jee

Eileõhtune aktsioon oli väga lahe, kuigi lõpus tundsin ma end umbes sama tülpinult kui saalist väljataaruv Andres Mähar. Aga ega mai tea, mis ta tundis, nägu oli küll väga väsinud.Mulle kuuldemängud muidu väga meeldivad, Klassikaraadiost ikka aeg-ajalt tuleb vanakooli vähem või rohkem helindatud "kunstruume" ja ateljees maalimise kõrvale neid kuulata on väga hea.

Eilne asi ei hakanud alguses eriti vedama, sest üldine elevus saalis ei lubanud keskenduda ja tahes-tahtmata pidi ringi vahtima, et kaua kellelgi läheb, taipamaks, mis reaalselt sünnib. Kuuldemängu efekti segas saalisituatsioon. Pärast seda, kui näitlejad jutustusse sisse elama hakkasid ja lugu huvitavaks muutus, läks aga kõik korda. Märkamatult tühjenes umbes pool saalist. Pärast kolme ja poolt tundi käisin WC's, kohvikus ja korra õues. Tühjas teatrimajas ja tühjal tänaval kostuv tekst mõjus juba reaalsuse lahutamatu osana. Võimatu ruum oli võimalikuks saanud ning kaasahaarav lugu kutsus tagasi saali. Lahe oli ka vaadata näitlejate omavahelist rollijaotust. Paari tunni jooksul hakkas asi laabuma teistest lavastustest sisseõpitud (või siis isiklike, ma ei tea) attitude'ide mustri järgi.


Rasmus kehastus jõuliseks pahurdajaks, Tambetile meeldis iseseisvalt rokkida, Risto hakkas muretsema, Gert tahtis ladusalt õhtule saada, Andres oli kaas- ja kohusetundlik ning Inga sai ainsa naisena täiesti omalaadset tähelepanu. Tore oli jälgida trupi sisemist kokkuhoidu ja koostööd. Esimest korda mõtlesin sellele lae all Pekingi ooperit oodates, kui näitlejad all saalis enne uste avanemist grupikalli tegid. Küsisin pärast Jaagu käest, et kas teil on alati nii ja ta vastas, et muidugi. Eile tajusin ma seda mingit loomulikumat liini pidi. Teine asi samas sektoris oli publiku ja näitlejatevahelise empaatia kasv. Kriitilise hulga aja möödudes sulas piir lava ja publiku ning publiku ja publiku vahel, nii et tahes-tahtmata tundus, et see on juba kõigi ühine sooritus. Selle ilmekaks näiteks oli ka 35-pealise publiku loid aplaus lõpus, sest noh, mis sa ikka endale plaksutad :)


Tekst sobis sääraseks etenduseks ülihästi, sest keerukate konstruktsioonide jälgimine kasvatas jõudsalt ettekujutust ning vist minimaalseimate vahenditega teater (kui helitaust ja visuaalid välja arvata) oli rohkem *live* kui tavaliselt. Väga peen mäng, sest lihtsalt ära öelduna, et näitlejad loevad raamatu otsast lõpuni ette, tekib suht mage eelarvamus ning mai kujutagi ette mida need arvavad, kes poole pealt ära läksid. Terviklik kogemus saigi tekkida otsast lõpuni ära vaadates, sest teatrisaalis toimuv harjumine oli võrdeline ulmelise Solarise aktsepteerimisega. Taaskord, hea tekstivalik! Samas tuleb tõdeda, et tekst oli kohati talumatult tüütu ja koha peal tammuv, aga siin pole teile midagi ette heita. Film, nagu ma hägusalt mäletan, lõppes justkui poole raamatu pealt, aga on ka loogiline, et nii pikki heietusi on raske ekraanil hoida. Igatahes, kui see koht raamatus mööda läks, mida arvasin filmi lõpuks olevat, murdsin ma juba pool aega pead, kas näitlejate käes olevas köites on üks või kaks Lem'i teost. Tuli meelde, et mul oli see raamat kunagi vanematekodus ja ma kirusin ennast, et ma selle vastu toona huvi ei tundnud – vähemasti mäletanuks, kas oli ühe või kahe jutuga raamat. Mõtlesin endamisi, et kui nad peaksid kogu raamatu lõpuni lugema (sest kohati tundus tekst nii pingevaba ja eelmisi kulminatsioone mitte arvestav, et selle lõppematu jätkumine tundus täiesti loogiline), siis äkki keegi näitlejatest loobub ja koos pakutakse publikule viiki. Kõik oleks ka sellega nõus olnud, ma arvan. Igatahes, hea kogemus, mida on raske usutavalt edasi rääkida, aga mille olemasolu teeb heameelt. Teatrist väljudes vaatasin kõrvalasuva maja roosakat pealkirja *hoopis*teise pilguga ning meenus taaskord Juure ja Kivirähki nali, et miks ei kanna uus keskus seal hängivatele noortele mõeldes nime "Ivani Lapsepõlv ". Ning sai ka selgeks, et Solaris ja Stalker on tegelikult sama film, aga sellest peab ilmselt Tarkovskile kirjutama.

Kiitust,
Tõnis Saadoja