Tiit Ojasoo: mida igatseb tänapäeva eestlane?

Eestlasi huvitab maailma juures kõige rohkem see, mida seal meist räägitakse, nendib teatri NO99 kunstiline juht Tiit Ojasoo esietenduse-eelses intervjuus.

"Rise and Fall" tegeleb taas Eesti asjaga. Kas poliitika ja rahvuslik identiteet jääbki NO99 põhiteemaks?

Tiit Ojasoo: Sellega on nii ja naa. Kui vaadata teatrit seestpoolt, libistada pilk üle meie soovidest, siis ma ei saa küll öelda, et me oleksime end defineerinud kitsalt sotsiaalse või poliitilise teatrina ning ühelgi hooaega või repertuaari planeerival koosolekul pole öeldud, et "Kuulge, aga mõni Eesti-asi ikka ka!" Meie jaoks on olnud oluline teha seda, mis on oluline. Kuna me aga elame just selles keskkonnas, kus me elame, siis on ju vältimatu, et me aeg-ajalt reageerime nähtustele, ideedele, tegevustele, või – nagu "The Rise and Fall of Estonia" puhul – tegevusetusele ja ideetusele, mis selles keskkonnas tooni annavad.
Aga teiselt poolt on ka nii, et kuigi meie teater on teinud peaaegu 30 lavastust ja neist vaid nelja saab tegelikult otseselt seostada katsetega lahata poliitskalpelliga Eesti kehandit, siis on just need neli äratanud nii Eestis kui ka välisriikides enim tähelepanu. Sellel on erinevad põhjused, kuid meie arvates on täiesti ilmselge, et eestlased on rahvus, mis tegeleb enese defineerimisega erakordse ja painava intensiivsusega. "The Rise and Fall of Estonia" jaoks tegime sügisel esimese materjalide sõelumise ja otsustasime siis, et jätame kõik leitud tekstid kõrvale: see kogus oli lihtsalt sedavõrd massiivne, traagiline, ebakindlusest pakatav ja lõppkokkuvõttes peaaegu et tüütu. Kuid säärase massi olemasolu näitab, et eestlasi kütab alati kõige rohkem kuumaks see, kui keegi räägib neist. Mäletate veel anekdooti eestlasest, kes seisab loomaaias elevandipuuri ees ja mõtleb: "Huvitav. Kas elevant teab, et ma olen eestlane?"
Mis puutub Teater NO99 tulevikku, siis "The Rise and Fall of Estonia" saab olema Eesti-teemaliste lavastuste tsükli lõpp, omamoodi farewell.
 
Millest lavastus räägib? Rahvuslikust psüühhest ja painetest? Eestlaslikust tuimusest?

Sellest hetkest, kus on Eesti siin ja praegu. Hetkest, mis on nagu lääts: tänasesse päeva on kiirtena koondunud kõik mineviku õnnestumised ja ebaõnnestumised, kõik Eestile iseloomulikud püüded: jääda ellu, areneda kultuurrahvaks, jõuda Euroopasse, saada iseseisvaks, saada rikkaks. Eesmärgid, mis on aastasadu olnud sõnastatud kui Eestile olemuslikud igatsused, on põhimõtteliselt saavutatud. Ja küsimus ei ole isegi selles, et mis edasi? kuhu me läheme?, vaid küsimus on selles, et mis on see tänane hetk, mille pealt me tuleviku üle otsustame? Millised igatsused meil täna on? Sest kas eestlased on tuimad või mitte, meis – lavastajates ja näitlejates – on veel säilinud usk, et eestlased on põhimõtteliselt võimelised tundma igatsust.
See küsimus on erinev küsimusest, millega viimasel ajal meid pidevalt kummitatakse: Milline on meie ühiskondlik visioon? Mis visioonist me siin räägime, kui Eesti saatuse otsustavad ära maailmas toimuvad demograafilised, poliitilised ja majanduslikud protsessid ning Ansipi sõnad, et Eesti ei ole kunagi maailma asjades nii palju kaasa rääkinud kui praegu… nojah. Asi ei ole seega visioonis, rahvuslikus psüühes, vahvates stereotüüpides ja muus säärases, vaid küsimus on selles, mille järele tänane inimene Eestis igatsust tunneb, ja millest ta on unistanud mõnikord varem ajaloos.

Ligi aasta eest lõi “Ühtne Eesti” juba enne Suurhalli-etendust meedias pretsedenditult laineid ja päädis, võiks öelda, antikliimaksiga. Kuidas etenduse ühiskondlikku mõju praegu hindate? Olid teil mingid sõnastatavad eesmärgid, mille alusel ise praegu midagi järeldada saaksite?

