Teater ja tegu

Aktsioon asub eheda teo ja professionaalse etendamise murdekohal, paikneb ehk isegi lähemal teole kui teatrile.

Risto Kübar, kes aktsiooni „Esimene lugemine. Reformierakonna juhatuse koosolek” alguses loeb ette Silver Meikari artiklit, teeb seda ebaprofessionaalselt. Kübar seisab laval, tal on ebamugav, ta ei näitle ebamugavust. Kübar tammub, sikutab kaela soonivat lipsusõlme, sügab kukalt, annab teksti kohmakalt, monotoonselt, kastes suu kuivavat limaskesta aegajalt plastpudelist. Publikut ta ei näe. Aga see on OK, sest laval käib aktsioon.

Muide, teater NO99 numereerib lavastusi ja aktsioone erimoodi: kui lavastusi tähistatakse täisarvudega, siis aktsioone murdarvudega (nt NO76 on lavastus, NO76,8 aga aktsioon). Kas sellest peaks järeldama, et aktsioon pole täisväärtuslik (s.t täisarvu väärt) teatrisündmus? Aktsioon erineb lavastusest mitmeti. Aktsiooni esitatakse vaid ühel korral. Aktsioonilt ei oodata samasugust lavaküpsust kui lavastuselt. Aktsioonidega on teater NO99 sageli katsetanud mingi teo võimalikkust. Kas on võimalik esitada monoloogi 99 korda, näidendit purjus peaga, inimmassiga ennustatavalt manipuleerida? Aktsioon on ehe tegu, mitte läbiproovitu, läbikatsetatu kordamine, tehtu taasesitamine.

Aktsiooni „Ulgumerelainetel” tutvustuses ütleb Tiit Ojasoo: „Ma tahan näha seletamatut ja kordumatut. Selleks olen vahel sundinud näitlejaid laval tegema asju, mis viivad nad füüsilise ja vaimse piirini. Ma tahan saalis istudes näha, mis siis juhtub, kuidas nad edasi lähevad. Isegi kui see on natuke õudne. Aga mis on selle juures kurb ja paratamatu – näitleja loomuses on see kordumatu hetk fikseerida ja seda õhtust õhtusse korrata. Seda võib ka professionaalsuseks nimetada.” Aktsioon asub eheda teo ja professionaalse etendamise murdekohal, paikneb ehk isegi lähemal teole kui teatrile. Aktsioon on teadlik katse saavutada teatrilaval teatriprofessionaalsuse-väline või -eelne seisund. Risto Kübar – nii nagu kogu ülejäänud trupp – suurema osa aktsiooni „Esimene lugemine. Reformierakonna juhatuse koosolek” ajast ei näitle, ei kehasta tegelast, ei etenda ettelugemist, vaid loeb teksti ette.

Teater NO99 määratles aktsiooni „esimeseks lugemiseks”. Sõna „lugema” tähendab „kirjutatut häälikulises kõnes enda või kuulaja(te) tarbeks taastekitama”, aga ka „mingeid muid märke, muud märgisüsteemi lahti mõtestada oskama, sellistest märkidest või süsteemist aru saama”, samuti „välisilmingute järgi midagi varjatut, sisimat aimamisi taipama, mõistma, loendama”. „Lugemine” tähendab ka „seda, mida loetakse, lugemismaterjali” (EKSS). Aktsiooni sisse juhatanud Tiit Ojasoo märkus, et teksti „kõik kokkulangevused reaalsete isikute ja sündmustega on juhuslikud”, kõlas varjamatu irooniaga. Ojasoo iroonia andis lugemise teole tõe esitamise meki. See tundub ehk tähenärimisena, kuid just sellised pisiasjad võivad teha peeglist kõverpeegli. Tõe lugemise ja tõe kuulutamise vahel on vahe. Tiit Ojasoo ei viibinud partei juhatuse koosolekul. Teater NO99 aktsioon ei saanudki tõde kuulutada, vaid seda lugeda, teostada „välisilmingute järgi millegi varjatu, sisima” lugemise.

Teater on tõsine asi, aga mitte seepärast, et valdab poliitikast või meediast rohkem tõde või võib oma väljendusvabaduses tagajärgi kartmata ajakirjandusest julgemalt spekuleerida, vaid et oma vormivabaduses saab kunst uuesti lugeda harjumuspärast (vajadusel nii, nagu loetaks seda esimest korda) ja aidata taibata seda, kuidas olemise välimised ilmingud avaldavad sisimat, kuidas lugemine avaldab ja seeläbi teeb seda, mida loetakse. Teatri NO99 „Ühtse Eesti” projektilt loodeti valmistõdesid, loodeti muutusi tegelikkuses ja oldi pettunud, kui neid ei järgnenud. Küll aga oli nüüd, mõni aasta hiljem, huvitav nii Silver Meikari artiklis kui ka selle vastukajas märgata korduvat viitamist „Ühtse Eesti” valimiskoolidele ja sellega seonduvat äratundmise-kergendust, kergendust selle üle, et meil on „Ühtse Eesti” näol miski, millele viidata, toetuda, millest tõukuda ühiskondlikus arutelus. Kui „Ühtne Eesti” ei toonudki kaasa vahetuid muutusi tegelikkuses (oleks ju olnud perversne, kui teatrist oleks üleöö saanud halenaljakas tõepartei), siis Silver Meikari teo lugemise võimalusi ja oskust avardati tookord ja avardatakse praegugi, võimaldades seeläbi selgemate hoiakute kujunemist, tehes kriisi paremini võimalikuks. Teater NO99 on oma poliitilistes projektides toimimas väärtusandliku koguna, kuhu sarnaselt seadusandliku koguga tullakse teostama esimesi, teisi ja kui vaja, ka üheksakümne üheksandaid lugemisi.

