonna poliitikas tegijaks. Kogu juhatus koosnebki just nimelt neist, kes pole enam tegijad.

On väga suure lugemusega. Omal ajal ka väga hea mäluga. Hingetarkust on puudu, aga faktitarkust kohati fenomenaalselt. Palju lugenud, armastab palju reisida ja käia huvitavates kohtades. Kohtunud ka huvitavate inimestega.

Poliitikas on Savisaar üks järjekindlamaid oma plaani elluviijaid. Teised tõmblevad, temal on plaan. See on talle toonud ka edu. Kiire reaktsioon, hea mõistus, aga ta ei armasta inimest.
Kui on suur kriis, siis ta kaob ära. Kriis paralüseerib ta paariks päevaks, istub metsas, mõtleb järele, nutab, lubab nööri kaela panna, aga kui tagasi tuleb, tuleb tugevamana. Psüühiliselt ta väga tugev ei ole. Ta ei ole kindlasti Raudmees. Võib ka nutta, kui on omadega augus.

Ta saab objektiivselt aru, et ta ei tee kõige paremat asja.

See riik on Edgari jaoks liiga väike. Tema enda jaoks juba liiga vähe ruumi, ja lisaks on siin ees veel ka teised. Savisaar igatseb suurt mastaapi. Ta on ju loominguline natuur, vajab innustust, suurriik ja laiad tänavad on tema paleus, aga Tallinna tänavad on kitsad. Ja kui keegi vastu ei vaidle, siis arvabki, et on ilmeksimatu.

Kogu aeg meenutab 80ndate tähtsündmuseid. Kodukaitse kokkutulekutel käib. Lakkamatult meenutab seda aega: ta oli toona terve, noor, tal oli uus armastus, uus elu, tõusis komeedina sinna, kuhu tahtis tõusta (rahva juht) ja rahvas armastas teda. Savisaar tunneb end ka rahva poolt reedetuna. Ta on tüüpiline revolutsiooniaja poliitik. Vrdl Trotski jt.

Raha ei ole tema jaoks motiiv. Motiiviks on võim ehk otsustada inimeste saatuse üle. Võimalus otsustada. Ja see, et temast ollakse sõltuvuses.

Ta arvab, et tema võimuses on inimeste saatust muuta. Ta usub, et saatus on olemas, ja tema suudab seda muuta. Paanikasse ajab teda arusaamine, et ta ei saa kõiki asju muuta.

Ta ei lähe kunagi ära. Ma ei kujuta ette, mis see oleks, mis sunniks Savisaart võimust loobuma.

Ta ei taha seda ajastut, kus ta elab. Ta tahaks igavest elu.

Esimese kutsika võttis Savisaar siis, kui läks pärast lindiskandaali pakku. Koera nimi oli Trevis. Ta oli agressiivne, tige, macho – ja seetõttu Edgari lemmik, sest koer oli nagu tema ise. Ühel päeval leidis Savisaar Trevise laiba Hundisilmalt trepi juurest. Trevisele korraldati täismatused. Ja Savisaar nuttis.

Ta oli innukas teatriskäija. Käib seal nagu professionaal. Teater huvitab teda väga, rohkem kui tavainimest.

Väga palju on rääkinud Churchillist. Ja teda huvitas ka Reagan: tugev isiksus, ja samuti ju näitleja. Võtted, kuidas Reagan võimu teostas – need olid huvitavad. On rääkinud ka Thacherist. Samas naistesse ei ole kunagi suhtunud kui võrdväärsetesse. Putinist ei pidanud midagi. Vähemalt toona.

Hindab väga kõrgelt meie kunstnikke. Enn Põldroosi. Ja teatritegijaid, Eesti teatrit üldse. Näiteks Nüganeni.

Ta tekitab minus seniajani sooje tundeid. Olime head sõbrad ja väga lähedased inimesed. Sain olla temaga vaba, niivõrd kui temaga saab üldse vaba olla. Praegu tunnen talle kaasa. Mul on temast kahju. Hirmu pole ma kunagi tundnud. Ja ma ei soovi talle ka halba. Ta on jube üksik inimene.
Ta on kaotanud palju rohkem kui võitnud. Aga tema arvab ilmselt teistmoodi. Ja selle poolest me erinemegi.
Soovin, et ta saaks minna rahulikult Hundisilmale ja tegeleda asjadega, mis talle meeldivad. Tal on tohutu arhiiv, mis vajab korrastamist. Ta peaks saama pikema elu, aga praegune elu on lühike. Sisemised deemonid peaksid välja minema.

Kindlasti tulevad mõned inimesed ta ellu tagasi, kui ta abi vajab. Aga ta ise ei usu seda. Mina lähen ka appi. Ja ta võtab selle vastu. Ma ei kahtlegi selles. 