Andres Maimik heitis hiljuti "Ühtsele Eestile" ette, et poliitika kritiseerijatena kuulusime me tegelikult süsteemi ning aitasime selle seniseid positsioone kinnistada. Muidugi on tal ühelt poolt õigus: igasugune seisukohavõtt mingi nähtuse suhtes aitab mingil moel sellel nähtusel põlistuda, fokusseeruda, ning kui kriitika ei suuda teda purustada, muutub ta senisest tugevamaks. Need küsimused käisid loomulikult ka meie peadest läbi, kui me "Ühtset Eestit" ette valmistasime, kuid meile tundus, et see risk ei õigusta siiski ütlematajätmist. Ja siit läheb ilmselt ka piir dokumentalisti ja kunstniku vahelt – esimene vaatab kõrvalt ja kommenteerib, teine loodab. Katse muuta Eesti inimese kodanikutunnet võis olla meeleheitlik ja lootusetu, aga kui seda katset poleks teinud, oleks see süsteemi veelgi enam põlistanud. Nii oligi meie taotlus iroonia, künismi, kriitika ja poliitskepsise asemel tekitada ühiskonda mingi väga reaalne olukord, ja püüda seeläbi saavutada siiski mingi positiivne programm. Ma arvan, et selles me küll õnnestusime.

Eeskätt, kuidas mõjus etendus poliitikutele? Näiteks Ahto Lobjakas kirjutas valimiste järel, et “Ühtse Eesti” peale “vaid nuusati”, Ainar Ruussaar aga, et äratasite “osa rahvast käegalöömise ja ei-ole-valida-kedagi-meeleolust” ning sundisite “end kokku võtma ka poliitikuid”. Kummal on õigus?

Etenduse lõpukõnes ütlesime me, et eestlased ootavad muutuseid ühe päevaga. Ka aasta, mis on möödunud Suurkogust, on tegelikult laias mastaabis kõigest üks päev, ja seetõttu on raske tulemusi hinnata. Aga ega ausalt öeldes ei näe ma ka tulevikus ühtki vettpidavat mõõdikut, mille alusel mõttemaailma muutusi tabelisse panna. Kindlasti on paljud poliitikud ka tulevikus populistlikud, ahned ja tigedad, ja paljud nende valijad täpselt samamoodi, sest nad on ikkagi inimesed. Seda ei muutnud Aristophanes, ja seda ei muutnud ka "Ühtne Eesti".
Aga tunnistan ausalt: me ei ole oma teatriga veel nii küünilised, et me ei loodaks maailma muuta. Muide, kui palju on teid muutnud Chopini etüüd nr 10 c-moll?

Kas publiku ja meediaga manipuleerimine on abinõu, mida mingi eesmärk võiks õilistada? Milline eesmärk?

Kuna meedia ei ole enam ammu institutsioon, mis vahendaks meile erapooletult ja mittepopulistlikult Tõde, temaga manipuleeritakse igal mõeldaval tasandil – täpselt samamoodi nagu manipuleeritakse publikuga –, siis ausalt öeldes ei olnud meil kordagi küsimust, et kas manipuleerimine kui säärane on kuidagi uudne või ebamoraalne. Küsimus on, mis eesmärgil seda teha. Kui eesmärgiks on püüdagi näidata, et manipulatsioonid toimuvad pidevalt ja neist ei olegi võimalik vabaneda, kuid on võimalik neist teadlik olla, siis – jah, see eesmärk on väga okei.

Millisena näeb NO99 end võrdluses teiste Eesti teatritega? Või, nagu uue etenduse reklaamidestki tunda, eelistate pigem võrdlusi laia maailmaga?

Üks ei välista teist. Seda me püüamegi teha: mõelda globaalselt, tegutseda lokaalselt – ja vastupidi. Meie jaoks on oluline püsida laiemas mõtteruumis kui seda on Eesti, kuid anda endale aru, et Eesti on see koht, kus me tegutseme. Paratamatult on siin liiga vähe kriitilist massi, seda ka erinevate teatrikeelte osas, et sellest piisaks vajaliku enesekriitika tekkeks. Nii et jah, meid kutsutakse sageli festivalidele ning püüame näha võimalikult palju kaasaegset välisteatrit, sest see on ainus võimalus ka ise areneda, uusi eesmärke seada. Kuid näiteks möödunud aasta üks suuremaid teatrielamusi on hoopis Juhan Ulfsaki "Idioodid" Von Krahli teatris. Täiesti uskumatu, et see kaasaegne, nutikas, poeetiline ja üle tüki aja tõesti lavastuslikku mõtet kandev Eesti lavastus jäi aastapreemia nominentide seast välja. See näitab veel kord, et teatrimõte on Eestis endiselt sootuks teise koha peal kui Euroopas.

Kas NO99 jaoks on tähtis “olla välismaal edukas” või peate oma välisreise võrreldavaks käsitööselli rännuaastatega?

