Soovitus: "Kadunud sõbra juhtum" räägib sõpruse nukrusest huumoriga

See ei ole arvustus.

Olin juhtumisi lugenud Taavi Eelmaa näidendi teksti (üht versiooni), enne kui nägin "Kadunud sõbra juhtumi" etendust eile, 8. aprillil. Eelmaa tekst on heas mõttes ääretult pöörane, aga ikka täiesti sõge. Lavastaja Juhan Ulfsak on teinud sellest materjalist täiesti pöörase, aga hästi koos seisva lavastuse. Kus dramaturgilise plastilisuse huvides on mõned killud kõrvaldatud.

Kõigepealt temaatikast. Kahe sõbra, keda üpris lopsakalt esitavad Gert Raudsep ja Rasmus Kaljujärv, lugu on mänguline ja mõnegi pöördega. Õigupoolest jääb sõprus mõnes olukorras ähmaseks, kui ühe mehe koer on teise unelmate naine - aga just need lynchilikud poolseosed ja sümboolika, mis semiootiliselt alati eriti ei klapigi, teevadki selle lavastuse mõjuvaks. Me ees on süžee, milles on võimalik otsad kokku siduda, aga tähendusi annab mõnigi lahendus vähemalt kaks. Mõte jääb ju enamasti matemaatiliselt samaks. 2+2 on 4 ja 3+1 on samuti 4. Mis vahet siis, koer või naine.

Muidugi on üks küsimus krüptiliste sündmuste tõlgendamisel kunstis alati see: kas unes või ilmsi? Pigem on tegemist kontrastiga hüperrealistlikult kujutatud stseenide vahel, mis on edasi antud videoga ja kus näitlejad isegi ei mängi, vaid on võimalikult nemad ise, ka oma nimedega, ehkki muidugi selle võrra isegi võib-olla raskemas rollis. Kuidas mängida ennast, kes sa pole sa ise, mängimata samas kedagi?

Igal juhul laotatakse me ette argist elu, kus tung on kaugustesse ja maa alla, rütm on aga leebe, seda kuni ehmatuseni.

No ja siis aadlikud, mõõgad, mantlid, shakespearelik kõnepruuk, tuli ja ülepaisutatud dramaatika - mis toob välja õnnetu armastuse, hulganisti kosmoloogilist müstikat, ja sõpruse jäävuse ka objekti kadumise korral. Sekka moodsa aja absurdi, kui üks isik vaatab kõigi eest youtube'ist pesukaru viinamarja lurtsutamas ning abielupaar vaatab telerist loksuvaid laineid ning naaber tuleb küsib midagi hapukat juua ja kutsub "Rooside sõtta", sest tal pole sõpru. Lauri Lagle kehastatud naaber/kaevur on niivõrd tragikoomiline, et vähem väljapeetud rolliloome juures võinuks asi jandiks kiskuda. Aga just seetõttu, et Lagle on rollis sees veiderdamata, on Mirtel Pohla (sel hetkel on ta unenäos ilmselt tema ise, kaameraga) tehtud intervjuu kaevuriga kohutavalt naljakas.

Unenäod võib olla kunstis liigagi laialt ekspluateeritud teema, aga ei, pigem on küsimus selles, et mõnel puhul on see liiga odav lahendus. Unenäoga saab ju kõike põhjendada. "Kadunud sõbra juhtumi" unenäolisus on üpriski ebaharilikku konteksti seatud, ning suhteliselt originaalseid eesmärke täitma pandud. Unenägu leiab aset kaevanduses. Miks seal? Ehk on kaevandus nii kummastav koht, et und võib seal näha ka ilmsi, või siis ei tundugi imelikud kujutluspildid eriti hämmastavatena. Teiseks võimaldab see lavale püstitada hiiglasliku trepi, mis annab pitseri kogu etendusele, lõpustseeni ma parem ei kirjelda, et mitte võtta rõõmu neilt, kes veel näinud pole. Aga me hakkame mõtlema madalast ja kõrgest, alateadvusest ja kollektiivsest (ala)teadvusest, ja asjade suhtelisusest: siin tükis ei ole tähtis vahet teha sellel, mis on päriselt, mis unes, sest miski ei ole teatris päriselt, oluline on näidata, mis rolle elu pakub, ja milliseid rolle me ise endale haarame, ja ses osas võivad kõik mingis olukorras olla kaptenid nagu kaks sõpra laval.  

Liiati on sümpaatne, kui tõsistest ja traagilistest asjadest räägitakse huumorimeele abil.

Valner Valme,
ERRi kultuuriportaal, 9. aprill 2014