Reedel "Kolmapäevast"

„Kell on kuus. Tööpäev on lõppenud, loengud on läbi. Oled veidi väsinud. Miks minna teatrisse? Sest Lauri Laglel on valminud kolmas lavastus Teatris NO99s. „Kolmapäev“ on Lagle uusim lavastus, kus fookuses pole erinevalt tema eelmistest lavastustest enam meie arguelude kangelased, üleinimlikke sooritusi tegevad uljaspead, vaid on tavaline inimene keset oma kolmapäeva“*

Mis juhtub, kui üks mees (lavastaja) panna paariks kuuks proovisaali koos nelja naisega (näitlejannad)? Juhtub see, et valmib uus lavastus ja „paar päeva on ju esietenduseni aega, veel tehakse tööd, veel tehakse muudatusi.“** Aines on otse elust ja sellest, mida me teeme töönädala keskel pärast tööpäeva/loengu/millegi lõppu. Kuigi lavastaja on mees, võiks siiski öelda, et „Kolmapäeva“ näol on tegemist lavastusega naistelt naistele. Ja miks ka mitte meestele. Kui see ära vaadata, siis ehk on ka meist kergem aru saada. Sellest, mis meie sees toimub. Sellest, millised me oleme. Sellest, millised me ei ole. Sellest, millest me mõtleme. Sellest… sellest.

Me oleme kellegi tütred/emad/kallimad/töötajad/sõbrad/ … . Soost olenemata oleme me kõik lõpuks inimesed. Me ajame omi asju, me mõtleme omi mõtteid, me sammume (ringiratast) elu näitelaval. Ükskõik kummal pool sood oleme, soovime vist siiski samu asju – olla, olla õnnelikud, olla armastatud, nautida kolmapäeva. Kui enam ei jaksa ise, pöördume tablettide poole. Kui läheb kõht tühjaks, teeme süüa. Kui on vaja turgutavat rahvaravi, haarame Baileysi ja luuleraamatu järele. Kui ei jaksa lugeda luulet, loeme (naiste)ajakirju. Kui enam sedagi ei jaksa, vahime tuimal pilgul televiisorist Discoveryt ja kokandussaateid, sekka mõnd seebikat. Kui ei jaksa enam olla ärkvel, pageme maailma eest voodisse teki alla. Vahel üksi, vahel kahekesi.

Black-box‘i on ehitatud valge lavaruum. Valge kuubik, kus kõik on võimalik. Näiteks see, et kohtuvad neli naist kolmest erinevast teatrist. Neli tugevat näitlejannat. Neli inimest, kelle kohtumisest saame osa ja kelle intiimsesse tsooni tahtlikult siseneme.

Igaüks jõuab koju, oma nurka. Igaüks teeb midagi. Kaosest ja vaikelust kasvab välja kohapeal sündiv muusika ja kohe meenub ka üks surnud jänes, kellele pilte näidati. Säälgi tehti muusikat, mis sündis kohapeal. Aga seekord on asi teisiti – laval pole mehed, vaid naised. Kui mehed kasutasid kõlareid ja nuppe, siis naiste loodav muusika koosneb argipäevast – pottide klõbin köögis ja noa puudutused lõikelaual, ajakirjade krõbin elutoas ja kingade puhastamine, veinivulin magamistoas ja hääled televiisori ees. Östrogeenirikas Stomp, mis tõestab taaskord, et enne korda on alati kaos ka enne harmooniat kakofoonia. Mõnes mõttes tegelikult just selle tunde lavaline väljendus, mis võib olla pärast tööpäeva. Sooviksime karjuda ja end välja elada, kuid tihtipeale jääb julgusest puudu paneelmajade õhukeste seinte tõttu. Kuid koos karjudes moodustub lõpuks rütm ja sellest muusika. Kaosest saab kord ja pidu võib alata!

Sõbrannad saavad kokku, peokleidid seljas ja peokingad jalas. Lava neljas nurgas olev mööbel kolitakse kokku ja steriilne ning nukker ruum hakkab rohkem meenutama kodu. Kohta, kus olla ja kohta, kus soovitakse olla. See on ruum, kus on hea olla koos ja kus on ruumi ka soolodeks. Keegi räägib ausalt oma kogemustest meestega ja oma seksuaalelu algusest ning saab selgeks, millist rolli mängib minevik. Keegi kasutab oma keha lõuendina anatoomilise pildi joonistamiseks ja selgub, et lisaks kõigele on inimene ka hämmastav masin, mis töötab. Keegi räägib sellest, milleks on vaja kohvritäit tablette ja millistest hetkedest me elu koosneb. Keegi loeb luuletust, mis annab mõista, et mõistmine käib tihtilugu üle põlve. Kõikide soolode alltekstina jookseb läbi, et naised on tugevad ja et inimesed on tugevad. Teeme mida teeme, aga masin töötab.

Töötab ka teatrimasin. „Kolmapäev“ on oma ülesehituselt sarnane lavastusega „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Piltide rida, mille seovad tervikuks detailid. Piltide rida, kus ühest pildist kasvab välja teine. Piltide rida, mille teemaks pole seekord kunst, vaid fookuses on argipäev. Sest ka peo taustal tahab tuba koristamist ja söök tegemist ja pesu pesemist ja… Pärast tööpäeva algab kodus tihtipeale teine tööpäev. Kuid vahel tahaks ju lihtsalt niisama olla, olla elava tule ääres ja tunda end kõigest maisest nii kaugel olevana. Olla koos inimestega, kellel on sarnane veregrupp. Koos inimestega, kes tahavad olla sinuga. Koos inimestega. Koos. Inimestega. It’s so easy when you know what you’re doing. It’s so easy when you know how.*** Vahel küll pole lihtne ja vahel ei tea kuidas, aga miks mitte proovida? Isegi siis, kui kalender näitab kolmapäeva.

Kuuldavasti algab nädalavahetus juba kolmapäeval. Kuuldavasti on kasulik aeg-ajalt kõik kuradile saata ja lihtsalt olla. Kuuldavasti järgneb igale langusele tõus. Kuuldavasti on argipäev vahel teisipidi ja sääl peitub kummaline ilu. Kuuldavasti koputab vahel õnn uksele. Ja kui mitte õnn, siis vähemalt Keanu Reeves. Ja „Selle kõige tõttu tasubki tulla kella seitsmeks teatrisse.“*

* Kasutatud fragmente NO99 novembri-detsembri kavast „ETKNRLP“

** Kasutatud fragmenti NO99 31.10.2013 uudiskirjast

*** Kasutatud fragmente Ted Lucase laulust „It’s So Easy“


Marite H. Butkaite
TÜL-i ajaveeb, 15. november 2013