Kuratlik kabaree

Noorte näitlejate raugematu entusiasm jätab hinge soojaks.

Mihhail Bulgakov – Aleksandr Pepeljajev, „Margarita ja Meister”. Lavastaja Aleksandr Pepeljajev, kunstnik Alina Korsmik. Mängivad EMA lavakunstikooli XXIV lennu tudengid: Marta Laan, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Sandra Üksküla-Uusberg, Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Roland Laos, Marko Leht, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere, Kristjan Üksküla. Esietendus 25. IX NO99 suures saalis.

1920.-30. aastad on vahest ehk üks intrigeerivamaid perioode XX sajandil. See kahe maailmasõja vaheline aeg oli täis traagilist lõbu- ja elujanu ning revolutsioonilist vabadusiha, kulgedes tormakalt vältimatu katastroofi poole, mis lisaks majanduskrahhile tõi paljude riikide, rahvaste ja kultuuride jaoks kaasa seninägematu rõhumise. Romaani „Meister ja Margarita” kirjutamise ajal elas Bulgakov just sellises surveühiskonnas, kus mitte ainult tavakodanikud, vaid ka suur osa kunstnikest/ kirjanikest olid jõudnud seltsimehistuda ning kus kitsarinnalisus oli riiklikult tunnustatud maailmavaade. Paradoksaalsel kombel sai säärasest inimest nüsivast mentaliteedist sobiv keskkond meistriteose sünniks, mis mitmekihilisuse, fantaasiaküllasuse ja ajastutruuduse tõttu on sõna otseses mõttes ILUkirjandus.

On ütlematagi selge, et „Meistri ja Margarita” lavaletoomine saab romaaniga võrreldes olla paratamatu läbikukkumine, sest oma kaootilisuses niivõrd harmooniline teos lihtsalt ei vaja kunstilisi metatõlgendusi. Kuid see ei tähenda, et katsetustest tuleks loobuda, pigem võiks luhtaminek ollagi Bulgakovi romaani lavastamise eelduseks ja nullpunktiks, vaid nii on võimalik pettumust üle trumbata ning põnevusega vaadata, kuhu selline julgustükk välja viib. Kui panna kokku kaks nime, Pepeljajev ja Bulgakov, on ootuspäraseks tulemuseks midagi dekonstrueerivalt keerukat, kas pole? Aga ei, Aleksandr Pepeljajev üllatab „Margarita ja Meistri” lavastuses temale tavatu lihtsakoelisusega. Kas aukartusest autori ees või näitlejatudengite vähest kogemust silmas pidades pole teksti kallal suurejoonelist lõhkumistööd tehtud, romaanist on välja võetud võtmesündmused, mis moodustavad kergesti jälgitava süžeega loo, kus ei laskuta ei tekstuaalsetesse ega visuaalsetesse filosoofiliselt või esteetiliselt nõudlikesse heietustesse. Kuigi oleksin lavastajalt eeldanud julgemat lähenemist ja suuremal määral irratsionaalsust, ei peaks lihtsustamist tingimata käsitlema miinusena. Pigem on tegemist seesuguse vastuvõtja ootuste petmisega, millest kõnelevad retseptsiooniteoreetikud – vaataja eelduste teatav ülekavaldamine.

Igal juhul on Pepeljajevi lavastus mõistetav ka neile, kes raamatuga tutvunud pole (mida näiteks ei saanud öelda Mati Undi 2000. aastal esietendunud „Meistri ja Margarita” lavastuse kohta, kui siinkohal see vägisi mõtteisse hiiliv võrdlus välja tuua ... ), või ka neile, kelles pepeljajevlik vabadel assotsiatsioonidel põhinev koreograafia on segadust tekitanud. Kujutage ette 1930ndate öölokaali, kus svingi- ja džässihelide saatel tantsivad väsimatud jalakesed tolleaegseid tantse, kus muretus lõbususes nauditakse elu pealiskaudsust, andudes pahaaimamatult meeleolukatele veiderdustele. Selline kabareelik kentsakus ning kerglus läbib „Margarita ja Meistri” koreograafiat: tegelased on tõmmatud pillerkaaritavasse kuradirattasse, kus nad põrkavad koomilises ja põikpäises kohmakuses üksteisega kokku, ronivad teineteisele selga, lendlevad hüsteerilisse ekstaasi kalduvalt lava kohal ning tantsisklevad naerusui ikka lõputult ja raugematult ka nukratel hetkedel.

