Kui metall põleks
Juhan Ulfsaki lavastus ei kirjelda sõpruse avaldumise, vaid selle igatsemise viise.
„Kadunud sõbra juhtum” on õnnestunud teos ja seda kolmel põhjusel: lavastust iseloomustavad lihtne ja järjepidev poeetiline võttestik, eranditult suurepärased näitlejatööd ja julgus tunnistada, et kõneldakse millestki, millest suurt midagi ei teata.
Vikont Rainer (Gert Raudsep) on murest murtud. Ta sõber on juba mitu päeva kadunud. Tema vastas istuv politseiuurija (Marika Vaarik) aga peksab segast, kombineerib taro, Tallinna ja tähistaeva kaarte, lootes oma naiselikku vaistu rakendades jõuda sõbra kadumise saladuse jälile. „See on naeruväärne. Te lihtsalt unistate. Et tegemata tööd edasi lükata,” hüüab mees heitunult. Lavastusest ei selgu, kes on sõber, keda otsitakse, ja oli ta ikka sõber ja miks teda nii esoteeriliste meetoditega jahitakse. Õigupoolest tekitab „Kadunud sõbra juhtum” kahtluse, kas tegijad üldse usuvad sõprusesse – nii kangekaelselt otsitakse sõprust selle avaldumise äärealadelt.
Etenduse juhatab sisse „Blairi nõiafilmi” laadis dokumentaalstiilis õudusfilm Ida-Virumaa kaevandusse sotsiaalselt vastutustundliku teatriprojekti tarvis ainest ammutama suunduvaist näitlejaist. Sissejuhatava filmiga ja selle taustaks loetud Narkissose müüdiga lavastuse narratiivsus suuresti piirdub, kõik edasine põhineb vastanduvate registrite ja nähtuste (aadel-pööbel, ülev-madal, vaimne-füüsiline, naised-mehed, eestlased-venelased, ärkvelolek-unenägu, meie-teie) vaheldumisel. Kohati kipub säärane kompositsioon eri registrite liiga ennustatavaks, turvaliseks edasi-tagasi lappamiseks kätte minema, aga võte tervikuna toimib. Registrimuutuste vahel võbeleb miski, millest lavastuses jutustatakse, aga mis ei ole kohe kindlasti lugu kadunud sõbrast ega ka kadunud sõprusest.
Uurija palub vikontil oma kadunud sõpra kirjeldada, püüab muu hulgas välja pinnida, milles mehe ja tema kadunud sõbra lähedus õieti seisnes. „Ma ei tea. Ma ei oska vastata. Ma ei saa aru, mida te räägite: mul on sõber kadunud!” Sõbra puudumise pärast on mees mures, sõpra või sõprust ennast aga meenutada ei suuda. „Kadunud sõbra juhtum” ei kirjelda sõpruse avaldumise, vaid selle igatsemise viise. Lavastuses osutatakse millelegi, mida kirjeldada ega haarata ei osata, ent mis on ometi äratuntavalt kohal, nii nagu on kohal miski, mida kunagi kaljukindlalt mäletati, ent mida järsku miskipärast kuidagi meenutada ei suudeta.
Ulfsak ja Eelmaa uurivad eraelulisi ja ühiskondlikke nähtusi nagu armastus, relvavendlus, rahvuskaaslus või klassisolidaarsus, mis kõik võiksid ju olla miskit pidi sõprusega seotud, ent mille niidiotsad juhivad üksildaste, enesesse sulgunud, hüljatud või lihtsalt nõutute ühiskonna liikmeteni, kes tunduvad olevat iseenesega kontakti kaotanud. Etenduse edenedes hakkab üha rohkem tunduma, et „kadunud sõber”, keda tegelased igatsesid või otsisid, võis olla nende sotsiaalse, kultuurilise või rahvusliku kuuluvuse tõttu kaotatud tükike nende enda isiklikust õnnest.
Marek Tamm kirjutab 21. jaanuari Postimehes, et „Kadunud sõbra juhtum” on „klassiteadlik lavastus, ühe läbiva joonena mängitakse siin välja seisuslik konflikt aadli ja töölisklassi vahel”. Minu arvates mingit sotsiaalset konflikti lavastuses ei köe, küll aga vaadeldakse läbi empaatilise huumoriprisma kaasüksildust eri rahvuste, sugude, ühiskonnakihtide, ametite ja – kui lavastuse vormist kõnelda – ka epohhide, stiilide, žanride, registrite vahel. Ka ainus tõeline klassidevahelisele sõprusele viitav hetk, kui näitleja Mirtel (Pohla) ja kaevur (Lauri Lagle) intervjuu lõpetuseks kallistavad, pole mingi seisustevahelise konflikti ületamise akt, vaid pigem hetkeline tunnistus üksilduse ja hüljatuse tajutud samasusest nii maa peal kui ka maa all, nii sinivereliste kui ka sinikraeliste hulgas. Klassiteadlik lavastus eeldanuks süü inkrimineerimist aadlikele või kaevurite viha ülailma vastu, Ulfsaki ja Eelmaa lavastuses on aga nii aadlikud kui ka kaevurid omaenda õnnetuse pühendunud sepad.