3. veebruar 2015

Mul oli unistus: ühel öösel sõidan ma Tartusse ning lasen õhku kollase irvitava reklaamlõusta, mis hõljub Lõunakeskuse ees. Mul on varuks mitu plaani. Näiteks raketipüstoliga. Või ilutulestikurakettidega. Või ammuga, millest lendab välja punaselt hõõguv raudnool. Ma õmblen oma jahipistrikule väikese seljakoti, kuhu paneks tillukese Molotovi kokteili. Ma kärsatan seda tarbimisühiskonna lõkerdavat mordat laseriga otse Füüsikainstituudi aknast.

See oleks vägivald hegemoonia sümbolite kallal, mida tabab adbustingu terasest rusikas. Sellest kirjutaks kõik Eesti meedia, kohal oleks Aktuaalne kaamera ja Ragnar Kondi asendav droon. Nädalavahetusel räägiksid sellest kõik kolm jutusaadet ning hiljem meenutaksid inimesed, kus nad sel päeval olid, kui smaili plahvatas, nii et sädemeid ja plastmass-paska lendas sadade meetrite kaugusele.

Mul oli unistus, et pärast seda kustutan ma oma Facebooki konto ja valin lõpuks sotsid. Seejärel istun maha ja loen midagi Tammsaarelt. Mul oli see unistus. Kuni ühel päeval nägin Indrek Saare moodi meest Tammsaare kuju jalamil õhupalle jagamas. Mingi Mikseri moodi mees luges valjuhääldist Tõe ja õiguse moodi raamatust mingeid lauseid. Dafuq. Mis moos siin valesse sahtlisse on läinud, mõtlesin.

Läksin Saare moodi mehe juurde uurima, et kas tegemist on mingi palgatud näitlejaga, aga oli hoopis Saar ise. “Tammsaare oli sots, dude,” ütles Saar. "Ja järgmiseks loeme Kenderit niikaua ette, kuni temast saab ka sots. Ja muide, see Lõunakeskuse reklaami bustimise tekst, mis sa mulle ükskord saatsid, see on ka päris hea,” leidis Saar järsku. “Me lasime selle natuke lahedamalt ära kujundada ka, järgmine nädal laseme feissaris vairaliks.” Ma pistsin jooksu, kuid enne nägin veel, kuidas Saar tegi kahe käe näppudega südame märgi minu suunas. “Sa oled sots,” hüüdis ta mulle järgi.

Ma ei tea, kes on siga ja kes sadul, kui Marju Lauristin istub markeetingu eesmärkidel mootorratta selga, kuid olen hakanud taga igatsema neid süütuid sotse, kes ei osanud ega püüdnudki turundust teha. Neid sotse, kelle puhul ainsa erakonnana oli tegelikult ka usutav, et Riigikogu istungilt puudusid nad sellepärast, et ajasid päeva sassi, mitte sellepärast, et lobistid on nendega midagi kokku leppinud. Ma ei ütle, et see nii oli, ma ütlen, et see õigustus oli nende puhul lihtsalt usutav.

Sotsid olid enne nagu Saab Automobile AB enne seda kui General Motors nad ära ostis. Mõned, kes sõitsid, neil oli tunne hea. Ülejäänud ei saanud aru. Siis osteti Saab ära, juppide tootmine optimeeriti. Saab oli ühtlasi korraga Opel ja kõik teised automargid. Täna on Saab pankrotis. Sellised asjad nagu sotsid ei olegi mõeldud säilima valglinnastunud laenuühiskonna tuulte käes, vaid ainult kasvuhoones. Uus markeetingu abil optimeeritud sots on aga maitsetu nagu Hiina pirnõun või Hollandi kirsstomat. Ta näib nagu õige asi, kuid tegelikult puudub tal maitse. Ta on kaugelt omamees ja semu, tegelikult lihtsalt markeetinguüraski poolt tühjaks näritud kest. Korraga muutub tähendusrikkaks, et sots riimub sõnaga lits.

Ainus maitse ja värviga tüüp sotsides on Ossinovski. Kuid erinevalt Tammsaarest, Kenderist, minu koerast ja Lõunakeskuse lõustast ei ole ta sots vaid üks väheseid tõsiseltvõetavaid alternatiive sotsidele.

