Hingetud ootavad olendid

Lavastuse „Kuus reisijat” kavaleht avab Leonhard Lapini tsitaatide kaudu tühjuse mõiste varjundid. Sõnaga „tühjus” võib ka kirjeldada tunnet, mille jätab Alissa Šnaideri ja Jaak Printsi tantsulavastus vaatajasse. See ei ole siinkohal mõeldud ei negatiivsuse ega positiivsusena, pigem märgib see hoomamatust, onjaei-ole-ka-seisundit, mis tekib näiteks unenäos, kui märkad eemal mõnda tähelepanu köitvat objekti, lähened sellele, aga ei jõua iial kohale, sest see näib iga sammuga üha kaugenevat; või kui üritad puudutada midagi, mis on siinsamas, kuid pihku jääb vaid õhk.

Seegi teos mõjub kuidagi distantsilt esitatuna, ilma et tekiks selgelt tajutavat kehalist reaktsiooni, füüsiliselt tunnetatavat intensiivsust, nagu see tihti tantsu vaadates juhtub. Etenduse ruum ei täitu emotsionaalse pingega: on kurb ja on naljakas, on igav ja on huvitav, aga seda kõike ilma seesmise põlemiseta. Nukuteatri noortestuudio õpilaste kehastatud viis reisijat ootavad kohvritele toetudes kannatlikult publiku saalivoolamise lõppu, kuuendat veel ei paista. Lava katab vaikus ja liikumatus, mille lõhub peagi masinlik, monotoonne, kohati ähvardav müra.

Tibusammul tatsates hakkab neoonkollase jakiga ohmu olemisega abitööline (Jürgen Klemm) kohvreid ritta seadma ning mööda põrandat kleeplindist nelinurki vedama, tema rütmiliselt korrapärased liigutused loovad tärisevaidvääksuvaid helisid. Nii sünnib lavakujundus ning osake helikujundusest siin ja praegu, otse vaataja silme ees. Teised tegelased ootavad, tunglevad ja tõuklevad, kukuvad ja langevad, seisavad ja istuvad ning jällegi ootavad. Midagi ootama nad jäävadki, olgu selleks siis soov pääseda kusagilt välja või kusagile sisse, kuhugi edasi või kuhugi tagasi, igatsedes vaadatakse kaugusesse kogu etenduse jooksul. Eks ole ootamine ju teatud seisund tuttav kõigile, kes on pidanud kordki elus reisima, sunnitult viibima lennu-, bussi- või rongijaamas, eelseisva lahkumise või saabumise järele janunedes kärsitust maha surunud ning viisakalt kaaskannatajaid nüginud. Kuid veelgi rohkem kohtab sellist piiripealset, kohalolu eitavat ette- ja tagasivaatamist argielus.

Seda inimesele igiomast olekut kujutatakse ilma eksistentsiaalse ängita: laval on hingetud olendid, kelle pilk on naelutatud ühte punkti, kelle kehad tunduvad liikuvat nende tahtest sõltumatult. Eripärane koreograafia väljendab ühtpidi marionetlikkust, liigutused portreteerivad automatismi kalduvat tegevust, mehhaniseeritud keskkonda; teistpidi pisut väärastunud kehakasutust – tantsijad väänavad painavates poosides oma käsi ning päid. Esiplaanil rüselevad kaugusesse silmitsevad tütarlapsed (Ketter Habakukk, Rea Lest) parema positsiooni nimel, mitte niivõrd siirast tahtest, kuivõrd kätteõpitud harjumuse tõttu olla teisest ees. Tagaplaanil tiirlevad noormehed (Ivar Murd, Simeoni Sundja) sama kiiresti ning nurgeliselt kui üleskeeratavad mänguasjad. Hiljem tähistab kohvrist ootamatult välja pääsenud kuues reisija (Kerttu Veske) oma vabadust kaootilise, kontrollimatu tantsuga. Lavastuse emotsionaalne vaoshoitus tuleneb tõenäoliselt osalt ka tantsijate noorusest.

Arvatavasti mõjuks olelusvõitlusliku teematika läbielamuslik rõhutamine kogemuste puudumisel ebausutavalt. Seda enam, et üldmulje ei ole distantseeritusele vaatamata siiski külm või robotlik, pigem kujutavad noored väikese muigega suunurgas kinnisideede küüsi sattunud inimesi, kellest tõeline elu paistab mööda jooksvat ja kes ei ole veel jõudnud selle seisundi traagilisuse äratundmiseni. Kohati jõutakse absurdi ja kitši piirile, kui roosas valguses moodustunud poolkaare ning Eurythmicsi kuulsa pala „Sweet dreams” taustal poseeritakse modellidena kohvritel kadedust tekitava plastilisusega, mille näilist ilu lõhub peaaegu igas stseenis kohustusliku elemendina ilmuv pead õlgade vahel hoidev punetava näoga, sel hetkel iseäralikult sarkastilisena mõjuv kollases rüüs mehike. Tundetoone loob lavastuses eelkõige siiski muusika: lisaks liinitööd meenutavatele tehislikele helidele, mis oma korduvuses jäävad müstiliselt kummitama, kuuleb ksülofonide kurblikke kõlasid, aga ka lootustandvamaid ning rõõmsamad meloodiaid.

Mariachi Vargase hoogsad viisid koos rahvapäraste tantsusammudega toovad aga millegipärast vaimusilma päevatööst väsinud, ent videviku hakul lõbutsevad slaavi mehed ja naised. Ja nii ongi „Kuues reisijas” killuke lootusetust ja teine killuke lootust, kuid kõige rohkem seda määramatut, ei head ega halba, kuid omas kontekstis kindlasti vajalikku tühjust. Kuus reisijat väsivad lõputust ootamisest, saabub pimedus ning vaikus, tasaselt kostub veel vaid kohmetu töölise neoonse riietuse nukker, üdini monotoonne sahin.


Ireene Viktor
Sirp, 8. aprill 2009