Vana Volvo ja marraskil näitleja

NO74 „(Untitled)” ehk siis „Nimetu” on lugu noorest Norra mehest 1970-ndatel, kes on muusikat täis reisil. Ja lõpuks, kui ta on tagasi, on ta tegelikult ära.

Tundub, et Draamateatri näitlejal ja lavastajal Lauri Laglel on seda lavastust tehes olnud väga hea meeskond, eriti pidades silmas kunstnikutööd. Liisi Eelmaa kunstnikutöö haarab lavastuses suure rolli, eriti kui silmas pidada ühte keskset tegevuspaika – vana Volvot. Selle mootorist purskab lilleõisi, selle bensiinipaagis on videoprojektor ning selle viie ukse avamisega saab anda edasi tähtsat sõnumit kõigi uste lahti olemisest ühe noore mehe ees.

Kunstnikutöö hakkab defineerima ka Jaak Printsi tegelast, muusikaprodutsenti, kes esmasel nägemisel tundub kandvat maski, mis aga osutub kavalaks grimmiks, mis kasutab plastist juukseid ja kulme, ohtralt põsepuna ja võltshambaid. Ning sinna juurde ühed lillad terava ninaga mokassiinid. Prints ise ei peagi enam palju tegema, kuid tema miimika on sellegipoolest nauditav.

Lavastajale pakub lugu hipi-ajastu lõpul midagi otsima minevast noorest mehest, kes kohtab teel põnevaid tegelasi, väga palju vabadust. Saab luua ühe ekstsentrilise tegelase ning hulganisti värvikaid karaktereid ning saab luua sürreaalseid hetki ning leidlikke krutskeid, rekvisiitide ja lavakujunduse kasutust, kõik meeldivad, kergelt ül-latavad, muigamapanevad.

Usuhull sohver

Lavastuse esimene pool on selles osas eriti osav, leidlikkust on selle stseenidesse kogutud rohkem kui teise poolde, mille funktsioon on loole kurb joon alla tõmmata.

Eriti hea rolli teeb Gert Raudsep usuhullust autojuhina, kuid kindlasti ei saa mööda vaadata Risto Kübara kehastatud peategelasest Johan Holmgrenist. Kübar lõhub end rollis sõnas otseses mõttes päris palju, kergelt lottis aluspükstes laval ringi möllates on tal lõpuks põlved katki ja nahk marraskil. Isegi kui publikul võib tekkida kahtlus, kas see on just see roll, kuhu nii palju endast ära anda, siis Kübar ise tundub seda tõesti uskuvat. See on austusväärne. Lisaks lõhkumisele suudab ta Holmgreni rollile anda mitmenäolisuse ning katkise hinge.

Holmgreni enda kujunemisel oli suur roll aga tema emal Sophiel (Marika Vaarik), mida lavastuses ka väga tugevalt rõhutatakse. Kuid siin tekib ka kõige suurem küsimärk. Kava-lehelt saame teada, et Holmgreni ema oli ise omal ajal suur mässaja ja vagabund ning elab nüüdses koduperenaise rollis oma vabaduse kaotust väga üle.

Teda defineerib üks tema esimesi lauseid, mis on öeldud keset koristamist – sinu vabaduse eest maksavad hinda teised inimesed. See oluline mõte, mille kergelt egoistlik Holmgren oleks pidanud teele kaasa võtma, on just see, mida peategelane eirab või eirata püüab. Suhted tema ja ta ema vahel on armastusele vaatamata ilmselgelt segased ning Vaariku mängitud koduperenaine, kes peaks oma otsinguil poega kõige paremini mõistma, on see, kes teda rõhuma hakkab. Selle taga olevaid motiive on lavastusest natuke raske välja lugeda, kuigi konflikt ja selle taga-järjed on kogu teise vaatuse sisu.

Sellegipoolest on tegemist hea lavastusega, mis ei ole ehk küll nii hästi artikuleerinud seda, mis ka kavalehel kirjas, kuid pakub elamust suure E tähega.