“Margarita ja Meister”: rolle topelt ja tripelt
Lavakooli näitleja-tudengite klassika-käsitlus on korraga nii värske kui ka klišeelik.
Nagu eelmised kolm lavakooli lendu, nii toob ka 24. kursus lavale ühe diplomilavastuse Saša Pepeljajevi juhendamisel. Üllatavalt saab ilma igasuguste mööndusteta Moskva koreo-graafi tükki nimetada sõnalavastuseks.
Kes ei oleks „Meistrit ja Margaritat” lugenud… No kes ei ole, sellele saab lugu selgeks ka raamatuta. Kuigi tegelased on tihti duubeldatud nagu maagilised miraažid, on nende tekst selge ja seetõttu ka lugu mõistetav. Ilmselt noorte näitlejate õpetamist silmas pidades saab üks inimene olla lavastuse jooksul näiteks Meister, Saatan ja mõni kõrvaltegelane. (Või ka Pontius Pilatus, Margarita ja mõni kõrvaltegelane. Või Jeshua, Azazello ja mõni kõrvaltegelane.)
Kaasatud on lava eri dimensioonid ning Pepeljajevile kallid visuaalsed lahendused eksperimentaalse live-video näol. Näiteks Jeshua teed kohtuotsusest taeva minekuni antakse edasi antiiksete piltidega, mille loovad põrandale viskunud ja valgete linadega kaetud näitlejad, keda filmib laes olev kaamera. Näitlejate loodud kujud projitseeritakse värvilisele taustale. Joonistatud trammi osa täidavad hoopis publiku ees seisvad näitlejad.
Tagalavale ehitatud perspektiivi tähistav sein omandab aeg-ajalt küll eri tähendusi nagu aeg või tee, kuid töötab eelkõige abivahendina trossidel rippuvatele näitlejatele, eriti näiteks Marta Laanele, kes end sealt eemale tõugates Margaritana mööda linna lendab ja kriitik Latunski korteris hullub.
Võib-olla võtab veidi harjumist, et teatris NO99 ja Saša Pepeljajevi käe all on nii lihtsalt omaks võetud näitlejatudengite lavastuste klišeed nagu näiteks karjumine. Karjuda neile meeldib. Liikumisega on natuke teine lugu. Omamoodi näitlejaid tutvustava ja lugu sissejuhatava intro ilmestamiseks on improvisatsioonide käigus loodud liikumine, mis laval on aga kergelt vaevaline. Pingutus peegeldub kõigi meesnäitlejate näost, kui nad tüdrukuid tõstma ja kandma peavad. Samas kui Saatana balli ajal lindy hop’i ja jitterbug’i stiilis tantsimine on energiline, imetlusväärne ja kaasahaarav, sest tundub lõbu pakkuvad ka noortele näitlejatele endile. Eriliselt kelmikas on Lauri Kaldoja puusanõksudega tšaarlstoni samm.
Samas jällegi kaotab Thomas Hauerti laadis „puntra” improvisatsioon, kus tihedalt seotud näitlejad edasi pürgides üksteise liikumisi arvestades enda käsi ja jalgu seavad, laguneva teostuse tõttu ka erilise mõtte.
Teisalt võib kiita osa näitlejatöid – juba varem hea koomilise soonega silma paistnud Mikk Jürjens annab Berliozile täiesti oma näo, Mait Joorits on kehtestav ja tõsine, Jüri Tiidusel tundub varrukas olevat rohkem kui üks karakter.
Ligi kolmetunnise lavastuse kõik etendused on välja müüdud ning tegelikult võib öelda, et põhjusega. See ei ole võib-olla päris see Bulgakov, mida näha ootate – seal on võib-olla mõned kohatud nüansid ja imelikud klišeed, mõned kulmu kergitama panevad rollid ja ülemängitud stseenid – aga seda tasakaalustab noorte ind, teos ise ning mitmed head lahendused.
Lõppkokkuvõttes on selles lavastuses raske pettuda.