5. veebruar 2015

Ma olen läbi lugenud kõigi erakondade programmid. Ma lugesin läbi isegi Mart Helme mõtted venelaste ja Jüri Adamsi arvamuse homode kohta. Ma sundisin end, see polnud seda väärt, aga ma tegin seda. Siis ma käisin valimiskompassi täitmas. Ma olen määratlenud end viie netist leitud mõõdiku abil ideoloogilistel skaaladel. Ma olen konsulteerinud Vassili ja Solvakuga. Ma olen läbi lugenud, välja lõiganud ja uuesti läbi lugenud kõigi päevalehtede arvamusküljed. Olulisemad mõtted on markeriga märgitud ja ma tean, et kui edasi minna samas tempos, jätkub sellest markerist veel tuhandeks aastaks. Ma olen jälginud kuulsuste valimiseelistusi ja terve eelmise nädala töötasin läbi kõigi eelmiste Riigikogu valimiste statistikat. Ma olen teadlik valija. Ja ikkagi ei tea ma, keda valida. Sest mul on tunne, et me valime valet asja. Me ei peaks valima poliitikuid. Me peaksime valima suurettevõtete nõukogusid. Me peaksime saama hinnata erinevate korporatsioonide tulevikustrateegiaid, nende plaane seoses Eesti ja maailmaga, nende mõtteid investeerimiskliima osas. Me peaksime kord nelja aasta tagant läbi lugema Eesti TOP 100 ettevõtete aastaaruanded ning nende SWOT analüüsi, et oskaksime hinnata, millistel suundadel tahame lasta jätkuda ja millistel mitte. Meil peaksid olema selle uue Sandor Liive, Swedpanga kõigi juhatuse liikmete ja Tarmo Noobi telefoninumbrid. Aga see oleks ka piir - ma ei taha neid näha koduajakirjas, kassaleti taga või oma lapse kooliaulas. Neil poleks selleks aega. Nad teevad päriselt ka tööd. Neist päriselt ka sõltub midagi. Ja kui mitte neist, siis on nad vähemalt paari telefonikõne kaugusel neist, kellest tõesti sõltub midagi. Swedpank võib küsida Erkki Raasukeselt telefoninumbri ja tõmmata vajadusel Rootsisse traati, et teada saada, mis juhtub nii umbes 900 000 meie riigi kodanikuga järgmiste aastate jooksul. Kes teab, kui nad õpivad ära, kuidas hääldada seda tähte, kus "a" peal on rõngas, võivad nad isegi sõna sekka öelda.
Jah. Ma arvan, et maailm oleks parem paik, kui me kõik ei peaks tegelema hampelmannidega, kelle käes on vaid deklaratiivne jõud, vaid saaksime minna otse pumba juurde ja vaadata, kes tegelikult mängu juhivad. Jätaks vahele poliitikute kasti ja jätaks vahele lobistid, kelle mõjul poliitikud tegutsevad, ja läheks nende juurde, kelle otsustest sõltuvad päriselus pärisasjad.
Ma teeksin seda hea meelega. Mu ainus hirm on, et kui ma ükskord jõuangi uue Sandor Liiveni, istub tema kabinetis juba ees järjekordne kallepalling, kes mind nähes tõuseb, oma pintsaku ülemise nööbi kinni paneb ja minust möödudes irooniliselt muigab. 

6. veebruar 2015

Ei, probleem holokausti näitusega ei ole see, et poliitikud midagi arvavad ja end kunstiväljaga seovad. Probleem pole isegi see, et nad seda vahetult enne valimisi teevad - tuleb lihtsalt üle elada. Esimene probleem on see, et poliitikud ei anna endale aru: nad kõnelevad alati võimupositsioonilt, nende sõnades on sees potentsiaalne repressiivsus. Ja mitte ainult potentsiaalne. Kui poliitik hakkab rääkima kunstist, siis on tema päästikuks harva soov kõneleda isiklikust meeleliigutusest noorkunstniku performance'i ees. See, mis paneb Eesti poliitiku kunstist kõnelema, on reeglina soov rakendada oma võimupositsiooni, teostada sõnades peituv potentsiaal. Kui Lennart Meri vihastas Raul Meele "Eesti apokriivade" peale, ei olnud see ainult kahe sõbra tülliminek - Meri "negative nein" pani stopi mh ka Soome Panga soovile osta kümme Meele maali. Või meenub teile viimasest paarikümnest aastast mingi juhtum, kus mõni poliitik kasutaks nüüdisaegsest kunstist kõnelemisel mingit muud modaalsust kui ironiseeriv, tauniv või kottiv?

Kuid peamine probleem poliitikute ja kunsti vahelises olukorras on hoopis praktiline: poliitik ei tea, millest ta räägib, sest ta ei käinud kohal. Ta pole näinud teost ega näitustervikut, mis loob konteksti teose mõistmiseks või mittemõistmiseks (tõsi, kontekstitundlikkus pole mahlakust armastavas Eesti poliitikas olnud kunagi defineeriv joon). Mikser ei pannud oma tankile vilkurit peale ega kihutanud Tartusse värgiga tutvuma. Pentus-Rosimannus ei lasknud käivitada küüni peidetud viimast autorollot, vaid nõjatus oma kabinetis veidi tagasi, avas läpparist Delfi, kus oli pealkiri "Tartu holokaustinäitus solvas juute" ja langetas otsuse. Minu teada ei vaevunud isegi valdkonna brigadir Tiidus minema Tartusse, sest rongis võib ju kohata Toobalit. Ja Toobal on vaid sammuke eemal Temast.