Kuigi formaadivaliku tingis osalt vajadus kiiresti reageerida (põhjalikum lavastus nõudnuks ju pikemat ettevalmistusperioodi), võib vormi – toorevõitu teatraalset sündmust, aktsiooni – lugeda ka „professionaalse poliitika” kontseptsiooni kriitikana. Laval on professionaalsed teatraalid, kes käituvad ebaprofessionaalselt: pole läbitöötatud rolle, pole lihvitud lavastust, polegi nagu õiget teatrit, kuid midagi tehakse. Tegelased, kelle teksti näitlejad ebaprofessionaalselt esitavad, peavad end aga (ühe erandiga) tingimatult asjatundjateks: „(Kalev) Lillo: Kas tahad, et sinu hambaid raviks loomaarst või hoopistükkis keevitaja? Kalev Lillo küll mitte. Ta usaldab vaid parimaid oma ala asjatundjaid. Sama kehtib ka poliitikas. Vaid professionaalid tagavad seaduste kvaliteedi. Kalev Lillo on 15 aastat olnud aktiivne poliitikas. Ta teab, kuidas poliitikat tehakse. Kalev Lillo on sel alal asjatundja. Kalev on õppinud Tartu ülikoolis füüsikat, see oli Kalevi jaoks huvitav ja lihtne. Mõnda aega töötas ta ka Tallinnas õpetajana. Kaudselt on Kalev õpetajaametile truuks jäänud tänaseni – tema erialaks on poliitika ja õpilasteks tänased ja tulevased erakonnaliikmed.” Silver Meikarile heidetakse ette ebaprofessionaalsust, seda, et ta ei ole usaldusväärne, et ta on käitunud ebaprofessionaalselt, et ta on häbistanud oma ebaprofessionaalsusega poliitikuameti usaldusväärsust.

Professionaalsuse mõiste sisaldab loomupäraselt elitaarsust ja hierarhilist, võimupositsioonilt lähtuvat korporatiivset maailmanägemist. Mingi valdkonna meistrile usaldatakse otsustamise ja tegutsemise võim, sest ta on omandanud oskusi ja teadmisi, mis annavad just temale nende otsuste ja tegude tegemise õiguse ning teistel (asjatundmatuil) piiravad seda teha. Õpetaja, arsti ja sõjaväelase puhul on selline piirang sisuliselt põhjendatud: eksimuste tagajärjed oleksid liiga suured, et „pühendamatuid” tahvli, operatsioonilaua või haubitsa juurde lubada. Ent mida on poliitikas sellist, mis õigustaks säärast salaseltsilikku kutseelitaarsust? Milles seisneb poliitiku kutse või teisisõnu: mida õpetab Kalev Lillo oma noorematele erakonnakaaslastele? Ellujäämist? Suhtekorraldust? Laval näidataksegi peamiselt suhtekorralduskriisi, professionaalse suhtekorraldusasutuse kriisikoosolekut. Ent kas ei peaks demokraatliku riigi poliitik olema eelkõige demokraatia asjatundja? Ja kas demokraatia, demokraatlik esindussuhe ei välista eos professionaali korporatiivset elitaarsust? „Professionaalsus” peaks tähendama demokraatliku riigi poliitikule poliitika professionaliseerimise vältimist. Valimised ei ole arstieksam, valija ei ole patsient. Poliitika ei ole professioon. Ka „Ühtse Eesti” projekti kandev sõnum oli, et poliitik peab olema eelkõige normaalne (loe: hea) inimene, mitte ülelugenud suhtekorraldaja, kelle tegude lugemiseks peab läbima arvutult „valimiskoolide” loenguid.

Kui teater NO99 seisab oma ühiskondlike lavastuste ja aktsioonidega lähemal reaalsetele tegudele kui etendamisele, siis suhtekorralduslikust professionalismist läbi vettinud poliitika seisab lähemal poliitika etendamisele kui selle tegemisele. Eero Epneri ja Ene-Liis Semperi kirjutatud tekstis tuuakse mängupoliitikaga kaasnev võõrandumine tegelikkusest eredalt esile: kõnekeelne dialoog, mis stiililiselt meenutab koosoleku stenogrammi, liigub poeetiliste, intensiivsete, kujundlike, ilukirjanduslike torgetega partei peakontori masinlikust, higisest, umbsest, paranoilisest ruumist inimväärsesse tegelikkusesse – sinna, kus on suvi, kus lapsed kiiguvad ja sirelid õitsevad. Tekib tunne, justkui oleks publik paigutatud pappkarpi ja autor torkaks näpuga karbi seina sisse õhuauke, mille kaudu jõuavad publikuni värske suveõhu pahvakud, sirelilõhn ja laste kisa.

Tõsi, vaataja peab endalt alati küsima, et kas selliste poeetiliste võtetega lämmatamine ja seejärel mõõdetult „õhu juurdeandmine” ei ole mitte omaette poeetilistehnoloogiline kunsttükk (võrdle poliittehnoloogilise nipitamisega). Teatri NO99 aktsiooni puhul mitte. Õhk oli juba enne teatrisse sisenemist otsa saanud. Ja ilmselt kehtib kunstis sama printsiip, mis poliitikaski: seni, kuni tõe esitamise vilumus ei saa olulisemaks tõe lugemise tahtest, on kõik korras. Vastupidisel juhul läheb aga nii, nagu juhtus ühe parteitu lavastajaga, kes 30. mai Postimehes avalikult püksi tegi.

Meelis Oidsalu
Sirp, 2. august 2012