Lühiülevaade maailma asjust, teatris

Pekkis päev

Etenduses “Iphigéneia Aulises” nõuab jumalanna Artemis, et Agamemnon ohverdaks Kreeka nimel oma tütre Iphigéneia. Viimane arvab esiti, et läheb mehele, aga varsti selgub, et hoopis tapale.

Vanakreeka inimeste ja jumalate keerulised suhted mängitakse ette eriti emotsiooniküllaselt. Kangelased karjuvad, kammersaal kajab. Jumalad on vait. Alguses tahaks sõrmed kõrvadesse toppida, aga siis hakkad jumalate hääli kuulma. Kogu selle räuskamise taga nii me ju elamegi: ohverdame selle nimel, mida me ei näe ega tunne, seda, mis on meile kallis, ja astume õhetavate põskedega tapalava poole.

Minimalistlik lavakujundus ja forsseeritud emotsioonid keeravad lavastuse markeeringuks, mille kurdudes on kurbus. Maailma ja inimese pärast. Iphigéneia õilsus on seda traagilisem, et valgusallikas vajub pöördumatult allapoole ja lähenemas on pime öö. Viimastes kiirtes helgivad verise isahirve klaasistunud silmad.

Kairi Prints
Eesti Ekspress, 29. märts 2012