Otsustamine kunstiteoste üle, mida pole nähtud, on Eestis tavaline bisnis. "Savisaare" kohta küsis juba kolm nädalat enne esietendust bülletään "Pealinn" Linnar Priimäe käest, et kuidas siis lavastus ka oli? Priimägi ise analüüsis nädal enne esikat Marika Vaariku rollisooritust (hinnang oli hävitav), kaks päeva enne esietendust kirjutati nädalalehes, et tegemist on pulliga, ning juba novembris teadsid kõik, et lavastus on Keskerakonna vastu. Või poolt. Asi pole muidugi meis ega isegi holokausti näituses. Asi on laiem: igasuguste otsuste langetamine ei põhine enam mitte kogemusel, vaid meediast saadud infole. Mitte praktiline, vahetu kokkupuude, vaid kuulujutt, kõlakas, pealkiri või siis ebamäärane arusaam "avalikkusest", mis baseerub Delfi dramaturgial ning netikommentaaride kirel. Mikser ei taha seista video ees, selle ära vaadata ja siis öelda, millega tegu, vaid ta tahab to get done with it nii kiiresti kui võimalik. Kiirus loeb. Pealkiri loeb. Meedia loeb.

Selline ongi Eesti poliitika üha enam. Siia on siginenud tüübid, kellel polegi kogemusi. Nad on eluaegsed poliitikud. Alles 26, aga juba eluaegne! Nende näos pole arme, vaid hennaga tehtud partei logo. Nad polegi midagi kogenud. Nende jaoks on "kogemus" ebaoluline kvaliteet. Milleks kogeda, kui saab teisiti? Milleks midagi läbi teha, läbi elada, kui võib libistada end nagu rubla mööda jää pealispinda ja ellu jääda? Ei. "Kogemus" pole Eesti poliitretoorikas enam ammu moesõna. Regulatsioonid, seadused, arvamused, koordineerimised - need kõik seisavad eluvõõral pinnal, mida ei suuda kanda ka vaprate ametnike õblukesed õlad, mis tõesti on elu kogenud. Eesti poliitikud ei kaevu elu salakäikudesse, neid ei huvita, mis päriselt toimub, minema on löödud põlvkond, kes seisis kõrvuti inimestega tänaval, autoremonditöökojas või kontoris. Need on kliinilised mehed, Rõivas-Reinsalu-Vaher ja kõik need teised, kes langetavad otsuseid elu kohta ilma seda elu kogemata. Neil on vaid kujutlused. Stambid. Stereotüübid. Fantaasiad. Aga võite neli korda arvata, kas Ken-Marti Vaheri fantaasiabukett on tõesti rikkalikum kui keskmise Pärnu mehe mure?
Holokausti näitus on vaid sümptom sellest haigusest. Aga Mikser isegi ei aevasta. Miks ta peakski? Ta pole oma kabinetist juba neli kuud välja astunud. Ainult ühe korra võttis ta oma pea ning saatis selle reklaamibüroosse, kus sellega veidi vaimutseti ning saadeti siis linna peale värki ajama. On raske leida jõulisemat visuaali Eesti poliitikale - pildid, millel on päriseluga, päriskogemustega sama palju pistmist kui Pentus-Rosimannusel Lasnamäega, kus ta bravuurikalt 20. korda kandideerib.

Seda lugu kirjutades helistas üks näitleja. Ta ütles. "Ma nägin seda holokausti-videot Pariisis. See on hea video. Seda näidati avalikult. Ja mitte keegi ei protesteerinud." Tähendab - Pariisis, millel on holokaustiga sada korda rohkem kogemusi, mis on tuhat korda tundlikum, ei põhjusta see teos mingit skandaali. Kuid Eestis suudavad keskmiselt tunnise intervalliga lennutada näitusega koos end orbiidile kolm valitsuskabineti liiget. Kust tuleb see vahe?
Vahe tuleb sellest, et Pariisis käisid inimesed seda teost vaatamas. Enne otsustamist ei läinud nad Delfisse. Nad läksid galeriisse. Jah, Mikser, see on rahvas, kes tõuseb ka barrikaadidele päriselt, mitte oma nuhvlis. Sellest, kui te olete kohal Eiki Nestori portree avamisel esindussaalis, ei piisa. Lihtsalt ei piisa. 

13. veebruar 2015

Margus Tsahkna. Vao (2015)

Jeff Wall. Mimic (1982) 

18. mai 2015