Mõtteid enne etendusi

Kui oli viimane "Kadunud sõbra juhtumi" taastusproov, küsis Juhan Ulfsak ühel hetkel: "Kas see on Hillar Kohvi taies?" Tal oli õigus. See ongi. Näitlejad, tehnilised töötajad ja lavastaja ei taastanud teksti täpsust, märksõnade õiget paigutust ega liikumisskeeme. Nad taastasid ühte teatud hoiakut. Dadaistlikku hoiakut.

Dadaism on kunstiajalooline vool, kuid veelgi olulisem: ta on laiem hoiakuline suhe kultuuri ja maailma. Tema lühim definitsioon võiks kõlada: see on kultuuriline huligaansus. Ja seda sõna kõige paremas, st huligaansemas mõttes.

Dadaism ei ole Eestis levinud. Ta ei ole kunagi olnud, dada lihtsalt ei ajanud siin juuri. Üks väheseid dadaistlikke aktsioone toimus siis, kui Konrad Mägi, Ado Vabbe, Friedebert Tuglas ja teised korüfeed 1910ndate lõpul ühe soome tantsija esinemise ajal teatrisaalis organiseeritult huilgama hakkasid. Neile ei meeldinud, et toimumas oli mingi väikekodanlik meelelahutus. Publik tungis neile kallale, kutsuti politsei, toimusid arreteerimised, hiljem avaldasid tegijad ajalehes avaliku manifesti − kõik kõige paremate dadaismi traditsioonide kohaselt. Kuid see oli ka kõik. Eesti kunst ei muutunud kunagi dadaistlikuks. Ta jäi ratsionaalseks, korralikuks, maitsekaks. Aga dada ei taha olla ratsionaalne, korralik ja maitsekas. Dada ei küsi kunagi, kui "kvaliteetne" miski on, või kui "hästi" midagi tehtud on. Dadaistid küsivad õhtu lõpetuseks: kui palju me suutsime täna huligaanitseda? Kui palju me suutsime igasuguste kaanonite ja reeglite vastu täna eksida?

Jah, dada on normatiivide vastu. Selle vastu, kuidas meid on õpetatud midagi tegema või midagi nägema. Näiteks − kuidas meid on õpetatud teatrit tegema. Üks iidne teatriõpetus kõlab näiteks nii: laval ei saa olla korraga mitu palli. See tähendab, et laval peab olema korraga üks sündmus ja mitte rohkem. Noh, täna õhtul on korraga laval kümneid palle. Skaalal ei liiguta vasakult paremale, vaid ollakse kogu skaalal korraga.

Teine teatrinormatiiv: erinevaid stiile ei tohi segada, peab olema žanritruu. Kuid tänaõhtuses dadaistlikus projektis on vastupidi, mitu žanri koos: on müsteerium, on intervjuu, on standup, on draama, on ooper, on rahvamäng, on sürrealism. Seda ka keeleliselt: on kõrgkeelt, on kõnekeelt, on labast keelt. Ja olge lahked, ka mängulaadilt: on tõstetud mängu, on siirast otsepanemist, on teadlikku veiderdamist. Ja see kokteil on väga tore. Piim ja konjak koos on alati huvitavamad kui 2.5% ja 40% eraldi.

Muide, sageli arvatakse, et "dada panemine" ja "sürri tegemine" on midagi diipi. Et dada peidab endas sügavmõttelisust, millest on keeruline aru saada. Nii siiski ei ole. Dada ei taha olla diip. Dada tahab tekitada lühiühendusi. "Da-da" − mis sügavmõttelisust siit keeleühendist otsida? Dada tahab lasta kujutlusvõimel lennata ilma piirideta, mitte kaevuda inimhinge sügavustesse (kuigi ta võib sinna jõuda). Dadaism tähendab fantaseerimise lõbu, mitte raskepära. Dadaism tähendab huligaansust, mitte mõtlust. Dadaism on pigem ESTO TV, aga mitte ETV. Dada pakub välja mitte üks, kaks ega kakskümmend seost, vaid palju-palju rohkem VÕIMALUSI seosteks, ja kõik seosed, mis vaatajal tekivad, on õiged seosed, sest dadas ei olegi olemas õiget ega valet. Ennekõike ei ole olemas dadas vaeva ennast tõsiselt võtta.

Teine oluline aspekt on: sõprus.

Laskugem sügavmõttelisusesse. Kui võrrelda sõpruse ja armastuse esinemist elus, siis on sõprust kindlasti rohkem. Sõpru võib olla sul mitukümmend, väga häid sõpru neli-viis, aga armastust saab olla korraga üks − nii meile öeldakse. Kui võrrelda aga sõpruse ja armastuse esinemist kunstis, siis on armastust võrratult rohkem kui sõprust. Kui palju lavastusi on armastusest ja kui palju sõprusest? Kui palju on filme armastusest ja kui vähe neid on sõprusest! Seda isegi keeleliselt: väljend "I love you" on palju levinum kui "Sa oled mu parim sõber".

Miks see nii on? Ei tea. Kuid samas on ju nii, et uut armastust on kergem leida kui uut parimat sõpra. Võib-olla just seetõttu ongi kunstis sõpruse-teemat nii harva: sõprus kaobki harva. Me kaotame oma sõpru väga harva. Me ei tunne seda valu. Kuid tänaõhtune lavastus ongi sellest, mis juhtub väga harva: kui parim sõber läheb kaotsi. Ja lavastus näitab, et selle tagajärjed on hullumeelsed. Maailm ei ole pärast parima sõbra kaotust enam normaalne maailm, vaid ta on kaos. Maailm, jah, muutub dadaistlikuks.