Eraldi tähelepanu tasub vaatajal pöörata näitlemislaadile, millele „Kadunud sõbra juhtum” läbivalt üles on ehitatud ja mis väljendab, nagu eespool mainitud, stiilide, žanride, registrite samaaegsuse poeetikat. Rasmus Kaljujärv suudab tragikoomilist ja ülestiliseeritud (isegi ta kubemekarvad on ronkmustaks võõbatud) shakespeare’likku värsskõnet pritsivat von Orlockit esitada nii, et ta on pisarateni naljakas, aga seejuures on võimatu teda mitte tõsiselt võtta. Kaljujärv ei esita karikatuuri romantilisest kangelasest: ta on rollis nii sees, et tema kangelase eluvõõrus kutsub esile ebamugavalt segunematu tundekoosluse siirast kaastundest ja iroonilisest üleolekust. Ka Gert Raudsepa esitatud vikonti vampiiriliku aadlikukeebi alt kiirgab saali üllatavalt argist hillitsetud inimlikku hoolt. Mirtel Pohla puhul tundus mulle juba „Ilona.Rosetta.Sue” lavastuses, et näitlejanna on jõudnud uue, sügavama väljenduslaadi lävele. Vaatamisväärsus omaette on Mirteli intervjuu kaevuriga. Kui sinivereliste naabrite juurde kadunud kruvi või janukustutust otsima tulnud kaevur on ülekarikeeritud, punnitatult võõras, siis intervjuu ajal näeme köögilaua taga istuvat tragikoomilist aguliliberalismi aherainemägede alla mattunud „kadunud sõpra”. Kaevur pikib kõnet töö- ja edukultusele viitavate kõnekäändudega, nagu „iga mees on oma õnne sepp” või et „oluline on olla õigel ajal õiges kohas”, unistab osalemisest telemängus ja raiub kaljukindlalt, et ju voolab ta soontes mõne juhtivtöötaja verd.
Lavastuse lõpustseenis etendavad kaks piraadikaptenit (poliitikut?) pilavalt peenutsedes sõprust, relvavendlust. Publiku ette tõmmatakse lehvima kaks identset sinimustvalget surnupealuulippu ja palutakse otsustada, kumb on „teie” ja kumb „meie” lipp. Kui otsida Ulfsaki ja Eelmaa teatrilavastusest ühiskondlikku sõnumit, siis räägib see eksperiment minu arvates muu hulgas ka sellest, mis juhtub sõprusega, kui see paisutatakse intiimsuhtest ühiskondlikuks ideeks ja kaaperdatakse näiteks etnose teenistusse, ja sellest, kui talumatu võib olla teise inimese naabrus ainuüksi seepärast, et ta ei kuulu samasse rahvusesse, klassi, kultuuriruumi, sukku, ajalukku. Iseenese väljakaevamine, ülesleidmine kõigi teadvustamatult omaks võetud ja peetud käitumisreeglite, maneeride, maitse-eelistuste, tõekspidamiste, elufilosoofiliste kõnekäändude ja muude kultuuriliste artefaktide, elumudelite ja eelarvamuste maa-alusest labürindist nõuab tervet kaevandusbrigaadi.
Etendust sissejuhatava õudusfilmi taustaks loetavast Narkissose müüdist jäi meelde järgmine lause: „Kuidas saakski Narkissos teisi märgata, kui tal pole iseendagagi kontakti?”. Pealinna näitlejad ei saa „teiste inimestega” – Ida-Viru kaevuritega – kontakti, sest näevad kaevuri silmis omaenda hirme ja eelarvamusi, millega pole laval ega elus tegeleda viitsitud või juletud. Vikonti elutoast algav pompoosne terastrepp, mis üllalt, kõrgkultuuriliselt taeva poole keerdub ja millel paadunud romantik von Orlock igapäevaselt oma kangelaslikke mõõgaviibutusi harjutab, pole sugugi vähem eskapistliku eluhoiaku väljendus kui tolle liberalismiusku kaevuri maa-alune tuim tuhnimine. Kaevurid seal Ida-Virumaa all vehivad edasi tööd teha teatritegijate tahtest sõltumata. Selle terastrepi seal teatri NO99 lava peal põletaksid Uflsak ja Eelmaa aga heal meelel ära, kui metall ainult põleks.
Meelis Oidsalu
Sirp, 14. veebruar 2014