Kuna tekstilisel tasandil on Bulgakovi-aegse Moskva eluoluga seotud osa lavastuses minimaalne, jõuab just liikumise, aga ka muusika ja kostüümide kaudu lavale teoses peituv satiirilisus, pilkav naer tollase mõtteviisi üle. Eriti efektselt avaldub see restoranistseenis, kus armetu poeet Ivan üritab tantsiva seltskonna tähelepanu juhtida linnas toimuvatele kummalistele sündmustele, tekitades seejuures paraja kaose. Lavastuse liikumine on alati seotud mõne dialoogi, monoloogi või kirjeldava tekstikatkega, tantsul ei lasta peaaegu hetkekski iseseisvuda, iseenda eest kõneleda. Jääb mulje, et koreograafiast on üle räägitud: kui enamasti peab vaataja mõistatama, mida tähendab laval mõni tõste või hüpe, siis „Margaritas ja Meistris” lämmatab tekstirohkus igasuguse püüde tantsu tõlgendada, isegi juhul, kui see pole pelgalt illustratiivne. Samamoodi on ka tekstiline osa harva liikumisvaba, mis on kaasa toonud mõningaid probleeme. Dialoogid lähevad paljuski kaduma, sest näitlejad ei suuda tantsida ning samal ajal selge diktsiooniga kõneleda, nii võetakse tihti appi valjem hääl, mis aga suurendab teksti ebaselgust veelgi. Enamik rolle jaotub ühel ajal mitme näitleja vahel, vaataja näeb laval korraga mitut Meistrit, mitut Margaritat, Jeshuat jne. See annab võimaluse ruumiga mängimiseks, lava täitub võnkleva sõnamerega, kus ühe tegelase laused kanduvad saali erinevatest lava osadest. Müstilise kajakogemuse saavutamiseks kõneldakse kohati ka korraga, kuid see päädib tihti püüdega üksteisest üle karjuda, nii et järele jääb vaid arusaamatu lärm. Teksti esituses on puudu intensiivsusest ja jõulisusest, mida ei peaks samastama müraga. Romaaniadaptatsioonide puhul algavad küsitavused tihti oskamatust dramatiseeringust.

Seda ei saa väita Pepeljajevi lavastuse kohta: tekst on piisavalt kontsentreeritud, dialoogid tempokad. Kärbetele vaatamata on Bulgakovi kohalolu tajutav, sest draamavormi asemel kuuleb palju autori proosavormis kirjeldusi – võte, mida on edukalt eesti klassikute puhul kasutanud näiteks Tiit Palu. Kuid kuna tants ja tekst on pidevas võitluses, jääb hetkest olenevalt peale üks või teine. Margarita(de) lendamise stseenis mõjuvad lava kõrvalt mikrofoni paisatud ekstaatilised kirjeldused nõiaväelistena, Wolandi balli ajal on aga Bulgakovi teksti ettekandmine asjatu vaev, sest energiline ning kaasahaarav tants tõmbab kogu tähelepanu endale. Kõige toimivam on tekst siiski tasastel hetkedel, mil sellele ei lisandu liigset liikumist või asjatut müra. Lavastuse ilusaimaks stseeniks saab Ivani(de) ja Meistri(te) kohtumine ning vestlus hullumajas: eeslava hämaras valguses jõuab nende õnnetute kirjanike rahumeelselt kummaline kurbus mõjusalt vaatajani. Mitmehäälsus ehk tegelaste mitmekordistamine on lavastusliku võttena närvekõditav lahendus, andes näitlejatele võrdsed võimalused rollidega mänglemiseks ning tegelastele palju nägusid ja olemuse nüansse, kuid toob samas kaasa vaatepunktituse, millega seoses jääb hägusaks lavastuse põhiidee või läbiv joon.

Kuigi vaatajale viidatakse kavalehel, et tegemist on Margarita looga, siis teatav kärsitus ja tormakus, mis neid stseene saadab, takistab Margaritale kaasa tundmast, tema armastusest teadlikuks saamast, sest tema traagika mõjub liialt pinnapealsena. Pigem jääb domineerima Jeshua lugu oma lõunamaises aegluses ja palavas atmosfääris, rääkimata omapärasest videokasutusest, mille abil kujutatakse tema ristilöömist – pühalike liikuvate maalide seeria. Just multimediaalsed lahendused aitavad vaatajani tuua ka selliseid kohti romaanist, mille lavastamine tavapäraste vahenditega osutuks keeruliseks. Vaimukalt on lahendatud Berliozi peast ilmajäämine trammi all; see meenutab retrostiilis nukufilmi. Näiteseltskond eeslaval kehastab trammireisijaid, kes projitseeritakse ekraanile ja seal sõitvasse trammi, pisut kaugemal filmitakse Berliozi kehastavat näitlejat, kelle pea saab ekraanil trammiga kohtudes sujuvalt, ilma igasuguse rämeduseta maha võetud. Selline elavas esituses video kasutamine avardab ruumivõimalusi, muutes selle tegelastega sarnaselt mitmekordseks, aga ka mitmedimensiooniliseks. Lisaks laiendab ruumipiire saatanlikult trikitav vastuhakk gravitatsioonile: tegelased pannakse lendlema, rippuma ja kiikuma. Eriliselt võimsana mõjub Wolandi kõrgustest lavaleilmumine, kus NO-teatri suhteliselt väikene lava muutub ühtäkki üüratuks maiste ja taevaste jõudude kohtumispaigaks.

Vaatamata mõningatele ebakõladele, paelub Pepeljajevi lavastus oma positiivsuse, tempokuse ning lahendirikkusega, vaatajal ei hakka hetkekski igav, pigem on vaadata ja kuulata liigagi paljut. Meeleolukas džässirütmides tants pakub energiast pakatavat silmailu ning noorte näitlejate raugematu entusiasm jätab hinge soojaks.


Ireene Viktor
Sirp, 9. oktoober 2009