Välisriikides õnneks teatrimaailmas "edu" mõistega ei opereerita. Kui me oleme siin-seal tutvustanud näiteks Eesti teatripreemiate süsteemi – koos igasuguste satelliit- ja kolleegipreemiatega jagatakse iga-aastaselt kokku vist peaaegu sada priisi välja –, siis on tundunud see ikka väga idaeuroopaliku praktikana. Lääne festivalidel ei jagata reeglina ühtegi preemiat ja "edu" asemel on meie jaoks ikkagi olulisim saada aru, kui adekvaatsed me laias mõõtkavas oleme. Kas see, mis me teeme, on kõnekas? Aktuaalne? Oluline? Kas meie näitlejad on heas vormis? Siiani oleme saanud õnneks jaatavaid vastuseid, ja seda inimestelt, kelle sõna loeb kogu Euroopas, kuid eks me püüa meeles pidada, et see ei anna mingit garantiid, et me ka järgmisel korral üle rambi jõuame.
Meie juured on siin, siiamaani on siin ka meie kodu.

Olete te nüüdseks teatrina täiskasvanuks saanud? Kuhu ja kuidas tahaksite edasi minna?

Täiskasvanuks saamine juhtus juba ammu, kui selle all mõelda institutsionaliseerumist. Teater ongi säärane kunstivorm, mis soodustab institutsionaliseerumist – Ivar Põllu tunnistas hiljuti, et sama on juhtumas või juba juhtunud ka Tartu Uue Teatriga. Ta paistis olevat täitsa nukker, ja ega meie ka just ülirõõmsad ei ole. Kuid paindlikkuse ja värskuse säilitamine peab olema võimalik, ning õnneks oleme endale väga selgelt teadvustanud, et me ei tegutse igavesti – see annab jõudu. Üle veerandi teatri ajaloost on ikkagi juba kirjutatud.
Edasi… ausaltöeldes tahaks teatrit teha. Tundub, et enesekehtestamise aeg võiks nüüd läbi olla ja peaks saama näidata, mida me tegelikult suudame. Ühelt poolt – loodetavasti saab oma võimeid ja kogemusi kodumaal rakendada, teiselt poolt – praeguseks kogunenud krediit võimaldab meil ehk rohkem lavastajaid väljastpoolt Eestit siia tööle kutsuda.
 
Milline poliitiline süsteem kehtib NO99 seinte vahel – diktatuur, anarhistlik kollektivism või valgustatud monarhia?

Teatris oleks ideaalseks süsteemiks segu neist kõigist, aegajalt kasutame ka demokraatiat.

Veidi ka tulevikust. Septembris esietendub Tallinnas sakslase Sebastian Nüblingu lavastatud näitemäng, mille rahvusvahelises trupis osalevad NO99 näitlejad. Mida sellest rääkida võite?

Oleme seda projekti ette valmistanud neli aastat, ja meil on nüüd kambas üks Euroopa tänaseid olulisemaid näitekirjanikke Simon Stephens, üks kahtlemata kõige mängulisemaid ja kõnekamaid lavastajaid Sebastian Nübling, ning Saksamaa kaasaegseim teater Münchner Kammerspiele, rääkimata sellest, et lavastust mängitakse mitte ainult Münchenis, vaid ka Londoni olümpiamängude kultuuriprogrammi raames, kuna kolmandaks partneriks on Lyric Hammersmith Theatre Londonist. See on ilma mingite "agadeta" maniakaalselt suur projekt kogu Euroopa teatripilti silmas pidades, ja see, et meie siin partneriteks oleme, ei tulene õnneks mitte ühestki aspektist meie olematust insitutsionaalsest staatusest, vaid on välja teenitud laval: otsustavaks said näitlejate mäng ja teatri lavastuste kõnekus.
Aga kuigi see on nii hullumeelselt suur projekt, ja me ei suuda siiani uskuda, et kui võrrelda filmimaailmaga, siis tulevad Eestisse lavastama ja näitlema ikkagi selgelt A-kategooria tüübid, siis sarnaselt meie teiste lavastustega ei tahaks ka sellest praegu rohkem rääkida. Olulisim on ikkagi see, milline on 17. septembril NO99s maailma esietendus.

Ning mida võib oodata kultuuripealinna Põhuteatrilt?

Lahedat keskkonda ja jõulisi esinejaid. Programmis on nii teatri-, heli- kui tantsuetendusi. Lisaks üks totaalne ruumiinstallatsioon. Nö peaesinejaks julgeksin pakkuda Nature Theatre of Oklahomat, kuna see on väliskülalistest üks värskemaid ja tuuritab just hetkel mööda erinevaid teatrifestivale Euroopas. NO99 enda panus lisaks kogu programmi ülesehitamisele, kooshoidmisele ja aktsioonide korraldamisele on hüvastijätt lavastusega “Hirvekütt”. Selle esietendus oli 5 aastat tagasi ja me pole seda pea neli aastat mänginud – palju vett on merre voolanud ja kohtumine iseenda noorusega saab olema rabav; eriti arvestades, et ka lugu ise räägib sellest, kuidas aeg muudab paljutki, mis tundus absoluutne. Põhuteatri programm on kodulehel väljas ja mõned piletid veel müümata. Sarikad on Skoone bastionil juba püsti, ajalehe trükkimineku ajaks peaks katus peal olema ja seinte ladumine algama.