Näitlejad teevad tööd, mis toidab
Neli näitlejat – Marika Vaarik, Eva Klemets, Priit Võigemast ja Margus Prangel – söövad laval publiku ees. See ongi põhiline, mis lavastaja Lauri Lagle juhatusel lavastuses toimub. Aga teatris on alati peale küsimuse „Mis?” tähtis ka küsimus „Kuidas?”. Söömine käib väga kunstiliselt: kulinaarne veetlus on tasakaalustatud teatud ülepingutamisega. Söömine on kujundina kõnekas ja peale selle tihti rituaalseks muudetud toimingu ilu on seal olemas ka ülepingutatus ja eemaletõukavus. Söömine ja söömisest väsimine moodustavad ka dramaturgilise koe, mis viib tragikoomilise lõpplahenduseni.
Kõigi näitlejate mäng on vaimustav. Realismile omase üksikasjalikkusega küpsetab Margus Prangel midagi pliidi ääres, segab kastet. Lihatükke lõigatakse lahti, tõstetakse taldrikutele ja kallatakse sorts kastet juurde. Tõstetakse lisaks. Ja süüakse, noa ja kahvliga.
Võigemast kerkib esile
Sellest täiesti argisest tegevusest kasvavad välja mängulised kujundid, dramaatiline areng. Kas just väga kõva vitsutamine toimub, aga selge on see, et igal juhul tekib teatriime – näitlejad suudavad luua ohjeldamatu orgia õhkkonna. Laval on inimesed, kelle meeled on naudingutele valla. „Suur õgimine” kätkeb endas maitsemõnusid ja erootilist surinat, nagu ka ohtu, mida nõrkustele järeleandmine endast kujutab. NO99 uuslavastus on hästi eluline, selline päris asi, mitte mingisugune näpust väljaimetud kunst.
Kuigi neli näitlejat toimivad tihedas ansamblis, kerkib eriliselt esile Priit Võigemast, kes toob söömise juurde jututeema, mis pajatab astronoomia algtõdedest. Näiliselt kõrvaline teema hakkab äkitselt arenema, kui Võigemast läheb mikrofoni juurde, lööb lahti laulu „Ground Control To Major Tom” ja laulab seda isegi paremini kui David Bowie omal ajal. Publik sai lauluga võidetud ja kui näitleja selle pooleli jätab, tekib kummaline kontrapunkt. Publik ootab, et näitleja veel laulaks, kuid tema läheb söögilaua juurde, et jätkata põhitegevust, mis laval toimub. Sõnumi mitmetähenduslik loomus kasvab.
Finaal on vürtsikas
Lavastuses on üksikuid sõnalisi soolosid, tantse ja mänge, emotsionaalseid tõuse ja langusi. Neli inimest moodustavad karja, mis käitub oma ühiskondlike reeglite kohaselt. Omavahelistes suhetes on nii agressiivsust kui ka õrnust.
Kuskil lavastuse teises pooles tekivad dramaturgilised augud, tegevus jääb kohati toppama, korratakse juba läbimängitud motiive, ilma et mingit uut arengut oleks. Aga see laialivalgumine on ajutine, finaal on lausa otseses mõttes vürtsikas, kui Eva Klemets oma ihu maitsestab ja jahuga katab, justkui panni peale panemiseks ette valmistades.
Priit Võigemast jõuab kosmosesse saadetud major Tomi looga lõpule ja teisedki tegelased lõpetavad oma võitluse maitsva söögiga, jäädes elule alla. Punkti panemine toimub mõjusalt. Major Tom asub kapslis kusagil kosmoses ja teha pole mitte midagi, nagu David Bowie laul ütleb.
Ainsaks etteheiteks teosele saab pidada lavastuse aluseks olnud filmi „La Grande Bouffe” ajalistesse raamidesse kinnijäämist. Seal käis surnuks söömine rohkemate tegelastega isegi veidi kauem. Kui näitlejad publiku ees siin ja praegu sõnumi kiiremini välja mängiksid, poleks selles midagi halba – ei pea iga hinna eest pingutama, et etendus oleks piisavalt pikk. Aga veniva olluse väljalõikamisega on tänapäeva teatris üldse raskevõitu.
Sakala tänaval sai laval näha uusi teemasid, uusi inimesi ja uusi väljendusvahendeid. Loodetavasti tähendab see ka uusi inimesi saalis.
Andres Laasik
Eesti Päevaleht, 23.05.2012