Tugev enesetapukomöödia tutvustab häid noori näitlejaid
Teatri NO99 komöödia „Enesetapja” on väärt lavastus, mis elustab laval väärt materjali. Nikolai Erdmani samanimeline tükk on üks 20. sajandi tüvitekste, mis 1970. aastatel lääne teatrimaailma rikastas. Samal ajal jäi see Nõukogude Liidus keelatuks ja pääses lavale alles pärast süsteemi kokkuvarisemist. Teksti iseloomust tulenevad ülesanded esitavad näitlejatele suuri nõudmisi, mis saavad NO99 lavastuses põhiliselt õnnestunud lahenduse.
Töötu väike inimene Semjon Podsekalnikov on laval Jörgen Liigi kehastuses rõhutatult groteskne tegelaskuju, kelle hääles ja plastikas väljendub näitlejatöö intensiivsus. Tegemist on vennikesega, kelle solvumised ja valehäbi käivitavad enesetapuhimu, mis avaneb laval kui hoogne ja kõnekas tragikoomiline mäng.
Rollilahendused on seejuures kõik väljapeetult stiilsed, peategelasega samas võtmes on ka Podsekalnikovi kena proua Maša (Helena Pruuli), Maša ema (Marian Heinat). Ka väiksemates rollides saavutavad noored näitlejad edu: Podsekalnikovi enesetapuloorbereid noolivad intelligent (Jarmo Reha), papp (Simeoni Sundja) ja teised värvikad tüübid. Näitemängu tegemiseks mitte just kõige mugavama Vene Teatri suure saali vallutasid noored näitlejad nii hääle kui ka keha väega.
Hästi klapib meie aega ka tüki sõnum, mis räägib demagoogiasse kalduvate ideoloogiate langemisest. Lavastus mängib julgelt välja Erdmani tüki vastanduse, mille järgi pisikese inimese Podsekalnikovi elu on uhketest väljamõeldud ideedest väärtuslikum. Hästi mängitud hea komöödia vaatamise mõnu on seejuures kindlustatud.
Vähe huumorit
Lavastuse mõte ja ülesehitus on väga selge, tegevuse keerdkäigud ja pöörded tehakse vaatajale lahedalt selgeks. Finaali moraalne iva laotatakse vaataja jaoks kui peopesale. Kuid mida lavastuses pole, on huumor. Saal küll turtsatas esietendusel kohati, kuid üldiselt annab lavateos kõhulihastele puhkust ja olukordade vastuolud pannakse mõjuma mõistuse, mitte tunde kaudu.
Vist on tegu teadliku kunstivalikuga, kus igasugust olustikku ja tavapsühholoogiat vältides visatakse ka huumor kui laps pesuveega välja. Eeldab ju elav ja emotsionaalne huumor haakumist elulise tõepära tasemel, aga siin lastakse tükki tehes maksavorst raisku. Sellega tuleb leppida, kahjutundega muidugi.